Pajula: Euribor võib tulevikus rekordkõrguseid võtta

Jutt on Äripäevas ilmunud artiklist. Praegused ülimadalad intressimäärad kujutavad endast pigem ajaloolist anomaaliat kui uut normaali ning kapital on 4-5 aasta perspektiivis oluliselt kallim, ütles SEB ökonomist Hardo Pajula. Täna kolm aastat tagasi ehk 9.10.2008 tõusis eluasemelaenude baasintressiks kujunenud kuue kuu Euribor kõigi aegade rekordkõrgusele – 5,448 protsendile (kuue kuu Euribor oli ajaloo madalaimal tasemel, 0,944 protsendil 2010. aasta märtsi lõpus). Äripäev küsis, kuivõrd reaalne on, et Euribor kunagi veel nii kõrgele tõuseb. Pajula sõnul on see pikemas perspektiivis võrdlemisi tõenäoline. „Selle aasta alguses prognoosis Nobeli majandusauhinna laureaat Michael Spence ajalehes Financial Times 30-aastase odava kapitali ajajärgu peatset lõppu, olgugi et tollane euribori tase (ca 1,3%) rääkis kõigest muust ning ka rahvusvahelises pressis oli kõneaineks pigem liigsest rahapakkumisest tingitud valuutasõjad kui kapitali nappus,“ lausus Pajula. „Spence väitis, et varem või hiljem hakkavad rahahädas valitsused kapitali väljavedu hoopis takistama ehk see oleks siis nn valuutasõdadele täpselt vastupidine olukord.“ Kuna intressid pole turgude poolt määratud, vaid on poliitika ja poliitikute poolt määratud, siis ennustamine saab olla ainult poliitikat ette ennustades. Rahahädas on ainult valitsused, mis on monetaarse suveräänsuse loovutanud nagu euirotsooni riikide valitsused. Eurotsooni riigid ka mingeid valuutasõdasid ei pea. Eurotsoon tervikuna ka ei pea.  Kui Pajula mõistaks, et valuutasõdasid pole tarvis pidada, siis ta mõistaks ka seda, et kapitali väljavoolule pole ka tarvis piiranguid seada. Pajula põhjendas, miks kapital 4-5 aasta pärast oluliselt kallim on: „Kapitali allikaks on säästud ja nii tublisti alanenud majanduskasvu väljavaated, lääneriikide demograafiline olukord kui ka tärkavate turgude infrastruktuuri investeeringud –, mis Spence’i järgi lähitulevikus oluliselt kasvavad –  tekitavad säästude järele liignõudluse, mille tagajärjeks on siis kas intresside tõus või kapitali riikidevahelisele liikumisele seatavad piirangud.“ Pajula sõnul on praegune olukord erandlik eelkõige sellepärast, et meil on tekkinud kollektiivne väärtkujutelm nagu oleks säästusid võimalik trükkida. „Niipea kui see luul hajub, hakkavad ka intressid tõusma,“ lisas ta. Investeerimine võimaldab säästmist. Mitte nii, et pead raha kõrvale panema, et säästa, vaid lähed panka ja pank trükib sinu arvele ühe arvu ning selle arvu jaotad ära nende vahel, kes näiteks sinu tehase ehitamisel panustavad. Nendele jäävad säästud, mis on tekkinud investeeringutest. Reaalsed säästud on investeeringud. Kui valitsus trükib, siis need on nominaalsed säästud. Pane tähele vastuolu Pajula artiklis, kus ta räägib rahahädas valitsustest ja trükkimisest. Pajula on ka eelnevates artiklites kuulunud nende punti, kes keskpanga võlakirjade ostmist on inflatsiooniliseks pidanud ning ta on muinasjutte sel teemal ajakirjanduses vestnud ennegi. Niipea, kui hajuvad Pajula luulud, et kõigepealt on tarvis säästa ja alles siis saab investeerida, hakkab ta majanduses toimuvast veidi realistlikumalt aru saama. Meie ehitusbuumi ei toitnud veneaegsed säästud, samuti ei tulnud raha siia Rootsist, vaid raha loodi kohapeal, Rootsist tuli vaid kommertspankade kapital. Pajula viga on üsna lihtne näidata ka sektorite analüüsi kaudu, mida ma olen enda blogis paljukordselt presenteerinud. Erasektori netosäästud ei saa suureneda, kui välismaine sektor ei ole defitsiidis koduriigi suhtes(erasektor ekspordib ja akumuleerib välismaiseid finantsvarasid-keegi on nad kunagi “trükkinud”) või valitsus on erasektori suhtes defitsiidis( väljastab finantsvarasid raha või võlakirjade näol). Kui ´välismaine sektor on erasektori suhtes tasakaalus, samuti valitsus, siis erasektor tervikuna säästa ei saa. Eelnev näide tehasega ja kommertspangast laenamisega erasektori netosääste ei suurenda. Üks võttis võlgu ja teine jäi seda võlga(nõuet) hoidma, mis on sääst hoidja jaoks. Ma tahan rõhutada, et REAALNE SÄÄST=INVESTEERING Makromajanduses räägitakse alati monetaarsetest säästudest. Mitte ükski makromajandusanalüütik ei räägi terve Eestimaa majadest ja tehastest, kui ta räägib säästudest.Pajula suguste propaganda on selline, mis ei lase meil reaalseid investeeringuid teha ja nende arvates on säästmine see, kui inimesed muudetakse töötuks ehk tegelikult jäetakse investeeringud tegemata. Kus on täpselt piir, et see on investeering ja see pole? Mina ei tea. Sõja pidamine võib olla investeering riigi jaoks, inimestele turvatunde ja töö tagamine võib olla investeering riigi jaoks jne. See jäägu poliitikute otsustada demokraatlikus riigis, et mis täpselt on investeering ja mis mitte.  Loe ka Investeerimine võimaldab säästmist

About Kristjan

Defitsiidi terrorismi vastase pataljoni eriüksuslane (finantsignorantsuse vastu võitlemise osakond). Treening: MMT, postkeinsism, Tartu Ülikool Majandusteadus
This entry was posted in Estonian and tagged , , , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s