REDEEMABLE IN GOLD ON DEMAND AT THE UNITED STATES TREASURY

Avalikkuse arusaamine rahast, rahandussüsteemist ja makromajandusest põhineb täna suuresti kullastandardil. Inimesed ei mõista, et 1970datel toimus väga oluline muutus selles, kuidas rahandussüsteem opereerib. Sellega seoses ei ole mainstream makro siiani muutnud paljusid enda arusaamasid valitsuse rollist riigirahanduses. Vahet ei tehta erinevatel rahandussüsteemidel, ei osata ära kasutada võimalusi mida fiat rahandussüsteem pakub monetaar- ja fiskaalpoliitika vallas(heaks näiteks on siin hiljuti meedias palju kajastatud valuutasõdade teema, mida pole üldse tarvis pidada tegelikult). Üldlevinud on arvamus, et kullastandardist loobumise põhjustas valitsuse tahe vastutustundetult kulutada ja see peab kindlasti lõppema hüperinflatsiooniga ning rahandussüsteemi kokku varisemisega.  Selle teema keskmes on vahet tegemine konverteeritava ja mittekonverteeritava valuuta vahel, fikseeritud ja mitte fikseeritud kursi vahel.  Makromajanduslikud tõed, mis kehtivad konverteeritava-fikseeritud kursiga valuuta puhul ei kehti mittekonverteeritava ujuvkursiga valuuta puhul.

Kullastandard, konverteeritavus ja fikseeritud kurss.

Kullastandardist rääkides me räägime süsteemist, mis kehtestas valuutade väärtused maailmas teatud kulla hulgaga. Kullastandard oli peamine moodus riikide rahapakkumise reguleerimiseks.

Valuutale võib väärtuse anda tema sisemine väärtus nagu kuld või hõbe. See on toorainel põhinev valuutasüsteem. 18l saj muutus see problemaatiliseks, sest hõbedast oli puudus ja üle hakkas võtma süsteem kus keskpank väljastas paberraha, mis oli kullaga tagatud.

Valuutaühikut väljendati teatud hulgas kullas. Näiteks üks dollar on väärt x grammi kulda. Et asi töötaks, peab olema konverteeritavus, mis tähendab, et dollari omanik saab iga kell vahetada(konverteerida) oma dollari kulla vastu. Inglismaa adopteeris kullastandardi 1844 ja sellest sai levinud süsteem, mis reguleeris kodumaist majandust ja välismaist kaubandust kuni 1. Maailmasõjani. Monetaarvõimud lubasid fikseeritud hinda kullale ja olid valmis ostma või müüma kulda sellise hinnaga. Keskpangad(nende tänapäevased analoogid) pidid ladustama piisavalt kulda tagamaks ringlevale valuutale konverteeritavuse. Kuld oli ka põhilne rahvusvaheliste maksete tegemiseks. Kui tasakaalutus tekkis kaubavahetuses, siis sõitsid kullavoorid riigist riiki, sest rahvusvaheliselt aktsepteeritav maksevahend oli kuld. Defitsiidiga riigid väliskaubanduses pidid kulda saatma väliskaubanduse ülejäägiga riikidesse. Näiteks kujutame ette, et Eesti ekspordib rohkem Lätti, kui Lätist impordib. See tähendab, et kroonile on nõudlus suurem kui latile. Lätlased peaksid meile kulda saatma, sest nende kaubandusbilanss meiega on defitsiidis. Selline kulla sissevoog lubaks meie keskpangal rahapakkumist suurendada, sest meie keskpangal on nüüd rohkem kulda, millega valuuta tagada. Kasvav rahapakkumine võiks Eestis tekitada inflatsiooni, kui reaalmajanduse võime kaupu ja teenuseid toota ei suurene, see omakorda teeks meie ekspordi vähem atraktiivseks lätlastele ja nende väliskaubanduse defitsiit kahaneks.

Lätlaste poolt vaadates kahanesid nende kullareservid ja keskpank pidi osa väljaantud raha “tagasi kutsuma”, mis oli deflatsiooniline-suurendas tööpuudust ja kahandas loodud lisandväärtust majanduses ja hindasid. Hindade langemine parandas lätlaste konkurentsivõimet meie suhtes, mis aitas ka kaubandusdefitsside vähenemisele kaasa. Defitsiidis riikides tõusis tööpuudus ja vastupidi.

Kullastandardi propageerijad pööravad tähelepanu sellele, et valitsused ei saa välja anda raha, et stimuleerida majandust. Kaubanduspuudujäägiga riigid ei saanud tõepoolest suurendada baasraha pakkumist. Kullastandardi pooldajad arvavad, et kullastandard kontrollib rahapakkumist ja loob hinnatasemed erinevates riikides, mis vastavad väliskaubavahetusele neis riikides. Sellega sunniti ka siseriiklikku majandust kaubavehetuses tekkinud tasakaalutusele vastavalt hindasid reguleerima. Monetaarpoliitika oli piiratud kulla koguse poolt, mille määras väliskaubandus. Ka muutused kulla kaevandamises mõjutasid hinnataset erinevates riikides.

Praktikas olid muutused kaubavahetuses, mis pidanuks tasakaalu viima, aeglased. Selle aja jooksul pidid defitsiidi riigid vaevlema kõrge tööpuudusega kriisis. Kullastandard tähendab seega kriisile kalduvust kaubandusdefitsiidiga riikidele. Selline paindumatus valuutakurssides ei võimaldanud valitsustel rakendada poliitikat, mis taganuks parmaid väljavaateid kodumajandusele(kõrge tööhõive, kas tuleb veidi tuttav ette seoses Eestiga?).

1. Maailmasõda katkestas kullastandardi ja valuutad hinnati vastavalt valitsuste tahtele. Järgneval 25l aastal oli ebastabiilsuse periood ja püüded tagasi minna kullastandardile põhjustasid suut kahju kullareservide kaotamise ja tööpuuduse näol.

UK loobus kullastandardist 1931, mil ta püüdis säilitada naela pariteeti pre 1. Maailmasõja tasemel, kuid kaotas kullareservides ja konkurentsivõimes.

Peale 2. Maailmasõda loodi IMF ning nn gold exchange standard. Konverteeritavusest kulda loobuti ja asendati see konverteeritavusega USA dollarisse, mis peegeldas dollari domineerimist maailma kaubavahetuses. Lepiti kokku, et USA valitsus konverteerib USD kulda $35=1 unts kulda.

1946 loodi Bretton Woods’i süsteem. Valitsused said nüüd müüa kulda USA treasurile $35 unts. Riik sai nüüd moodustada USD reservid ja kui sel riigil oli väliskaubandusdefitsiit, siis sai ta enda valuuta vahetada USD vastu(võttes enda reserve vähemaks).

Sellise fikseeeritud kursiga süsteemis oli riikide fiskaalpoliitika piiratud, sest monetaarpoliitika pidi pariteeti jälgima. Kui vahetuskurssi rünnati(näiteks maksebilansi defitsiidi tõttu), mis tähendas, et välisvaluutaturgudel oli üleliigne koduvaluuta pakkumine, siis pidi keskpank sekkuma ja ostma koduvaluutat oma välisvaluuta reservide eest(USD). See tähendas kodumajanduse kahanemist(rahapakkumine vähenes) ja tööpuuduse tõusu. USD reservid olid piiratud ja riigid, mille väliskaubandusbilanss ei olnud nii tugev, kaldusid kriisidesse, et kaitsta valuuta pariteeti. Poliitiliselt oli sellist süsteemi raske elus hoida sellest tuleneva tööpuuduse tõttu, millest tekkis sotsiaalne ebastabiilsus. Kui fiskaalpoliitikat kasutati liiga agressiivselt, et töötust vähendada, siis see viis monetaarse kokkutõmbumiseni, et kaitsta kurssi, sest import kasvas, kuna sisseulekud kasvasid fiskaalse ekspansiooni tagajärjel. Muidugi jäi peale monetaarpoliitika, sest riigid olid sunnitud Bretton Woodsi lepingule vastavalt kursi pariteedist kinni pidama. Nad võisid revalveerida ja devalveerida, kuid selle peale vaadati halvasti ja see polnud levinud.

Selle tagajärjel olid pankade reservid limiteeritud ja kui majandus tahtis rohkem sularaha hoida, siis reservid kahanesid. Sellega oli rahapakkumisele piirang seatud, mõned trikid olid neil ka varuks, kuid üldiselt need piirangud kehtisid.

Monetiseerimise kontseptsioon ja mõiste tulenebki sellest ajast. Kui valitsus sai uut kulda, siis loodi uut raha. Protsess oli selline, et valitsus tellis kulda kaevandajalt ja kirjutas tšeki, kaevandaja deponeeris tšeki oma pangaarvel. Pank andis tšeki keskpangale ja sai lisareserve vastu. Keskpank arvestas selle valitsuse arvelt(keskpangas) maha.Valitsus sai suurendada rahapakkumist ainult siis, kui ta sai kulda. Igasugused muud valitsuse kulutused pidid olema rahastatud maksude ja võla emiteerimise kaudu. Valitsus ei saanud lihtsalt pangaarveid krediteerida sõltumatult rahastamise allikast.

Lõpuks kukkus Bretton Woods kokku 1971l aastal. 1960datel oli ta surve all, kui korraldati mitmeid devalveerimisi konkurentsivõime tõstmiseks UK ja teiste riikide poolt, kus oli krooniline tööpuudus. Viimase tõuke andis Vietnami sõda ja President Nixon, kui oli vaja rohkem kulutada. Siin on ajalooline video Nixoni kõnest 15 aug 1971. Sellest ajast kasutavad valitsused fiat raha.

Fiat raha

Fiat rahale üleminek tähendas fundamentaalseid muutusi rahandussüsteemis kuigi USD on ikka USD ja AUD on AUD. Seda süsteemi iseloomustab mitte konverteeritavus ja paindlikud valuutakursid. Peab aru saama sellest suurest muutusest, et mõista miks tolleaegsed majanduspoliitilised ideed pole kehtivad täna. Need ideed tegelikult domineerivad veel täna ja minu eesmärk siin blogis ongi need ajakirjanduses ning ka akadeemias levinud väärarvamused põrmustada. Näiteks tänane neoliberaalne majandusideoloogia on kullastandardi aegades. Sellepärast me loeme selliseid valesid ajalehtedest, et USA intressid tõusevad tulevikus, kui valitsus laenab jne. Ei ole üldse tähtis milline on sinu maailmavaade, oled sa monetarist, või keynsist, või sümpatiseerib sulle Austria koolkond, fiat raha muutis fundamentaalselt rahandussüsteemi ja seoses sellega ka valitsuste majanduspoliitilisi võimalusi. Veel täna õpetatakse ülikoolides kullastandardil põhineva rahandussüsteemi põhitõdesid, mis ei kehti tegelikult fiat rahandussüsteemis. Kui ma kirjutan MMTst (modern monetary theory) siis kirjeldan ma fiat rahandussüsteemi opereerise põhimõtteid tavaliselt.

Esiteks pole fiat rahal “riigi rahal” mingit sisemist väärtust. See pole konverteeritav, mis tähendab, et võid USD võtta ja kuigi on see valitsuse kohustus, ei anna valitsus sulle selle eest midagi rohkemat kui ehk teise samasuguse dollari vastu. Et selline muidu väärtusetu valuuta oleks üldse vahetusena aktsepteeritav, peab looma mingisuguse motivatsiooni(sa ei hakka mulle värvilise paberi vastu majanduslikke väärtusi ära andma, tööd tegema jne). Selleks kehtestab valitsus erasektorile maksu(d), mille maksmist aktsepteerib ainult selles valuutas.

Teiseks pole sellel valuutal mingisugust tagatist kulla näol ja see tähendab seda, et valitsuse kulutamine on täiesti sõltumatu tema sissetulekutest. Valitsuse kulutamist ei piira näiteks maksulaekumised. Valitsus võib kulutada nii palju, kui heaks arvab, kui teenused ja kaubad on saadaval majanduses. See on väga suur erinevus võrreldes kullastandardiga. Kas valitsus on kulutanud oma sissetulekutest rohkem või vähem, on täiesti sõltumatu tema võimest kulutada. Ei saa nii öelda, et sel “valitsusel pole raha” ja ta ei saa sellepärast kulutada. Mingisuguseid finantspiiranguid pole sellisel valitsusel.

Sellega ei taha ma sugugi öelda, et üldse mingisuguseid piiranguid pole ja valitsus võib lõpmatuseni kulutada. Kindlasti on piirangud-reaalsete kaupade ja teenuste kogus, mida osta, kaasa arvatud tööjõud, mida palgata. Lisaks sellele on tähtis aru saada, et sellise valitsuse kulutamise otsused mõjutavad(maksustamise ja laenamise otsused) intressimäärasid, majanduskasvu, erainvesteeringuid ja hinnataseme liikumisi. Fiat rahandussüsteemis pole õige väita, et valitsus peab saama raha maksudest, laenamisest, riigivara müügist jne, et kulutada. See oli õige kullastandardi puhul.

Fiat rahandussüsteemis võib valitsus seada enda kulutustele piirangu, näiteks kulutuste kasv ei tohi ületada 1%. See võib olla mõistlik piirang antud nõudluse ja majanduse potentsiaalse võimekuse juures, kuid selline piirang on igal juhul vabatahtlik. Tavaliselt luuakse sellised piirangud aga hoopis teistel ettekäänetel, näiteks defitsiit on liiga suur ja see on probleem finantsiliselt, või võla selline kasv on jätkusuutmatu. Kumbki pole tõsi.

Kolmandaks pole fiat süsteemis tarvis valitsusel finantseerida kulutamist. Võla emiteerimisel ja sellelt intressi maksmisel on teine eesmärk, see on intressimäärade toetuseks tehtav monetaaroperatsioon reservide vähendamiseks pangandussüsteemis, see annab investoritele intressi kandva vara. Kui reserve valitsus selliselt ei vähendaks ja valitsus lihtsalt krediteeriks reservid ja deposiidid kommertspankades, siis pankadevahelised laenuintressid kukuksid nulli. Erasektor saab raha võlakirjade ostuks defitsiitselt kulutamiselt endalt. Valitsus ei saa võlakirju müüa, kui ta pole enne defitsiitselt kulutanud. See on fundamentaalne erinevus kullastandardist, kus valitsus pidi laenama, kui tahtis defitsiitselt kulutada. Seega fiat rahandussüsteemis ei rahasta maksud valitsuse kulutamist.

Ujuvkurss tähendab seda, et monetaarpoliitika on vabastatud fikseeritud pariteedi kaitsmisest ning fiskaalpoliitika saab keskenduda SKP lõhele, et saavutada kõrge tööhõive. Muutused välismaa suhtes saavutatakse kursimuutustega, mitte näiteks hindade muutusega koduriigis, millel võib olla laastav mõju koduriigi majandusele.

Järeldused:

Tegemist on kahe täiesti erineva rahandussüsteemiga, millele ei saa rakendada ühtesid ja samu makromajanduslikke põhimõtteid. Need kaks rahandussüsteemi opereerivad erinevatel fundamentaalsetel alustel. Kahjuks kasutab enamus poliitikuid, majanduskommentaatoreid ja ülikoolide professoreid vana loogikat arutledes monetaar- ja fiskaalpoliitiliste võimaluste üle fiat rahandussüsteemis. See fundamentaalne eksimus teeb võimatuks aruka diskussiooni neil teemadel, et mida valitsus peaks ja võiks teha. Kullastandardi loogika on täiesti impotentne fiat rahandussüsteemis. Seetõttu ei saa ka inimesed aru millist erinevat mõju avaldavad majandusele ujuv- ja fiskseeritud kurss.Professor Randall Wray esitas kunagi sellise küsimuse endale, et kas joogivee asemel saaks USA valitsus voolama panna veini. Vastus on jah, kui selleks ühiskonnas ressursse jätkub. Kui föderaalvalitsus peaks seda vajalikuks, siis saaks seda teha tingimusel, et selleks on olemas ressursid ühiskonnas.

About Kristjan

Defitsiidi terrorismi vastase pataljoni eriüksuslane (finantsignorantsuse vastu võitlemise osakond). Treening: MMT, postkeinsism, Tartu Ülikool Majandusteadus
Rubriigid: Estonian, sildid: , , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

29 Responses to REDEEMABLE IN GOLD ON DEMAND AT THE UNITED STATES TREASURY

  1. Helmut Kohl ütles:

    Põhimõtteliiselt õige, et raha on ju lihtsalt õhust loodud, kui ta kullaga tagatud pole. Mis saab inflatsioonis sellisel juhul?

  2. Eesti Panga prussakas ütles:

    Milleks üldse maksud?

    • Kristjan ütles:

      prussakas: Mitte selleks, et finantseerida valitsuse kulutusi fiat rahandussüsteemis(valuuta pole konverteeritav), vaid selleks, et valitsuse ilma maksustamata kulutamine viiks olukorrani, kus kogunõudlus majanduses ületaks kogupakkumise(majanduse võimekuse kaupu ja teenuseid toota) ja see oleks inflatsiooniline. Selleks peabki valitsus osa erasektori maksujõudu “ära maksustama”. Pikas plaanis, et majandus saaks ilma deflatsioonita kasvada, peab valitsuse eelarve olema defitsiidis, mitte tasakaalus nagu peavool väidab.

    • Kristjan ütles:

      Fortunately, there is a powerful voice on our side that takes exception to the notion of government insolvency, and that is none other than the Chairman of the Federal Reserve. The following is from a transcript of a recent interview with Fed Chairman Alan Greenspan:

      RYAN… do you believe that personal retirement accounts can help us achieve solvency for the system and make those future retiree benefits more secure?

      GREENSPAN: Well, I wouldn’t say that the pay-as-you-go benefits are insecure, in the sense that there’s nothing to prevent the federal government from creating as much money as it wants and paying it to somebody. The question is, how do you set up a system which assures that the real assets are created which those benefits are employed to purchase. (emphasis added)

      EHK GREENSPAN ÜTLEB: USA FÖDERAALVALITSUSE KULUTAMISEL POLE FINANTSILISI PIIRANGUID. KOGU SEE JUTT SOCIAL SECURITY’ST KUI PÜRAMIISDKEEMIST ON SEEGA TÄIELIKULT VALE. MINGISUGUST RAHA EI OLE TARVIS VALITSUSEL KORJATA KUHUGILE KESKPANGA ARVELE, ET TULEVIKUS PENSIONÄRIDELE PENSIONI MAKSTA. MAJANDUSE VÕIMEKUS TEENUSEID JA KAUPASID TOOTA TULEVIKUS EI SÕLTU MINGISUGUSEST KÕRVALE PANDUD RAHAST TÄNA. KUI RAHA MAJANDUSEST VÄLJA TÕMMATA MAKSUDENA, SIIS KAUPADE JA TEENUSTE TOOTMISE VÕIMEKUS TULEVIKUS ON HOOPIS MADALAM, SEST INVESTEERINGUD JÄÄVAD TEGEMATA. SEE ON SUUND, MIDA TOETAVAD DEFITSIIDI TERRORISTID.

  3. lsxl ütles:

    See, et tegemist on digitaalrahaga on selge. Mis pole selge on see, et kas fiat rahasüsteem kui selline ennast üldse õigustab?
    Greenspan võib ju öelda, et Fed trükib vajadusel raha kõigi ja kõige jaoks. Mida ta ei ütle on see, et see tuleb ka tagasi maksta. Aga peab endale aru andma, et kunagi tuleb raha trükkimise eest tagasi tasuda ka. Fiat raha = võlg. Teoorias peaks kapital ja tööjõud sellele piirid paika panema. Praktiliselt aga on Ameerika oma võlgadega nii kaugel kui 300%+ oma SKT’st. See ilmselt ei peatu seni kui protsent on nii kõrge, et finantsinstutsioonid küsivad võla katmiseks kõik maavarad ja füüsilise kapitali. Sealt edasi on tööjõud ja iga üks võib teha oma järeldused edasi.

  4. Kristjan ütles:

    Valitsus ei pea midagi tagasi maksma. Rahatäht on valitsuse “kohustus”, aga selline kohustus, mida ei pea kunagi täitma. Võta USD ja mine selle eest midagi nõudma. valitsus ei anna selle eest muud kui teise USD. Seda tähendab valuuta mitte konverteeritavus.

  5. lsxl ütles:

    Millise allika põhjal tuleneb see “kohustus, mida kunagi ei pea täitma” informatsioon/järeldus? Mulle tundub, et asjaolu kus Federal Reserve pole riiklik institutsioon on ära unustatud. Federal Reserve ei prindi ju ometi tasuta. Ja arusaam, et kõik on ülalpeetav lihtsa juurdeprintimisega on ju naeruväärne.

  6. Kristjan ütles:

    Aga ei pea ju täitma. Kas mitte konverteeritava raha eest saab valitsuselt veel midagi nõuda peale selle raha? Kui saab, siis selgita mida?
    Föderaalreserv on sisuliselt valitsuse osakond. Kusjuures see pole siin ülimuslik, et erakapitali on kaasatud. Loeb asjade sisu. Nagu Tartu Kohtumaja ehitusse oli kaasatud erakapital, see ei tähenda, et erainstitutsioonid meie üle kohut mõistaksid.
    Fedi näol on sisuliselt tegemist valitsuse osakonnaga, mis maksab kasumid Treasurile, teatud protsendi saab kaasatud erakapital, see on kongressi poolt määratud.
    http://www.cnbc.com/id/41003401

    The Federal Reserve reported Monday its earnings jumped by more than 50 percent in 2010 to a record $80.9 billion on its massive holdings of securities, and it is turning the bulk of it over to the U.S. Treasury Department.

  7. Kristjan ütles:

    “Ja arusaam, et kõik on ülalpeetav lihtsa juurdeprintimisega on ju naeruväärne.”

    Ehk selgitaksid? Mida sa mõtled selle all? Kas seda, et raha loomiseks peab kulda kaevandama? Või seda, et föderaalvalitsuse kulutamisel on finantspiirangud? Ei saa praegu aru sinust.

  8. lsxl ütles:

    1. Federal Reserve on ametlikultult riigi ülevaatuse all olev iseseisev asutus. Selle valitsusnõukogu on valitud presidenti poolt ja kinnitatud kongressi poolt. Federal Reserve’i aga otsused on iseseisvad ja seega ei tulene presidendi, seadusandliku- ega täitesaatvast võimust. Väita, et “sisuliselt” on Federal Reserve valitsuse osakond on täiesti naljakas jutt kui Federal Reserve ametlikult ja otseselt eitab seda.

    2. Federal Reserve ei saa valitsuselt muud nõuda kui seda sama raha. Samuti ka võlausaldaja. Ja siin ongi probleem, kui pole väärtusi millega võlga katta. Niikui võlausaldaja saab aru, et talle prinditakse raha juurde, mis tähendab, et ta saab tagasi vähem väärtusliku raha, ta kohe teeb tehingu kapitali vastu. Ja nii ka järgmine võlausaldaja. Tekib globaalne püramiidi skeem kuni raha väärtus on olematu. Vaata kasvõi dollari väärtuse ajalugu – see on eksponentsiaalne katastroof.

    3. Isegi kui sellisel moel saaks edasi minna, on taoline “as long as I can dump it on someone else” ideoloogia täiesti amoraalne. Paraku tekib majanduslik summutis kus ei ole võimalik mingi halb investeering kellegi teise kaela määrida. Kes kannatab? Lihtrahvas.

    4. Kohtumaja ja kohtuvõim on erinevad asjad. Parem näide oleks olnud kui kohtuvõim delegeeriks oma pädevuse kohtutäituritele keda president valib ja valitsus kinnitab. Praktikas, on kohtutäiturite ja isegi valitsuse kohta meil ka Eestis häid näiteid ka viimasel ajal. See, et riik usaldab teatud tingimustel avaliku sektori pädevused erasektorile muutes viimase hübriidasutuseks millel on järelvalve kuid puudub konkreetne kontroll on täiesti absurde.

  9. Kristjan ütles:

    Esitad süüdimatu väite, sinult päritakse midagi selle kohta ja siis esitad järgmise süüdimatu(d) väite(d).

    1.Föderaalreserv on tegelikult klassikaline keskpank. Enam vähem samasugune nagu kõikides iseseisva monetaarsüsteemiga riikides. See, et monetaarpoliitika poliitikute tahtele ei allu on ka üsna loomulik. Aga sisuliselt on ta valitsuse osakond, allub kongressile. Bailouti korraldamiseks oli kongressi mandaati tarvis, erasektori võlakirjade ostmiseks oli kongressi mandaati tarvis, kongress korraldab auditeid, kasumid lähevad valitsusele jne.
    2. Kui sa nüüd pisutki pasremini formuleeriksid enda küsimuse, sellisel kujul jääb ta mulle arusaamatuks. Föderaalreserv ei nõua valitsuselt mingit raha.

    “Niikui võlausaldaja saab aru, et talle prinditakse raha juurde, mis tähendab, et ta saab tagasi vähem väärtusliku raha, ta kohe teeb tehingu kapitali vastu.”
    Täiesti arusaamuatu lause minu jaoks, mis kapitali vastu ta tehingu teeb? 🙂
    Küsisin sinult juba eelmises kommentaaris küsimuse millele sa jätsid vastamata.
    3. Jälle täiesti arusaamatu väide minu jaoks. Miks peaks keegi kannatama? Miks määritakse halb investeering kellegi teise kaela? Sellest pole sõnagi juttu olnud.
    4. “See, et riik usaldab teatud tingimustel avaliku sektori pädevused erasektorile muutes viimase hübriidasutuseks millel on järelvalve kuid puudub konkreetne kontroll on täiesti absurde”
    Mul on tunne, et sa oled enda jaoks täiesti tundmatul territooriumil. Millist kontrolli sa tahad föderaalreservi üle? Kas sellist nagu keskpüankade üle on mujal maailmas? Föderaalreservi üle on rangem kontroll kui näiteks Eesti Panga üle meie riigil.

  10. Kristjan ütles:

    Ma pidin ikka veel kommenteerima:
    “Praktiliselt aga on Ameerika oma võlgadega nii kaugel kui 300%+ oma SKT’st. See ilmselt ei peatu seni kui protsent on nii kõrge, et finantsinstutsioonid küsivad võla katmiseks kõik maavarad ja füüsilise kapitali.”

    Ei ole 300% SKPst http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/3b/USDebt.png
    Fed on valitsuse osakond ja eelnevalt olen sulle isegi lingi pannud, kust võid järeldada. et Fed teeb makseid Treasurile. Kas sulle jäi midagi arusaamatuks sellest? Panen uuesti siia selle lingi: http://www.cnbc.com/id/41003401

    “Niikui võlausaldaja saab aru, et talle prinditakse raha juurde, mis tähendab, et ta saab tagasi vähem väärtusliku raha, ta kohe teeb tehingu kapitali vastu.”
    Kui juurde prinditakse, siis ta saab ikka rohkem raha, mitte vähem.
    Alles sa väitsid, et maavarad tuleb ära anda, nüüd väidad, et prinditakse raha ning raha saaja teeb tehingu kapitali vastu(kas nii?)? Mina pean tunnistama, et ei saa üldsegi aru mida sa väita püüad. Kui esitan sulle täpsustava küsimuse, siis sa ei vasta ja jätkad trollimist. Mis sulle peavalu valmistab? Kas Fedi bilansis olev valitsuse võlg? Vaata eelnevat linki, maksed sellelt võlalt liiguvad treasury arvele. Seega tegemist on sisuliselt olukorraga kus üks valitsuse osakond võlgneb teisele. Kujuta seda ette nii, et sinu parem tasku võlgneb sinu vasakule taskule ja tõstad raha ühest taskust teise ning raha loomise ainuõigus on sinul niikuinii. Lihtne, kas pole?

    Aga teeme asja hästi lihtsaks
    1. On sul teada ajaloost mõni näide, kui föderaalvalitsus on maksnud oma võlga maavarades?
    2.On sul teada ajaloost (alates aastast 1971) mõni näide, kui föderaalvalitsus on maksnud oma võlga teisiti kui numbreid lisades rahandussüsteemi?
    3. On sul teada ajaloost mõni näide, kui föderaalvalitsuse võlg on probleeme tekitanud majanduses?
    Lähme siit edasi konkreetsete küsimustega. Minu küsimusele, et trükitud raha pole tarvis ju kunagi kellegile ära maksta, sa pole suutnud vastata.

  11. lsxl ütles:

    Monitaarpoliitika ei pea valitsuse tahtele alluma? Tuleks meeles pidada, et valitsus esindab rahvast. Kui nimetada Federal Reserve’i valitsuse osakonnaks (mida Federal 1. Reserv ametlikult eitab), siis peaks ka ta valitsusele täielikult alluma (mida Greenspan on selgelt eitanud). Kongress korraldab tõesti auditeid, mis on kuulsad oma lühikeste näppude poolest – pole võimalik kontrollida rahvusvahelisi/välistehinguid, finantsostsuseid, protsendimäärasid, FOMC ülekandeid ega milline sisepoliitika toimub asutuses. Rääkides bailout’ist – toimus see maksumaksja arvelt. Isegi kui unistada, et võlga ei pea tasuma ei saa nii ränka defitsiiti hoida. Federal Reserv pole kunagi olnud tuntud oma läbipaistvuse (hea tava tunnus) poolest.
    2. Raha on ju kõigest mugavusvahend millega saab teenuseid ja kapitali vahetada. Kui tekib raha ilma, et tekiksid vastavad teenused ja kapital (ükskõik millised, mitte ainult kuld vmt) mida see raha esindab, muutub olemasolev raha vaid vähem väärtuslikuks. Mida ma mõtlesin investorite põgenemise all on see, et kui toimub raha väärtuse langus (ehk prinditakse/pritsitakse raha juude ebaproportsionaalselt vastu tekkivate väärtustele), siis pigem vahetatakse raha näiteks maja vastu, mida hinnatakse ka teiste kriteeriumitega ja seeläbi loodetakse säilitada oma jõukuse väärtus.
    3. Tõstsin selle esile mitte sellepärast, et sul oli sellest juttu vaid sellepärast, et see on üks asjaolu millest ma lähtun oma negatiivses arvamuses fiat süsteemi vastu. Mu jutu eesmärk pole sind otseselt arvustada vaid kritiseerida hetkel valitsevat fiat rahasüsteemi, põhimõtteid ja kuidas see reaalselt inimesi mõjutab. Kuna osad usuvad, et raha peab võrdnema väärtusega proportsionaalselt ja teised usuvad, et võib tekitada laene mida ei pea tagastama, tekib huvide konflikt. Ma julgen pakkuda, et kui raha saaks alati juurde trükkida ilma selle tagastamiseta, poleks majandussummutised tekkinud?
    4. Siinkohal ma lähtun sellest, et riik võiks ise ja otseselt raha trükkida, mitte läbi volitatud pool-avaliku asutuse. Jällegi läbipaistvuse eesmärgil.

    Ameerika protsent oli tõesti utreeritud aga samas, et reaalselt olev 52% pole ka hea näitaja. Kuidas saab SKT’st 52% moodustav võlg normaalne nähtus olla?
    See tasku näide on meelelahutav aga koguaeg on siis ühes taskus ju võlg.
    Sinupoolsed küsimused:
    1. Siiani pole ühtegi intsidenti. Aga ei peagi maksma, võib trükkida raha võla katmiseks mis võib potentsiaalselt minna selle vara ostmiseks.
    2. Ei ole. See, et lisatakse numbreid ongi probleem. Taskuid võib ju õmmelda suuremaks ja sinna rohkem raha toppida aga koguaeg on selle võrra teises taskus rohkem tühi ka, kui see näide siin kehtib.
    Kui su kontekstist saab küsimuse välja lugeda kui “Kas trükitud raha peab kunagi kellegile ära maksma?”, siis ma arvan, et kui see trükitakse siis ikka kellegile äramaksmise eesmärgil. Vastasel juhul milleks trükkida kui raha arv ja väärtuste/võlgnevuste arv on koguaeg balansis.

    Trollimisest on naljakas antud olukorras rääkida. Ma olen enda väidete ümberlükkamistele täiesti avatud. Teiselt poolt ära panna ja lihtsustades ka trolliks kedagi nimetada on üsna kahtlase väärtusega tegu.

  12. Kristjan ütles:

    1.Ok, kasvav majandus vajab kasvavat hulka raha. Oled nõus? Vastasel korral oleks see deflatsiooniline. Deflatsioon tähendaks seda, et erasektori võlg hakkab defaultima. Sa oled võtnud 30ks aastaks laenu ja pead järjest rohkem reaalsetes terminites mnaksma.
    2. Miks see probleem on? Kasvav majandus vajab kasvavat raha kogust. Vastupidi, kui raha kogus ei kasva, tekib majandusurutis, mida me nägime Eestis 20%se tööpuuduse näol. Tööpuudus on täielik kadu majanduse jaoks. Rikkus jääb loomata.
    3. Raha on alati tarvis majanduses, seega ei pea seda kellegile ära maksma.

    “Vastasel juhul milleks trükkida kui raha arv ja väärtuste/võlgnevuste arv on koguaeg balansis.”
    Sest raha on tarvis majanduses, selleks tulebki trükkida.
    Nüüd hari ennast veidi enne kui vastad: Loe minu blogist :”raha olemusest” “kvantitatiivne rahateooria, kas raha on neutraalne” Modern momnetary theory 1 2 3 ja 4. “iseseisva rahandussüsteemiga riik”.
    Sa oled sattunud enda jaoks täiesti tundmatule territooriumile ja selle asemel, et end teemaga natukenegi kurssi viia, hakkasid trollima. Kui valitsus poleks kunagi raha trükkinud, siis poleks üldse raha. On see mõistetav sulle? Kas sa soovid, et valitsus hävitaks selle raha kuidagi ja majandus kokku kukuks?

    “Ameerika protsent oli tõesti utreeritud aga samas, et reaalselt olev 52% pole ka hea näitaja. Kuidas saab SKT’st 52% moodustav võlg normaalne nähtus olla?”

    Aga miks ei saa? Ma veelkord kordan, loe minu blogi, kus ma olen need teemad lahti seletanud, et mis see võlg üldse selline on jne. Sa ei ole tuttav raha olemusega, sa ei ole tuttav ühegi rahandusteooriaga, mul on väga raske sulle isegi mingeid näpunäiteid anda, sest sa ei oska isegi küsida praegu. Kapitali vastu raha vahetamise jutt illustreerib ilmekalt, et sa absoluutselt aru ei saa mis toimub.

  13. Kristjan ütles:

    lsxl trollis: “Ma julgen pakkuda, et kui raha saaks alati juurde trükkida ilma selle tagastamiseta, poleks majandussummutised tekkinud?”
    “Federal Reserve ei saa valitsuselt muud nõuda kui seda sama raha. Samuti ka võlausaldaja. Ja siin ongi probleem, kui pole väärtusi millega võlga katta.”

    Ma loodan,. et sinu jutt muutub vähegi mõistetavamaks. Praegu ei saa üldse aru mida sa väita püüad. Ühelt poolt pole sinu arvates “väärtusi” millega raha katta, teiselt poolt soovitad trükkimist. 🙂 make up your mind

  14. lsxl ütles:

    Küsisin kas fiat raha ja selline võla tasumata jätmine ennast ikka õigustab, millele vastamine algusest peale oleks olnud vast kõige efektiivsem ja ehk ülejäänud poleemikat vältinud. Trollimise jutuga võiksid küll maha jahtuda.

  15. Kristjan ütles:

    Mis mõttes võla maksmata jätmine? Mida sa selle all silmas pead? Raha on ju tarvis majandusse?
    Tuletan sulle veelkord meelde sinu enda poolt kirutatut: “Ma julgen pakkuda, et kui raha saaks alati juurde trükkida ilma selle tagastamiseta, poleks majandussummutised tekkinud?”
    Siis aga küsid, et kas see õigustab ennast(see raha trükkimine) Asi ei ole üldse mingis poleemikas. Sa ei ole esitanud minu jaoks arusaadavaid väiteid. Ma tõesti ei mõista sinu juttu.

  16. lsxl ütles:

    Ma siis formuleerin ümber:
    Kas fiat rahasüsteem õigustab ennast? Kas see on parem kui teised võimalikud väärtuse vahetussüsteemid?

    “Ühelt poolt pole sinu arvates “väärtusi” millega raha katta, teiselt poolt soovitad trükkimist. make up your mind”. Ma pole soovitanud raha trükkida. Ma vaid konstateerisin seisukohta kus ütlesid, et Federal Reserve’il ei ole tõesti muud nõuda kui seda sama raha mida ta väljastas.

  17. Kristjan ütles:

    “Ma pole soovitanud raha trükkida. Ma vaid konstateerisin seisukohta kus ütlesid, et Federal Reserve’il ei ole tõesti muud nõuda kui seda sama raha mida ta väljastas.”

    Federal Reserve on valitsuse üks osakond, see osakond, mis tegeleb monetaarpoliitikaga. Kui ühes ühiskonnas on institutsioon, mis väljastab raha, et see ühiskond saaks normaalset funktsioneerida, siis sellelt institutsioonilt on kuidagi arutu muud nõuda kui raha. Valitsust ja föderaalreservi tuleks ühe intstanstina vaadelda üldse. Väärtusi luuakse majanduses, mille poolt see raha ka tagatud on. Üsna arutu oleks tahta, et raha väljastav instants muldab kartuleid ja küpsetab pirukaid, selleks on olemas reaalmajandus. On ka arutu nõuda, et majandus peaks näiteks kulda kaevama, et seda raha saaks väljastada, see oleks lihtsalt ressursside raiskamine. Loe kulla hullus https://money4nothingchicks4free.wordpress.com/2010/10/22/kulla-hullus/
    Jah, on parem kui teised võimalikud, näiteks kullaga tagatud raha, loe sedasama postitust, mille all me kommenteerime, et sellest aru saada.

  18. lsxl ütles:

    Mainisid, et deflatsioon on üks põhjusi mis tekitab majandussurutist. Aga samuti ju tekitab ka inflatsioon. Kui ma ei eksi siis kolmeaasta tagune surutise alguse üheks alustest oli Federal Reserve’i liigne raha emiteerimine ja selle “mõõdukas” kontroll, mis omakorda aitas kaasa kinnisvarabuumile. Siis kui hakati defaultima ja vara väärtus langes, tekkis loomulik ebakindlus investorites, mis pidurdas investeerimist, tõi esile bank run’e ja lõi tugevalt raharinglust. Kuskilt maalt tuli vastu deflatsioon aga see selleks. Oletame, et sellel pole mingit pistmist fiat rahandussüsteemiga, siis sellegipoolest, süsteem kus akumuleerub süstemaatiliselt võlg mida “ei pea tasuma” on üsna kahltane ja ebausaldust tekitav.

    Miks ma üsna tugevalt olen vastu ideele, et Federal Reserve on riiklik institutsioon on sellepärast, et isegi kongress teab, et see on iseseisev asutus. Me võime võtta küll teda kui valitsuse osakonda aga sellel ilmneb huvide konflikt. Oletame, et Federal Reserve tegi vea peale mida rahvas ei taha enam teatud isikuid selle pukis näha. Kahjuks rahvas jääb silmitsi seisma nähtamatu seina taha sest mõjutamiseks reaalne võim puudub. Võib rääkida, et kongress seal midagi modereerib, aeg on näidanud teisiti. Tõid teises postituses välja arvamuse, et monetaarpoliitika otsene kontroll ei toimi NSVL näitel. Samas, NSVL oli totalitaarne riik. Demokraatlikus riigis võiks see ju toimida.

  19. Kristjan ütles:

    Ei ole kuskil väitnud, et monetaarpoliitika otsene kontroll ei toimi. Inflatsiooni majandussurutise tekitamisest kuulen esimest korda. Federal Reserve ei saa liigselt raha emiteerida, sul on need asjad segamini nagu pudru ja kapsad. Loe näiteks “raha olemusest” siit minu blogist, kuidas raha reaalmajandusse tekib üldse. Oleme ausad. Sa pole absoluutselt kursis rahandussüsteemis toimuvaga ja sa esitad järjest süüdimatult oma seisukohti miks sa nii ja nii arvad. Selle vastu poleks mul midagi, kui sa asjast vähemasti eru saaksid. Selles blogis on olnud ennegi selliseid inimesi, kes tahabad teada. Minu hinnangul sa teada ei taha. Sul on mingisugused libaideed, mida sa püüad siin välja elada.

  20. Kristjan ütles:

    Sorry lsxl. see ei ole päris paslik koht sinu jaoks oma konspiratsiooniteooriaid levitada. Olin sunnitud su blokkima. Rahandusest sa midagi teada ei tahtnud.

  21. Jason ütles:

    “Federal Reserve ei saa liigselt raha emiteerida, sul on need asjad segamini nagu pudru ja kapsad”

    Fed ei saa kedagi laenama sundida, kas seda mõtlesid?

  22. Kristjan ütles:

    Enam vähem Jason.

  23. Jason ütles:

    Kui Fed ostab treasury võlakirju? Kas ta siis emiteerib raha? Kas seda saab liiga palju teha, et see inflatsiooni põhjustaks?

  24. Kristjan ütles:

    (Kui Fed ostab treasury võlakirju? Kas ta siis emiteerib raha?)

    Sellega on nii ja naa. Raha tuleks siis ära defineerida täpselt, seda on võimatu teha. Lühiajalised treasury võlakirjad arvestati kunagi isegi rahapakkumise hulka. Sellega suurendab Fed likviidsust. Tavaolukorras on treasury võlakirjade ostmine ja müümine intressimäärade toetuseks tehtav monetaaroperatsioon-vähendab/suurendab kommertspankade reserve. Kui intressimäärad on juba nullis, siis on tegemist nn QEga. Kas see on inflatsiooniline? Kindlasti mitte. Võib isegi deflatsioonilist survet avaldada, sest võtab erasektorist intresse tootva vara/asendab selle intresse mitte tootva varaga.

    (Kas seda saab liiga palju teha, et see inflatsiooni põhjustaks?)
    Ei. Fed võiks kõik treasury võlakirjad homme ära osta ja inflatsiooni sellest ei tuleks.

  25. Jason ütles:

    Kristjan vaatab valitsust ja keskpanka ühtsena? Kas sain õigesti aru?
    Kas mitte kunagi ei ole sellel valitsusel võimalik inflatsiooni tekitada liigse raha paiskamisega turule?
    Fed võib kõik treasury võlakirjad ära osta ja inflatsiooni sellest ei tule. Valitsus võiks ju lihtsalt raha trükkida siis, miks üldse võlakirjad?

  26. Kristjan ütles:

    “Kristjan vaatab valitsust ja keskpanka ühtsena?”

    Täpselt nii.

    “Kas mitte kunagi ei ole sellel valitsusel võimalik inflatsiooni tekitada liigse raha paiskamisega turule?”
    On küll, loe kvantitatiivne rahateooria, kas raha on neutraalne minu blogist

    “Valitsus võiks ju lihtsalt raha trükkida siis, miks üldse võlakirjad?”

    Võiks küll, siis langeksid intressid nulli, sest pankade reservid suureneksid. Teiseks pakub valitsus erasektorile võimalust riski- ja inflatsioonivabalt säästa. See tekitab finantsstabiilsuse ühiskonnas. Pensionifondid jne saavad valitsuse võlakirjadesse investeerida, mis on madalama tootlusega, aga riskivabad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s