Alfred Mitchell Innes-Respekt (kõigile neile, kes nimetavad kommertspankasid valeraha tegijateks)

1913 aastal ilmus The Banking Law Journal’is artikkel “What is Money?”, kirjutatud Alfred Mitcell Innes’i poolt.

Järgnevalt ma osaliselt jutustan ümber tema artikli, tervet artiklit siinkohal ei jõua. Artiklis räägitakse raha krediidi olemusest ja krediiteooriast. Tähelepanuväärne on fakt, et sel ajal domineeris metallism.

Lühidalt sätestab krediiditeooria, et ost-müük on kaupade või teenuste vahetamine krediidi vastu. Peateooriast tuleneb alamteooria, mis ütleb, et krediitraha väärtus ei sõltu mingi metalli(metallide) väärtusest, vaid õigusest, mis krediitor(võlausaldaja) saab maksele. See tähendab krediidi “rahuldamist” ja võlgniku kohustust “maksta” ja teispidi võlgniku õigust vabastada end sellest võlast samaväärse võla pakkumise läbi, mis krediitor võlgneb võlgnikule ja krediitori kohustust aktsepteerida seda pakkumist. (ma toon hiljem veel elulähedasema näite, kui see segaseks jäi).

Selline on teooria, kuid praktikas ei ole tarvis võlgnikul korjata krediite ainult sellelt isikult, kellega ta kaubavahetuses on, või kellele ta midagi võlgneb. Me oleme kõik ostjad ja müüjad, seega oleme me võlgnikud ja võlausaldajad üheaegselt. Meil on masinavärk, mida me kutsume panganduseks, me müüme enda krediidid pankadele ja pangad on nn. arvelduskojad-“clearinghouses”, terve ühiskonna võlad ja krediidid saavad seeläbi tsentraliseeritud ning toimub nö “match up” krediitide ja võlgade osas. Praktikas seega maksab hea krediit iga võla.

Teoorias me loome võla iga kord, kui me midagi ostame ja saame krediidi iga kord, kui midagi müüme, kuid praktikas on asi modifitseeritud. Kui me oleme edukad äris, siis me kogume panga krediite ja meil pole tarvis iga kord uut võlga luua, kui me midagi ostame, vaid me kasutame kogutud krediiti, mis me müüjale üle kanname(anname). Kui meil ei ole kogutud krediite ja me tahame midagi osta, siis selle asemel, et me muutuksime võlgnikuks selle ees, kellelt me tahame osta, me võime oma pankuri käest krediite “laenata”(jutumärkides sellepärast, et tegelikkuses pole pangalaenu olemas, millegi laenamine see pole, sellest räägin pikemalt järgmistes postitustes, rahaloome ja rahandussüsteemi teemade all),  tema raamatupidamises ja selle krediidi(krediidid) üle kanda ostjale. Need krediidid maksame me tulevikus pangale ja natuke peale, tulevikus, kui me ise midagi müüme. Valitsus, mis on suurim teenuste ja kaupade ostja riigis, annab välja raha(baasraha ,pankade reservid+sularaha majanduses), kui midagi ostab(pisut erinev Eestis ja eurotsoonis), mis on lunastatavad valitsuse poolt kehtestatud maksudega(valitsuse maksud loovad fiat rahale nõudluse, fiat raha-seaduslik maksevahend, mis pole konverteeritav, seaduslikuks maksevahendiks on ta tehtud sunni teel, see pole turgude valik( mitte konverteeritavus tähendab seda, et valitsus pole endale võtnud kohustust selle eest kulda vms maksta, sellel rahal puudub materiaalne väärtus, tema väärtus tuleneb valitsuse õigusest majandusagente maksustada)).Sularaha majanduses on kõik see valitsuse raha.

Viimasel paaril sajandil on nende valitsuse rahatähtede kasutamine olnud nii universaalne ja nende arv nii suur, et inimesed samastavad need rahatähed rahaga(enamasti ainult need rahatähed). Kuid nad ei vääri tegelikult rohkem raha tiitlit, kui ükskõik milline võla tunnustus. Iga kaupmees, kes maksab oma arvega, iga pankur, kes väljastab oma rahatähe(loe näiteks laenu), paneb templi metallitükile, või paberile, miski valedest ideedest pole nii kahjulik, kui mõte, et valitsusel on monopoolne õigus väljastada(luua) raha. Kui pankadel poleks õigust väljastada(luua) raha, kui valitsus takistab neid selles, siis peavad inimesed harjuma mõne teist sorti rahaga, mis võib palju ebamugavam olla. (see on nii ka eurotsoonis ja Eestis, kommertspangad loovad raha iga kord, kui laenu väljastavad, kui see laen ära makstakse, siis raha hävineb süsteemist, pikemalt võtan rahaloome ette järgmistes postistustes).

Selgelt saab tõestada hoolikalt ajalugu uurides, et nael, dollar, või ükskõik milline monetaarühik ei ole fikseeritud ese teadaoleva suurusega, kaaluga ja väärtusega ning valitsuse raha ei olnud sugugi kõige eelistatum, silmapaistvam läbi ajaloo.

Prantsusmaal olid kunagi kasutusel mitmed rahaühikud. Kõiki neid kutsuti liivrideks. Neid liivrisid kasutas ka valitsus ja neid klassifitseeriti “forte monnaie” ja “faible monnaie”, valitsuse raha oli faible. Selline vahet tegemine indikeeris, et valitsuse raha oli vähem väärtuslik, kui pankade poolt välja antud raha. Tehniliselt korrektne olles, kaotas väärtust pangaraha suhtes. Kuigi olid kehtastatud seadusliku maksevahendi seadused “legal tender laws”, keeldusid pangad aktsepteerimast valitsuse liivreid krediiti vääringus võrdsetna pankade liivrite krediidiga. Kuningaid hämmastas see. Ikka ja jälle väljastasid nad raha, mis pidi olema nüüd “forte”ja deklareerisid seda seadusega, kuid mõne aja pärast oli jälle tegemist “faible” rahaga.

Selline nähtus oli domineeriv terves Euroopas, Inglismaa oli erandiks. Kõrgem standard oli panga raha ja madalam standard jooksev/käibiv raha. Ka Inglismaal oli tegelikult valitsuse raha väärtust kaotav, kuid märkimisväärselt vähem, kui Euroopa kontinendil.

Mõte, et  valitsuse raha on ainus dollar ja kõik ülejäänud raha on lubadus maksta seda valitsudse dollarit, on alusetu. Valitsuse raha on “lubadus maksta”, “lubadus lunastada”, “lubadus rahuldada” nagu kõik raha seda on. Raske on inimestel sellest printsiibist aru saada. Samuti on raske mõista, et Ameerikas täna on palju erinevaid dollareid käibel, see ei ole nii selgesti nähtav nagu vanasti. Igaüks, kes võla esile kutsub, annab oma dollari välja, mis võib, aga ei pruugi olla identne teiste dollaritega. Sellest on pisut raske aru saada, sest praktikas ringlevad vaid valitsuse dollarid ja panga dollarid ning mõlemad representeerivad kõrgemat ja kõige mugavamat krediidi vormi, nende suhteline väärtus on üsna ligilähedane, aga mitte identne. Valitsuse raha näiline stabiilsus peidab nähtuse, mis oli tuttav meie esivanematele.

Üks tähtis tingimus raha stabiilsuse juures on, et see peab olema lunastatav õigeaegselt, mitte metalli tükkides, vaid krediidis. Krediit lunastab võla ja miski muu ei tee seda, kui just lepingus pole teisiti sätestatud.

Põhiline raskus raha olemusest arusaamisel tekib avalikkusele selgitamisel, et asjad ei ole nii nagu nad näivad. Inimestele on raske seletada, et päike ei tiirle ümber maa, vaid maa tiirleb ümber päikese. On raske mitte uskuda oma meeli.

Me näeme, et seadus loob USAs “standardse dollari”, defineeritud kaalu ja puhtusega kuld. Me näeme, et seadus kohustab krediitorit neid münte aktsepteerima võla maksmiseks. Seda seadust täidetakse ilma küsimusi esitamata. Me näeme neid münte kõikjal(või võrdväärseid paberist rahatähti), mida nimetatkse dollariteks, või fraktsioonid nendest, lugematu arv oste tehakse nendega ja võlad lunastatakse. Nähes kõike seda, mis oleks loomulikum, kui uskuda, et seadus deklareeris “standard dollari”. Kui me ütleme dollar, siis mõtleme standard münti(rahatähte). Mis saaks ollla veelgi ilmsem siis, kui anname või saame “lubaduse maksta” nii ja nioi palju dollareid, me mõtleme lubadusele maksta neid kullast münte.

Ühtäkki öeldakse meile, et meie veendumused on valed. Seadusel ei ole jõudu loomaks standard dollarit, et kui me ostame ja müüme midagi, siis standard, mida me kasutame ei ole kulla tükk, aga midagi abstraktset, midagi meeltele tabamatut, midagi mittemateriaalset. Kui me anname “lubaduse maksta”, siis me ei kohusta end tegelikult maksma kuldmünte , vaid me kohustame end võlga tühistama võrväärse krediidiga, väljendatuna meie mittemateriaalse standardiga. Valitsuse münt(rahatäht) on lubadus maksta, täpselt nagu era münt või rahatäht(et jutt oleks meile praktikas arusaadavam, kujuta ette pankade arveldusraha, mis on tegelikult panga võlg hoiustaja ees). Siis pole kahtlust, et uudse doktriiniga õpetaja õpetused on “kuidagi kahtlased”. Kahtlane, et maa tiirleb ümber päikese.

Nii see ometi on. Silm ei ole näinud, käsi ei ole katsunud dollarit. Kõik, mida me näeme, või katsume, on lubadus maksta, või “rahuldada” võlga summas ühe(või mitme) dollari ulatuses. Mida me näeme, võib olla dollari sertifikaat, dollari rahatäht, dollari münt. Sel võivad olla sõnad, “lubadus maksta dollar”, “lubadus vahetada see kullast või hõbedast dollari mündi vastu”. Mis on stantsitud mündile, trükitud pabertähele, pole üldse tähtis. Tähtis on see, millise kohustuse mündi(rahatähe) väljaandja endale võttis ja on ta võimeline seda lubadust täitma, mis iganes see ka poleks.

Abstraktse standardi teooria pole üldse nii ebatavaline nagu see esmapilgul näib. See ei presenteeri mingit raskust teadlastele, kellega olen teooriat arutanud. Kõik meie mõõdud on samad. Keegi ei ole kunagi näinud untsi, jalga, tundi. Jalg on vahemaa kahe punkti vahel, kuid see distants ega ka punktid ei eksisteeri tegelikult. Kaal on gravitatsiooni poolt põhjustatud jõud, mida demonstreeritakse meid ümbritsevate objektide suhtes ja me mõõdame suvalisele esemele selle jõu mõju võrreldes selle jõu mõju mõnele teisele meie teadaoleva objekti suhtes. Kuid see jõud on ligikaudne hinnang, sest see jõud ei avaldu igal pool maal võrselt.

Krediit ja võlg on abstraktsed ideed ja me ei suuda mõõta neid millegi materiaalsega. Me jagame lõputu krediidi meelevaldseteks osadeks ja nmetame neid osasid dollariteks, kroonideks vms. Oma harjumusest me mõtleme, et need dollarid, või kroonid on midagi fikseeritut, midagi täpset. Tegelikult kalduvad nad kõikuma.

Mis on dollar? Me ei tea. Dollar on kõikide kaupade väärtuse mõõt, kuid see pole ise kaup, samuti ei saa ta kehastuda mingis kaubas. See on krediidi ja võla mõõt. Normaalsetes tingimustes tundub, et säilitab oma akuraatsuse väärtuse mõõduna pikka aega. Kaotab kergesti oma väärtust liigse võlgnevuse tõttu ja kui see väärtuse kadu on ilmnenud, siis näib, et on ülimalt raske, kui mitte võimatu, oma endisele positsioonile naasta.  Väärtuse kadu on permanentselt omadatud. Siin on erinevus välisvaluuta suhtes ja omal maal ostujõu kadu.

Kes, soovib võib Mitchell Innes’i artiklitega ise lähemalt tutvuda.

About Kristjan

Defitsiidi terrorismi vastase pataljoni eriüksuslane (finantsignorantsuse vastu võitlemise osakond). Treening: MMT, postkeinsism, Tartu Ülikool Majandusteadus
Rubriigid: Estonian. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s