Open your eyes. We are “Japanizing” the World Economy

I think when you first hear about MMT you can pretend that you don’t understand. For example when MMTers are talking about monetarily sovereign government not having financial constraints in the currency they issue, you can they that “what do you mean? printing money and causing runaway inflation?”.  You can think of all kinds of answers that better fit your belief system but you cannot ignore MMT because evidence is all around us. All you have to do is open your eyes.  Most mainstream academics in my opinion don’t want to admit that they’ve been wrong for so many years  using gold standard rules describing modern fiat monetary system.

Here is a very good article:

The “Japanization” of the World Economy

Over the last twenty years, the Japanese economy underwent a long period of economic stagnation that some economists have characterized as a protracted “balance-sheet recession”. The period has been dubbed by some as the era of the two “lost decades” in Japan. However, there are now ominous signs that seem to presage a widening of this contagion to the world economy, or at least to the industrialized Western countries. This long recession in Japan was preceded by the breaking of the bubbles in both the stock and the real estate markets, whose sharp decline in prices pressured Japanese households to de-leverage, which, in turn, led to terrible negative consequences on overall spending. For over a decade, the central bank of Japan pursued a monetary policy of zero interest rates in an effort to kick-start private spending, but this was to no avail. The Japanese fiscal authorities pursued generally a mildly expansionary fiscal policy, but only to back track on too many occasions, in a futile attempt to implement fiscal austerity and reducing budget deficits and debt.

The United States is facing a similar situation with the all too familiar behavioural reaction on the part of the policy authorities. We are now probably witnessing the bursting of a third bubble in ten years in the stock market. The real estate market which began to collapse in 2006 still remains in a state of disarray. Both US banking institutions and American households remain overly indebted, while non-financial business enterprises prefer to keep their profits highly liquid rather than risk investing in new machines and equipment. Much like in Japan, the only avenue left to sustain growth in the economy is through greater public spending. However, as we have seen with the political wrangling over the debt ceiling, the Obama administration has largely been held hostage by fanatics of the Tea Party movement and other advocates of balanced budgets à outrance, including some within the Democratic Party itself. Tragically, these political leaders do not understand the full macroeconomic and financial implications of their strong opposition to budget deficits in this “balance-sheet recession”, in which every sector is seeking to de-leverage itself on the backs of some other sector in a dangerous financial game of musical chairs. The dramatic volatility and sharp decline in stock market prices recently is not caused by some irrational fears that the US government will default on its debt payments which everyone knows it will not and cannot. Rather, behind all the smoke screen about the public debt, private investors now understand that the American and European economies, which have historically been the motors of growth in the world economy, are now headed straight towards another serious recession, with their governments being politically or institutionally incapacitated to implement pro-growth policies in the short to medium term.

The downgrading by Standard and Poor’s of US government debt on August 6, 2011, from AAA to AA+, will have absolutely no impact on long–term yields, such as yields on 10 year US governments bonds which had actually fallen to 2.20% at the beginning of this week. In the case of Japan, which Standard and Poor’s had downgraded to AA- on January 27, 2011, the yield on 10 year Japanese bonds was 1.05% on August 9, despite the fact that Japan’s public debt to GDP ratio was over 200%, about double the US ratio! At the same time, notwithstanding the lower debt ratios in some of the European countries, these yields on 10 year bonds in Greece, Portugal and Ireland, varied between 10 and 15%, and they were between 3.1 and 5.2% for Italy, Spain, Belgium and France. In the case of Canada, these same yields were at 2.41%. What difference is there between Canada, the United States and Japan on the one hand, and the European countries within the Eurozone on the other?

The difference is that Canada, the United States and Japan are sovereign states and issuers of their own currency, while the countries of the Eurozone are not, because of the existence of a single supranational currency. Hence, those three countries (with their own sovereign currencies) cannot possibly default on their payments, regardless of the opinion of the analysts of Standard and Poor’s, unless their governments recklessly choose not to want to meet their obligations because of some opportunistic political motives. These three countries issue their own currencies, their foreign exchange rates are not fixed, and they face no institutional constraint with regards to the central bank purchases of government securities. In other words, if you hold a government security that you would like to cash, the respective governments of these three countries would be able draw a cheque on their accounts at their respective central banks, and could then reissue and sell new bonds, directly or indirectly, via their central banks without any other consequence.

The situation of the countries of the Eurozone is quite different. The European Central Bank (ECB) cannot accommodate any national government within the Eurozone. The ECB can only refinance banking institutions. It cannot make any cash advances to their national governments, nor can it directly purchase any newly-issued bonds. Indeed, the ECB would historically not even engage in purchases of national government securities in their secondary markets — a self-imposed constraint which it abandoned on May 10, 2010 when it was confronted with the startling fact that Greek and Irish debt had become unsustainable. When the Portuguese, Spanish and Italian bonds began to succumb to speculative attacks this year, the ECB abandoned once again its long-standing principle of not intervening in the secondary bond market. With the excuse of better achieving its objective of Euro-wide price stability, on August 7, 2011, the ECB began once again to purchase government securities in the secondary markets, and was able to prevent a sharp rise of long-term interest rates in Spain and Italy with a certain degree of success. However, the stabilisation measures of the ECB are conditional: its governor, Jean-Claude Trichet, requires of the Italian and Spanish governments to implement drastic austerity measures that will plunge these already precarious economies into recession. If the Greek scenario of a vicious cycle is also played out in these two countries, the European Financial Stability Facility (EFSF) initially set up to help bail out smaller countries such as Greece, Ireland and Portugal, will have to be replenished and it will inevitably increase the speculative attacks against France, which, together with Germany, will be forced to finance the largest share of the new funding. And if France also collapses as a result of these speculative attacks, then even Germany that most analysts see as the stalwart or unfailing pillar of the Eurozone would itself be at risk of default. However, even before reaching such a situation, European banks, which are the principal holders of European “sovereign” debt, would themselves have become insolvent. It is perhaps this fear that would explain why the prices of bank stocks have been declining over the last several months, much as during the 2008 debacle.

During the 2008 financial crisis, governments had committed themselves to pursue contra-cyclical fiscal stimulus packages to secure growth via deficit spending. However, over a year later, in Toronto the G20 leaders decided to revert back to the well worn policy of fiscal austerity in support of sound finance that our finance minister, Jim Flaherty never ceases to remind us and seems to wear as a badge of honour. The mistakes of Japan over the last two decades and the errors committed during the Great Depression of the 1930s are being repeated once again on a colossal scale. Politicians internationally and bureaucrats of the ECB continue to believe that public sector deficits cause inflation and low private sector spending, even though Japan has shown that, despite large deficits and an enormous growth in the money supply, it has remained in a state of practically zero inflation for two decades. Regardless of their effects on public debt ratios, national governments must return to expansionary fiscal policy, which would be the only source of growth in the world economy today. Without it, we would have achieved what most policy makers least want, which is the “Japanisation” of the world economy.

About Kristjan

Defitsiidi terrorismi vastase pataljoni eriüksuslane (finantsignorantsuse vastu võitlemise osakond). Treening: MMT, postkeinsism, Tartu Ülikool Majandusteadus
This entry was posted in English and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Open your eyes. We are “Japanizing” the World Economy on saanud 36 vastust

  1. aivaka ütles:

    “Politicians internationally and bureaucrats of the ECB continue to believe that public sector deficits cause inflation…”
    Ehk valitsus saab raha riigieelarvelisteks kulutusteks erasektorilt. Selle loogika järgi, tõesti, riik ei saa kulutada rohkem kui ta on turgude käest (maksude vormis) saanud. Vastasel juhul tekib inflatsioon.
    Järelikult meie hädade põhjuseks on (valitsev) arusaam, et raha tekkis barteri ehk kaup-kauba-vahetamise käigus enne võimu (riigi) tekkimist. Turuosalised lihtsalt otsustasid (efektiivsuse huvides) osa oma turul teenitust rahast anda nö ühiskassasse – riigieelarvesse, moodustades selleks riigi (võimu). Mis tähendab, et riik oleks justkui loodud turu(-osaliste) poolt.
    EL ja Euroopa Keskpank tõenäoliselt ei loobu raha kui barteri (kaup-kauba-vastu-vahetamise) lihtsustumise käigus tekkinud üldaktsepteeritava kauba nn “sound money” teooriast/ideoloogiast. Nad on valmis viima majandused ka Suurde Depressiooni 2, sest nad peavad oma ideoloogiat ainuõigeks.

    • Margus Eimre ütles:

      Raha tekkimise kohta on ilmselt palju erinevaid teooriaid.
      Hädade põhjus on aga vist töesti see, et raha peetakse justkui kaubaks. Raha võiks olla lihtsalt number mis aitaks optimaalselt korraldada majandust.
      See, et raha pole kaup on ju tegelikult väga hästi näha kommertspankade rahaloome protsessis, aga raha ei peaks olema ka olemuselt võlg.

      • sk408 ütles:

        Ikka peaks võlg olema. Kui sa järele mõtled siis kogu raha sünnib võlast. Raha ongi võlakirja üks vorme põhimõtteliselt.
        Mulle tundub, et ongi 2 varianti rahast aru saamiseks: raha on kaup või raha on võlg.

      • sk408 ütles:

        Veel üks väljavõte minu kinnisideest (raha definitsioonist):Raha tekib kui valitsus keskpanga kaudu seda krediidina enda vastu kaupade või teenuste eest erasektorile väljastab(G), või kui tema volitatud erasektori agent ehk kommertspank tagastamiskohustusega krediidina enda vastu seda väljastades erasektorile võimaluse annab kaupu või teenuseid saada(I). Raha hävib kui erasektor seda krediiti valitsusele maksude maksmiseks kasutab(T) või kui ta selle kommertspangale tagastab.

  2. Margus Eimre ütles:

    Oletame, et süsteemis on kolm tootjat A, B ja C.
    A toodab kaupa a,
    B toodab kaupa b
    C toodab kaupa c.
    Majanduse toimimiseks on A-l tarvis osta kaupa b, B-l kaupa c ja C-l kaupa a.

    Ainult A-l on raha, oletame ükski pank selle raha eest kulda või mingit muud väärtust ei luba anda, see peaks tähendama, et B ja C oleksid nagu A-le võlgu.
    B maksab kaubaga A-le võla ära ja saab raha …. jne. Seega võlg hakkab süsteemis ringlema.

    Kui aga kellelgi neist pole raha, siis A, B ja C võiksid selle raha ise tekitada, et oleks võimalik kaupasid vahetada. Kas see tekitatud raha on nüüd võlg või mitte, või on tegemist rahata arvelduse süsteemiga?

    • sk408 ütles:

      3 ettevõtjaga süsteem on liigselt lihtsustatud, tegelikult ei suuda kümned tuhanded ettevõtjad süsteemis peaaegu mitte milleski kokku leppida. Ja usaldusega läheks lood ikka väga keeruliseks. Kui nad oleksid suutelised arveldusvahendi looma siis mis see oleks? Võlakiri, IOU! Väiksemad grupid on seda ka teinud. Aga selline arveldusvahend ei täida kõiki raha funktsioone, eelkõige ei loo sidet avaliku ja erasektori vahele, ei suhtesta neid.

    • aivaka ütles:

      “Kui aga kellelgi neist pole raha, siis A, B ja C võiksid selle raha ise tekitada, et oleks võimalik kaupasid vahetada.”
      Sa lähtud raha tekitamisest/tekkimisest vahetuse (barteri ehk kaup-kauba-vastu-vahetamise) kaudu. Nii nagu klassikalised/austerlased. C.Mengeri rahateooria aluseks oli just kaupade vahetusprotsess. Kuna otsese vahetuse kaudu ei olnud võimalik üldise ekvivalendi/üldaktsepteeritava kauba (most saleable) – raha teke, siis mõeldi välja kaudne vahetus.
      Põhimõtteliselt tema teooria järgi elab praegu eurotsoon. St, et eurotsoonis on raha põhiolemuseks üldaktsepteeritav kaup, mis esineb vahetusvahendi rollis. Kuid see ei tähenda, et raha funktsiooniks eurotsoonis ei oleks ka võlg/krediit ehk raha kui maksevahend. Kuid oluline on siin see, et eurotsoonis raha kui maksevahend (võlg)
      tuleneb rahast kui vahetusvahendist (kaup).
      MMT (P.Grierson, M.Hudson jt) järgi raha ei tekkinud vahetuse käigus. Raha ei tekkinud üldsegi mitte majandus-protsessis. Raha tekkis õigus-protsessis. Nimelt vajadusest kaitsta üht inimest teise inimese eest. Selleks seati sisse nn roimatasu (wergild) süsteem. Kui üks inimene tekitas kahju (vigastamine, tapmine, varastamine jne) teisele inimesele, siis siit tekkisid mõisted nagu kahju (võlg), kahjukannataja (võlasaaja/kreeditor), kahjutekitaja (võlgnik/kreeditor).
      Roimatasu süsteemi kehtestas tsentraliseeritud võim, millest hiljem kasvas välja riik. Võla maksmiseks võim (riik) tekitas vahetuse ehk turu. Ehk raha muutus maksevahendist (võlast) ka vahetusvahendiks.
      Selline on minu arusaamine raha päritolust MMT järgi.

  3. Margus Eimre ütles:

    “Mulle tundub, et ongi 2 varianti rahast aru saamiseks: raha on kaup või raha on võlg.”
    Sa oled isegi kirjutanud, et kui valitsus defitsiitselt kulutab, siis on oluline, et ta ei peaks võlga tagasi maksma. Kas aga võlg mida ei peagi tagasi maksma ikka on tegelikult võlg?

    Ka Warren Mosleri väide:”Valitsus peab kulutamiseks vaid numbreid muutma pangakontodel tema enda pangas, mis on Fed. Arvulist limiiti pole, kui palju valitsus saab kulutada, kuna iganes ta kulutada tahab.” on tekitanud minul ettekujutuse, et raha ongi ainult number tabelis mida võidakse ka paberaha vastu vahetada.

    Ja kui keskpank ei laena kuskilt raha, vaid trükib seda ise, kas tal olekski õigust seda raha täies mahus tagasi nõuda?

  4. sk408 ütles:

    “kui valitsus defitsiitselt kulutab, siis on oluline, et ta ei peaks võlga tagasi maksma. Kas aga võlg mida ei peagi tagasi maksma ikka on tegelikult võlg?”
    Õige küsimus! Formaalselt on tegemist võlaga, faktiliselt sellise võlaga, mida kellelegi tagasi maksta pole vaja. Kuhjuv formaalne võlg ongi ilmselt üks “mind twister”, et kuidas on võimalik, et võlg lõpmatuseni kuhjuda võib?? Aga on ju! Mingeid takistusi selleks pole! Operatsiooniliselt pole oma rahaga riigil vaja keskpangale võlakirju raha vastu väljastada, lihtsalt rahaloomeprotsess on selline sellepärast, et oleks võimalik rahapoliitikat paremini juhtida.
    “raha ongi ainult number tabelis mida võidakse ka paberaha vastu vahetada. ” Võib nii öelda küll. Raha ongi majandusarvestusvahend, nn. skoori hoidja majanduses.
    “Ja kui keskpank ei laena kuskilt raha, vaid trükib seda ise, kas tal olekski õigust seda raha täies mahus tagasi nõuda?” Keskpank on sisuliselt valitsuse osakond ja teostab valitsuse rahapoliitikat. Kui valitsus ütleb “hüppa!” siis keskpank hüppab.

    • aivaka ütles:

      “Formaalselt on tegemist võlaga, faktiliselt sellise võlaga, mida kellelegi tagasi maksta
      pole vaja.”
      Riigi-poolt-loodud raha on võlg, “mida kellelegi tagasi maksta pole vaja”.
      Kommertspankade-poolt-loodud-raha on võlg, mis tuleb võlgnikul kreeditorile tagasi maksta. Miks ikkagi riigi-poolt-loodud-raha kui võlga ei tule kellegile tagasi maksta? Kas
      siis riigi-poolt-loodud-raha ei olegi võlg kellegile konkreetselt? Minu arusaamise järgi riigi-poolt-loodud-raha on küll võlg, aga võlg kogu ühiskonnale tervikuna ehk võlg kogu ühiskonna ees. St, et ühiskonna eksisteerimise aluseks on riigi-poolt-loodud-raha. Ühiskonna tekitamiseks tuli kõik ühiskonnaliiikmed muuta (maksu)võlglasteks riigile kui (maksu) kreeditorile/võlaandjale. Selleks, et ühiskonnaliikmed saaksid oma (maksu)võlga riigile maksta, pidi riik andma (maksu)krediiti ehk looma raha. (Maksu)krediidi loomine ehk raha-loomine-riigi-poolt on sisuliselt ühiskonnaliikmetelt nende reaalsete ressursside ostmine selleks, et nad saaksid oma (maksu)võlga riigile maksta.
      Seega riigi-poolt-loodud-raha on (maksu)võlg ühiskonnaliikmetele ja (maksu)krediit riigile. Ehk riigi-poolt-loodud-raha on (maksu)krediit, mille maksavad riigile tagasi ühiskonnaliikmed tervikuna toodetud kaupade/teenuste vormis. Ehk teiste sõnadega: riigi-poolt-loodud-raha on kaupade/teenuste tootmise allikas.
      Vist sai suht segane.

      • Kristjan ütles:

        Seega riigi-poolt-loodud-raha on (maksu)võlg ühiskonnaliikmetele ja (maksu)krediit riigile.

        Vastupidi (maksu)krediit ühiskonnaliikmetele ja kohustus valitsusele, mida ta aktsepteerib ühiskonnaliikmete maksukohustuse kustutamisel. Reaalne maksustamine toimub siis, kui valitsus kulutab(inimesed loovutavad kaupu ja teenuseid riigile), nominaalne siis, kui valitsus maksustab.

  5. sk408 ütles:

    Ma olin just vabanemas oma defineerimise sundmõttest aga nägin sinu kommentaaris seost: “Reaalne maksustamine toimub siis, kui valitsus kulutab(inimesed loovutavad kaupu ja teenuseid riigile), nominaalne siis, kui valitsus maksustab.” ja ei saanud viitamata jätta: “Raha…abil…valitsusel on võimalik erasektorit võrdsetel alustel avalike teenuste osutamise eesmärgil koormata, sõltumata sellest kas konkreetse erasektori agendi tooted või teenused sobivad avaliku huvi teenimiseks või mitte.”

    • Kristjan ütles:

      ning, kui siit edasi mõelda, siis hinnataseme määrab see, mida valitsus nõuab selle raha eest. Näiteks kui ühe tugriku eest nõuab kümme muna erasktorilt, siis ülejäänud hinnatase kujuneb selle järgi. MMT eelistus on töötunnid valitsuse tööprogrammis, see oleks nominaalne hinnaankur, mille järgi kujuneks hinnatase majanduses. See tegelikult toimub ka praegu nii, hinnataseme määrab valitsuse poolt makstav kaupade ja teenuste eest, aga praegu valitsus arvab, et maksab turuhindasid ja hinnad on turu poolt määratud. Valitsus võib võtta ühe kauba ja öelda, et selle eest maksab sellist hinda ning koormab majanduse maksudega. Sul ei jää muud üle, kui valitsusele loovutada see kaup valitsuse poolt määratud hinnaga, sest raha maksude maksmiseks sa kuskilt mujalt ei saa.

      • sk408 ütles:

        Ei jää muud üle kui nõustuda🙂 , Mosler on geniaalne tegelane ikka. Mina olin pika pusimise peale võimelina aru saama sellest mida tema oli suuteline välja mõtlema!

  6. Tiit2 ütles:

    “Reaalne maksustamine toimub siis, kui valitsus kulutab(inimesed loovutavad kaupu ja teenuseid riigile), nominaalne siis, kui valitsus maksustab”, et siis majanduse mootoriks sisuliselt (mis tekitab motivatsiooni) ongi vahe/erinevus reaalse ja nominaalse maksustamise vahel – kas nii?

    • Kristjan ütles:

      Raha on majandusmootoriks küll, aga ma ei ole kindel, et nii võiks öelda: et siis majanduse mootoriks sisuliselt (mis tekitab motivatsiooni) ongi vahe/erinevus reaalse ja nominaalse maksustamise vahel.

      Reaalse maksustamise ja nominaalse maksustamise vahe peaks määrama erasektor oma säästmistahtega, valitsus ainult reageeriks vastavalt sellele tahtele. Et defitsiit pole iseenesest halb ega hea ja mingi konkreetne arv ei peaks olema eesmärk.

      • sk408 ütles:

        Tahtsin juba vaidlema hakata aga kui järele mõelda siis sellise allegooria järgi on jah kõige õigem öelda, et raha on majanduse mootor, rahanduse juhtimine on õli (või selle puudumine) ja kütuseks on unistused, soovid, loovus, töökus… .

  7. Margus Eimre ütles:

    „hinnataseme määrab see, mida valitsus nõuab selle raha eest. Näiteks kui ühe tugriku eest nõuab kümme muna erasktorilt, siis ülejäänud hinnatase kujuneb selle järgi.“
    Ega siis valitsus kõiki erasektoris toodetud mune ära osta vaid ainult osa. Kui valitsus ostab mune liiga odavalt siis erasektor ei taha talle mune müüa ja näiteks kasvõi ekspordib need munad. Seega valitsusel oleks arukam osta need munad turuhinnaga, munade eest maksmisega tal ju probleeme pole, sest vastava rahasumma saab ta ju igal ajal arvutiga tekitada.

    Mis juhtub siis kui valitsus hakkab hindu dikteerima ja kohustama, seda peaks aga iga endises NSVL-is elanud inimene hästi mäletama.

    • Kristjan ütles:

      Valitsus dikteerib hinnataseme (raha väärtuse) läbi vähemalt ühe hinna . Seda pointi on ehk kõige lihtsam nii ette kujutada.
      Kujuta ette, et sina Margus Eimre oled valitsus ja meie kõik (Aivaka, mina sk408 jne) oleme kodanikud selles riigis. Sa teatad, et hakkad oma raha emiteerima ja nõuad makse selles rahas, lubad igaühe üles puua, kes sulle makse ei maksa. Uue rahaühiku nimi on tugrik. Mina, sk408 ja Aivaka ei tea, mis see tugrik väärt on. Sa võid kehtestada maksukohustuse näiteks iga nädal 10 tugrikut per kärss, aga me ikkagi ei tea selle raha väärtust. See selgub meile alles siis, kui sa teatad, mida ühe tugriku saamiseks meilt nõuad. (seega sellist asja ei ole, et me hakkame mune eksportima, kuna sa ostad neid liiga odavalt). Kui sa ütled, et nõuad 5 muna ühe tugriku eest, siis me ei hakka sinuga vaidlema, et maksad munade eest liiga vähe, kui sa nõuad 10 muna ühe tugriku eest, siis me ka ei hakka selle üle vaidlema. Me kujundame kõik ülejäänud hinnad selle järgi. Ütleme lihtsustatult, et ainuke tootmissisend on tööjõud ja ühe muna tootmiseks kulub 5 min inimese tööd. Ütleme, et minul on kanafarm ja müün valitsusele hästi palju mune. Vastavalt sellele ma näiteks ostan kingi Aivaka käest, kes on kingsepp ja saab minult tugrikuid, et valitsusele makse maksta. Kui valitsus ostab mune ühe tugriku eest 10 tükki, siis mul kulus ühe tugriku saamiseks 50 min tööd. Kui Aivakal kulub kingade valmistamiseks 100 min tööd, siis üsna mõistlik hind oleks 2 tugrikut kingapaari eest.

      Aga minul ja Aivakal puudub igasugune ettekujutus selle raha väärtusest enne, kui sa pole teatanud, kui palju sa muna eest maksad. Vastavalt sellele kujundame me ka valuutakursi välismaa suhtes ja alles siis saab hakata rääkima, et mis on liiga odav ja mis liiga kallis, enne mitte.

      Munadega majandust reguleerida pole ilmselt eriti tark, munad lähevad halvaks. Kui majanduses nõudlust pole, siis me muudkui toome sulle mune, millega pole sul midagi teha. Tööjõuga aga minu arvates küll, erasektoris jääb nõudlusest puudu, rohkem töötajaid suundub valitsuse defitsiitse kulutamise poolt finantseeritavasse tööprogrammi. See automaatselt stabiliseerib majandust. Defitsiit suureneb, kui nõudlus on kesine ja defitsiit väheneb, kui nõudlus kasvab.
      Mainstream peab õigeks sellise puhvervaru hoidmist töötutest(NAIRU). Nende vaate järgi tõuseb inflatsioon, kui tööpuudus muutub liiga väikeseks. MMT peab õigemaks madala kvalifikatsiooniga töötajatest sellise puhvervaru hoidmist. Pikaajalised defitsiidid on vajalikud nii või teisiti MMT arvates.

      • Kristjan ütles:

        Munade hind ei saa kuidagi sellises näites turul kujuneda, sest keegi ei tea raha hinda.

        • Margus Eimre ütles:

          Kui ma olen valitsus ja teen rahareformi, siis ma pean ka ütlema, et nõuan 5 muna ühe tugriku eest. See annabki rahale esialgse väärtuse ja paneb paika ka kõik teised hinnad ning raha väärtuse teiste rahade suhtes. Edasine on aga keerulisem, ilmselt pean ma muutuma aja jooksul järjest vähem nõudlikuks ja nõudma näteks aasta pärast tugriku eest ainult 4,85 muna

      • Margus Eimre ütles:

        „Kui majanduses nõudlust pole, siis me muudkui toome sulle mune, millega pole sul midagi teha“. See kui palju te mune toote sõltub ju sellest kui palju ma soovin tugrikuid erasektorisse lasta ja kui erasektoris tugrikuid napib ja seetõttu nõudlust pole siis pean ma piltlikult öeldes rohkem mune ostma tegelikult aga muidugi midagi muud ja muidugi ka tööjõudu. Selleks, et rohkem mune osta ma lihtsalt trükin ehk emiteerin rohkem tugrikuid. (raha juurdetrükkimise vajaduse kohta on mul ilmunud ajalehes Postimees ka üks pisike lugejakiri (Lugejate kirjad 04.06.2012)). Raha emiteerimine aga keskpanga formaalse lahutamise tõttu valitsusest tähendab valitsuse defitsiidi suurendamist.
        „Mainstream peab õigeks sellise puhvervaru hoidmist töötutest(NAIRU). Nende vaate järgi tõuseb inflatsioon, kui tööpuudus muutub liiga väikeseks.“ Kui tööpuudus on alla 4%, siis võib ju tõepoolest inflatsioon suureneda.
        MMT peab õigemaks madala kvalifikatsiooniga töötajatest sellise puhvervaru hoidmist.“, et siis teevad mitmeid valitsuse poolt rahastatavaid lihtsamaid töid

        • Kristjan ütles:

          Raha emiteerimine aga keskpanga formaalse lahutamise tõttu valitsusest tähendab valitsuse defitsiidi suurendamist.

          Selles ei ole asi. Kui keskpank poleks eraldatud valitsusest, siis ikkagi valitsus kulutaks ju defitsiitselt. Ujuvkursiga süsteemis on suht savi, kas trükitakse otse raha või lastakse võlakiri välja. Intressid on teine teema, keskpank võiks “trükitud” rahalt(üleliigsetelt pangareservidelt) sellist intressi maksta, mida ise heaks arvab. Võlakirjadelt praegu ta sisuliselt teeb seda. Kogu see raha trükkimise paanika on täiesti asjatundmatu. Keskpank ei saa kuidagi inflatsiooni ära hoida, kui valitsus kulutab liiga palju defitsiitselt. Samuti ei saa keskpank inflatsiooni tekitada, kui valitsus piisavalt defitsiitselt ei kuluta. Seda näitab ka praktika, QE ei toonud oodatud inflatsiooni ja liignõudlust kuskil. Portfelli manadžerid ehk pisut tekitasid inflatsiooni, sest olid sellise “auru all”, et raha trükkimine=inflatsioon, aga see mõju jäi väga väikeseks. Selline mõju on umbes niisugune, et tuleb tohutult kehv kartulisaak tänavu ja kartulite ostuhinnad tõusevad, siis selgub, et saak tuleb hoopis üle ootuste hea, vahepealne ootus tegelikult pikaajalist kartulihinda ikkagi ei mõjuta. Sama lugu QE-ga, kus kari austerlasi ja muidu lolle jooksis ringi ning kuulutas hüperinflatsiooni.
          Neile jääb tänini arusaamatuks, kuidas seda hüperinflatsiooni ei tulnud, sest raha trükiti meeletult ja nende teooriate kohaselt oleks pidanud tulema.

  8. Kristjan ütles:

    Sa võid teha rahareformi homme, kus ütled, et eestimaalaste eurod vahetatakse kroonideks 1:1le ja kurss hakkab seejärel ujuma. Hinnatase saab olema funktsioon sinu poolt makstavatest hindadest, mis sa erasektorist ostad. Sa võid näiteks kulda hakata ostma 2000 krooni unts või 1000 krooni unts. Sa võid töötunde hakata ostma 3 krooni tund, ülejäänud hinnatase kujuneb sellele vastavalt.
    Turg ei määranud kulla hinnnaks 1000 krooni või 2000 krooni, see oli sinu valik.

    • Margus Eimre ütles:

      Kui ma millegi eest rohkem maksan siis see hakkab ujuvat kurssi mõjutama, mida rohkem ma mingite konreetsete asjade või kulla eest maksan seda vaesemaks ma erasektorit, ja ka avalikku sektorit muudan, kurss teiste rahade suhtes peaks langema. See aga omakorda peaks suure palju tooraineid omava riigi puhul soodustama eksporti.
      Seda eriti juhul kui ma seejuures defitsiitselt ei kuluta säästude olemasolul muidugi nende väärtus väheneb. Säästude olemasolu aga praegu Eestimaal ei tohiks olla probleem, sest neid vist eriti pole.

      Kui ma aga vähem kulla eest maksan siis ilmselt ei tahetaks seda mulle müüa.
      Seega oleks vist kõige õigem maksta ka krooni puhul samasid hindu mis eurodes-ki aga seejuures näiteks defitsiitse kulutamisega vähendada töötust ja suurendada avalikus sektoris töötajate palka, (seejuures muidugi mitte ainult üksikutel juhtidel).

      • Kristjan ütles:

        Kurss langeb jah, kui sa kulla hinna hästi kõrgele ajad. Kuld ei ole päris hea näide, see peaks olema kodumaine ressurss, mida valitsus niimoodi hindab. Näiteks tööjõud. Kui hinnatakse kõrgelt siis toimub ühekordne kohanemine, inflatsioon ja kursilangus(ma ei tea kas ühekordse hinnatõusu kohta olekski õige inflatsioon öelda, aga kohanemise ajal tõusevad hinnad kiiremini ja see ei toimu üleöö). No näiteks oleks selline rahareform ja palga selles programmis tõstaks 8 krooni tunnis, ilmselgelt oleks see meie hindadega arvestades kõrge ja toimuks selline kohanemine. Kõige viletsamini kvalifitseeritud tööjõud teeniks nii palju, erasektor peaks rohkem maksma. Avaliku sektori vaesemaks muutmine on küll huvitav teemapüstitus. Kuidas sa ta vaeseks muudad? Ma ei näe, et keegi vaeseks muutuks selle tulemusel. Rikkust jagatakse ümber nagu igasugune valitsuse kulutamine seda alati teeb. Kursilangus riiki vaesemaks ei muuda mitte kuidagi. Tal on ükskõik millise kursi juures võimalus piiramatult oma valuutat väljastada. Eesmärk on kodumaiste ressursside maksimaalne hõive. impordi eest tuleb ekspordiga maksta niikuinii. Kui välismaal on tahe akumuleerida kroonis denomineeritud finantsvarasid, siis seda parem, tuleb seda veel lisaks kodumaisele ressursside hõivatusele ära kasutada.

        Kursilanguse tulemusel küll valitsus vaesemaks ei jää.

        • Margus Eimre ütles:

          Kuld oli tõesti halb näide. Ütleme, et kui euro vahetada krooni vastu ja näiteks avalikus sektoris tõsta palgad defitsiitse kulutamisega näiteks Soome tasemele, siis mina peaksin seda lihtsalt avalikus sektoris õiglase palga maksmiseks, sest avalikus sektoris ei saa ju kuidagi mõõta töö tootlikkust. Avalikus sektoris makstud raha aga jõuab kohe ka erasektorisse, kus samuti peaks palgad tõusma Soome tasemele (või siis tingituna madalamast tootlikusest jääma mõnevõrra madalamale tasemele) aga ka hinnad mis samuti jõuavad Soome tasemele . Mingi võimalus on, et Euro ja krooni kurss eriti ei muutugi, lihtsalt toimub hinna ja palgatasemete ühtlustumine.

          „Kursilangus riiki vaesemaks ei muuda mitte kuidagi. Tal on ükskõik millise kursi juures võimalus piiramatult oma valuutat väljastada.“ Kui on olemas inimestel säästud, siis nende väärtus kindlasti väheneb. Eestis ja ka teistes niinimetud siirderiikides aga kadusid säästud turumajandusele üleminekul ja oluliseks muutus laenuraha, seega võib tõesti öelda, et kui kursilangus kompenseeritakse raha emiteerimisega siis riik vaesemaks ei muutu. Ja et säästud uuesti tekiksid peaks olema kas eksport impordist suurem ja/või toimuma defitsiitne kulutamine.

  9. Margus Eimre ütles:

    „Kursilangus riiki vaesemaks ei muuda mitte kuidagi. Tal on ükskõik millise kursi juures võimalus piiramatult oma valuutat väljastada.“ Kui aga kursilangus oleks pidev ja hindade tõus kiirem kui raha emiteerimise kiirus siis ju muudab.

    • Kristjan ütles:

      No esiteks, mis see avaliku sektori rikkus on? Raha see olla ei saa, sest riik võib piiramatus koguses raha väljastada. Ütleme, et avaliku sektori rikkus on kõik ühiskondlikud reaalvarad. Hooned, tänavad,muuseumid, rahvuspargid, sõjatehnika jne. Need ei kahane, kui valuutakurss langeb, need ei kahane, kui on kõrge inflatsioon.

      Erasektoris kahaneb säästjate finantsrikkus kõrge inflatsiooni ja valuutakursi langemise tingimustes. Reaalselt erasektor vaesemaks ei jää, sest koos finantsvarade väärtuse kahanemisega kahaneb ka erasektori kohustuste väärtus. Muutub ekspordi imordi hindade omavaheline suhe.

      Nüüd siit võib edasi mõelda, et import muutus kalliks ja eksport odavaks, järelikult tehakse riigis nüüd tööd odavamalt kui välismaal, aga see on siis tagajärg(valuutakursi langus), mitte põhjus. Valitsuse liigsest defitsiidist põhjustatud inflatsioon (ja sellest põhjustatud kursilangus) toob kaasa ka nominaalsed palgatõusud ja välismaa suhtes töö odavamaks ei muutu.

  10. Margus Eimre ütles:

    Muidugi hooned, tänavad,muuseumid, rahvuspargid, sõjatehnika jne. jäävad alles. Samuti elumajad autod esialgu ka muud kaubad poes ja potensiaalne kaupade tootmise võime ja raha väärtus ning hulk peavad olema reaalsete varadega kooskõlas ja tagama potensiaalse kaupade tootmise võime ärakasutamisega. Aga kui näiteks otsustatakse defitsiitse kulutamisega………
    Ma tahtsin kirjutada, et hinnad suurenevad kiiremini kui raha ringluses oleva raha hulk.

    Aga nüüd ma sain lõpuks aru küll: hindadest sõltubki ju ringluses oleva raha hulk, mida kõrgemad hinnad seda rohkem ka raha ringluses aga muidugi ei tohi olla mingeid piiranguid defitsiitsele kulutamisele. Kui aga öeldakse, et rohkem ei tohi defitsiitselt kulutada siis ongi kohe probleemid käes.

  11. Kristjan ütles:

    Võib ju olla, et käibekiirus suureneb ja sellest tekib inflatsioon. Halvim, mis Jaapanit võib ees oodata on ühekordne kõrgem inflatsioon (kohanemine). Kas selle nimel oleks pidanud Jaapan oma SKP näiteks 50%sse langusse viima? Aga defitsiidi terroristid arvavad, et oleks pidanud. Mingit taastumist ei tule võladeflatsioonist, kui valitsus ei sekku. Majandus variseb kokku, kui valitsus ei sekku. Kogu USA finantssüsteem oleks tänaseks hävinenud ja dollarit enam poleks, kui valitsus poleks sekkunud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s