Ostsin Pajula raamatu 2 (poliitilised karjeristid)

lk 162:

Päev enne seda, kui Suurbritannia valitsus 1976 aasta septembris ametliku abipalvega IMF-i poole pöördus, ütles leiboristlik peaminister James Callaghan partekonverentsil: “Me arvasime, et me suudame ennast majandussurutisest välja kulutada… Ma võin teile nüüd avameelselt kinnitada, et seda võimalust meil enam ei ole, ja kui see kunagi üldse olemas oli, siis töötas see ainult tänu majandusse süstitud järjest suurematele inflatsioonidoosidele, millele järgnes üha suurem töötus.”

Nende sõnadega tunnistas Callaghan täielikku tööhõivet tõotanud hoolekanderiigi ideelist ja majanduslikku läbikukkumist…..

Ma kõigepealt kirjutan, et miks ma täistööhõivet tagavat riiki hoolekanderiigiks ei pea.  Esmalt tuleks vaadata, et milline rahandussüsteem oli Suurbritannias tol ajal. Valitsus oli loobunud naela konverteeritavusest kulda, ka ei olnud ta lubanud enda poolt väljastatavat valuutat konverteerida mõnda välisvaluutasse kindlaksmääratud kursiga. Peale seda räägin kõrgest inflatsioonist, mis oli terves maailmas tol ajal. Minu nägemus inflatsiooni põhjustest kindlasti erineb Hardo omast.

Niisugune rahandussüsteem on klassikaline monopol, kus valitsus on raha väljaandja. Valitsus kehtestab maksud, millede maksmist aktsepteerib ainult enda poolt väljastatavas valuutas. Jah, sellise raha taga on vägivallaga ähvardus: maksa makse või muidu. Viimane on ka põhjus, miks erasektori majandusagendid sellist raha üldse aktsepteerivad, millel puudub igasugune “sisemine väärtus”.  Sellele järgneb kohe huvitav tõdemus: raha, et makse maksta valitsusele, saab tulla ainult valitsuselt endalt (lihtsuse mõttes vaatan keskpanka valitsuse osakonnana, mida see enda sisult igal juhul on). Kuskilt mujalt see raha tulla ei saa, erasektori majandusagendid raha trükkida ei tohi.

Enne kui tööpuudusest rääkida, tuleks tööpuudus defineerida. Tööpuudus monetaarmajanduses ei tähenda kindlasti, et üldse mingisugust tööd pole ja et mitte keegi ei ole nõus kellelegi tööd pakkuma. Tööpuudus tähendab rahaliselt tasustatud töö puudumist, seda ei jätku kõigile. Kui sa oled töötu, siis mina isiklikult võin sulle tööd pakkuda, aga raha ma sulle selle töö eest ei maksa. Seega tööpuudus on rahaliselt tasustatava töö puudumine ja valitsusel on raha monopol sellises süsteemis. Nii palju vabast turumajandusest, kus elevandina keset tuba on monopolistist valitsus, kes kõiki vägivallaga ähvardab ja enda poolt väljastavas valuutas makse nõuab, mida ta ise ei ole mingil põhjusel nõus piisavalt majandusse kulutama, et kõigil oleks tööd.

Tööpuudus niisuguses monopolistlikus süsteemis on riigieelarve funktsioon.  Kui valitsus kehtestab maksud, millede maksmist aktsepteerib ainult enda poolt väljastavas valuutas, siis oleks loogiline eeldada, et valitsus kulutab seda valuutat majandusse piisavalt, et majandusagentidel oleks võimalik neid makse maksta.  Lisaks selle tuleks ilmselt arvestada sellega, et inimesed tahavad säästa seda valitsuse raha (erasektori finantsid on peegelpilt valitsuse omast, valitsuse defitsiit tähendab ülejääki  erasektori jaoks ja vastupidi). Maksude funktsioon sellises süsteemis ei saa kindlasti olla valitsusele kulutamiseks raha hankimine, seda on sellisel valitsusel alati piisavalt. Ilmselt on maksudel veel peale kõigi muu sotsiaalsete funktsioonide kaks põhilist ülesannet, tekitada nõudlus sellisele rahale (et inimesed üldse oleksid nõus kaupu ja teenuseid loovutama sellise muidu täiesti väärtusetu raha vastu) ja eemaldada üleliigne ostujõud majandusest, et inflatsiooni vältida.

Ma ei taha selles kirjatükis siin kiita sellist süsteemi ega ka mitte laita, selline see lihtsalt on. See teenib avalikku huvi, primaarselt valitsust, kus hüvised liiguvad eravaldusest avalikku valdusse, see näib olevat sellesse süsteemi lausa sisse kirjutatud. Süsteem iseenesest saab niisuguse ülesandega suurepäraselt hakkama. Loomulikult võib igat süsteemi juhtida valesti. Sellepärast meeldib mulle öelda, et heale valitsemisele alternatiiv puudub. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et valitsejad ja valitsused ei oleks inimestele häda ja õnnetust põhjustanud ja lausa kohutavalt valesti, diletantlikult süsteemi juhtinud, aga nagu ma ütlesin, heale valitsemisele puudub kahjuks alternatiiv.

Miks siis UK ikkagi 1976 IMF-i poole pöördus? Ta oleks ju piisavalt saanud naelu väljastada, mille emiteerimise ainuõigus tal oli, et tööhõive taastada ? Mina loomulikult kõiki neid tagamaid ei tea, aga aimu annab mulle sellest Callaghani jutt, ta ei saanud aru, mis põhjustas inflatsiooni. Lisaks sellele kardeti naela kursi kukkumist. Me nägime hiljuti Venemaal massiivset rubla kursi langemist ja üllatus, taevas ei kukkunudki pähe. Venemaa saaks igal ajal täistööhõive majanduse, sest valitsuse rublas kulutamine ei sõltu välismaistest rahastajatest. Loomulikult ei saa reeglina poliitikud aru, mida tähendab ujuvkuriga valuuta ja milliseid fiskaalpoliitilisi võimalusi see pakub, seetõttu on nende majanduse juhtimine tihti endale jalga tulistav. Nii näiteks on president Obama korduvalt öelnud, et valitsusel on raha otsas. Ometi on USA föderaalvalitsus ainuke entiteet planeedil Maa, mis dollareid väljastab. Niisuguse valitsuse kohta ei ole õige öelda, et tal on raha või tal pole raha, sellisel valitsusel ei ole mõtet reserve koguda sellest rahast, mida ta saab piiramatult ise väljastada. Pigem oleks õige käsitleda seda nii, et raha tuleb süsteemi juurde, kui valitsus kulutab ja see raha hävineb, kui valitsus makse kogub. Ühel juhul krediteeritakse pangakontod, teisel juhul debiteeritakse.

Nn “kuldne kapitalismiajastu”, kus valitsused tundsid end kohustatuna täistööhõive tagamisel, sai 70-datel  läbi. See oli periood (kuldne kapitalismiajastu), kus majandused kasvasid kiiremini praegusest, kus palgad kasvasid ligilähedaselt võrdselt produktiivsusega, kus ametiühingutel oli tähtis roll, kus finantssektorit veel ei olnud dereguleeritud ning investeerimispangandust hoiti lahus kommertspangandusest. See oli periood, kus mingil määral vähemasti rakendati keinsiaanlikku majanduspoliitikat, st valitsused kulutasid defitsiitselt retsessioonides, et majandustsükli mõju siluda. Peale Glass Steagall’i akti ei olnud USA-s ligi 50 aastat suuremat sorti finantskriisi. 50 aastat daamid ja härrad!

70-date inflatsiooni põhjustas välismaine naftakartell. USA-s reguleeris kogustega nafta hinda Texas Railroad Commission, hind oli 2,5-3 dollarit barrel tol ajal. 70-date alguses ületas nafta nõudlus USA tootmivõimsuse, hinnakontrollijaks sai nüüd Saudi Araabia. 75-l aastal oli nafta hind pakun, et 10 dollarit barrel ja 80-l juba käis 40 dollari juures ära(räägin peast siin praegu, et suurusjärkudest aimu anda lugejale, meie naftahinna tõusud ei ole võrreldavad tolleaegsega, kus mitmetes kordades tõusid nafta hinnad). Saudid on “swing producer” tänaseni, neil on ainukesena arvestatavaid vabu tootmisvõimsusi, nad on sisuliselt monopolistid. Monopolistil on alati kaks võimalust turumajanduses, ta määrab hinna ja laseb koguse turul määrata või määrab ta koguse ja laseb hinna turul määrata. EE ei ole ehk enam monopolist elektriturul, kuid võime ette kujutada aegu, kui ta veel oli. Ta määras elektrile hinna ja lasi koguse turul määrata. Kui monopolist määrab koguse, siis on hind väga volatiilne ja seepärast tark monopolist määrab alati hinna.

Miks ma siis nüüd USA-st räägin, kui jutt on UK-st? Aga sellepärast, et naftal on maailmaturu hind ning UK inflatsiooni ei saa vaadata eraldatuna tervest maailmast selles kontekstis.  Terves maailmas oli kõrge inflatsioon sel ajal. Kui ma eespool rääkisin, et Callaghan sai inflatsioonist valesti aru, siis tekib küsimus, et mida UK valitsus oleks pidanud tegema sellistes tingimustes. Asi on selles, et valitsus on raha monopolist ainult selles riigis või valuutatsoonis, saudid olid kindlasti brittide jurisdiktsioonist väljas, samas oli nafta briti majandusele asendamatu sisend, mille kallinemine ilmselgelt põhjustas inflatsiooni UK-s.  Jääb mulje, et kui UK ei olnud valmis sõda kuulutama Saudi Araabiale, siis valikuid eriti polnud?

Monetaristide versioon, mida tihti tänaseni kuuleb, on selline, et kõrgete intressidega peatati inflatsioon. Paul Volckerit on loendamatutel kordadel esile tõstetud monetaristide poolt selles vallas, et mees, kes peatas inflatsiooni. Tegelikult surus välismaise naftakartelli põlvili president Jimmy Carter, ta dereguleeris maagaasi turu USA-s 1978-l aastal, mispeale pakkumine kasvas ja elektritootjad hakkasid maagaasi kasutama nafta asemel. OPEC püüdis barreli hinda üle 30 dollari hoida tootmist kärpides, kuid ei suutnud sellisele massiivsele pakkumise ülejäägile vastu seista ning nafta hind langes 10 dollari juurde.

Tolleagsed sündmused monetaarmaastikul olid kindlasti huvitavad. Toimus paradigma muutus majanduslikus mõtlemises. Kui Milton Friedmani ja tema jüngreid peeti 60-datel kohtlasteks, siis 70-datel tõusis Milton Friedmani ideoloogia respekteeritud pjedestaalile. 80-datel prooviti monetarismi ka praktikas, kuid see kukkus kõikjal läbi, kus seda üritati. Tänaseks on keskpangad loobunud raha koguse sihtmärkidest ning määravad ainult hinna rahale(või kas ikka on, kui arutut kvantitatiivset lõdvendamist vaadata). Milton Friedmani muinasjuttudest on kahjuks mõjutatud terve tolleaegne põlvkond ja isegi praegune.

Järgnev klipp on Adam Curtis’e filmist “The League of Gentlemen”, kus räägitakse briti majanduspoliitikast monetrarismi aegadel. Pane tähele, et Thatcher kiidab selles klipis monetarismi:

Margaret Thatcher distantseerib järgnevas videos end avalikkuse ees monetarismist.

On ehk vähemoluline, et monetarism oli UK-s läbi kukkunud selle aja peale,  monetarismi dogma oli oma töö teinud.  Suur osa briti  tootmisest oli hävitatud, samuti ametiühingud.

Selles teises videos räägitakse “loomulikust tööpuudusest”. Nagu lugeja ilmselt mõistab, ei ole mitte midagi loomulikku ega naturaalset sellises süsteemis, kus tööpuudus on valitsuse eelarve funktsioon. Nimelt uskusid monetaristid, et eksisteerib mingisugune tööpuuduse määr,milles allapoole langedes hakkab inflatsioon kiirenema. Inglise keeles NAIRU.  Sellega on seotud ka struktuurne valitsuse eelarve positsioon, defitsiit, ülejääk. See võib olla mingisugune tuletis NAIRUS’t, kusjuures NAIRU ise on ideoloogiliste eelduste poolt määratud, mingit tegelikku või päristeadust selle taga pole. NAIRU kontseptsioon võimaldas neoliberaalsetel valitsustel loobuda täistööhõive tagamisest ja see võimaldab neil defineerida majandus täisvõimsusel opereerivaks ka siis, kui majanduses on vabu võimsusi, tööpuudus kõrge jne.

Friedmani vaba turumajanduse kontseptsioon on loonud poliitilisele eliidile mugavustsooni, kus need pääsevad vastutusest. Nii näiteks räägiti meil, et ega Ansip finantskriisi ei põhjustanud. Ta ei olnud ka süüdi inimeste arvates kõrges tööpuuduses. Mõned isegi tundsid talle kaasa selle asemel, et teda süüdistada: sattus valitsema raskel ajal.  Meil oli tol ajal veel valuutakomitee süsteem nime järgi, tegelikult sarnanes rohkem fikseeritud kursiga. Kui ma tahaksin poliitikas mugavalt edukas olla, siis valiksin kindlasti fikseeritud kursi, sest minu jaoks oleks see kõige kindlam edu valem. Inflatsiooni on lihtne kontrolli all hoida, tööpuuduse vähendamiseks ma pingutama ei pea, kulutan ainult nii palju nagu maksudest saan ja olen vastutusest vaba. Ega mina ju finantskriisi ei põhjustanud. Samas majandus ei opereeri täisvõimsusel, aga mis minul sellest, mina olen ju poliitikas. Samal ajal järgin IMF-i, OECD ja teiste rahvusvaliselt tunnustatud organisatsioonide poolt väljaantud näpunäited. Seal on samasugused poliitilised karjeristid nagu ma ise.

Ja lõpetuseks üks video majandusteadlaselt Paul Samuelsonilt, mis on ka ilmselt asjakohane praeguse poliitilise situatsiooni taustal, kus mõned räägivad õudusega riiklikest võlakirjadest. Need rääkijad on puuslikud välja mõelnud enda jaoks ja Samuelson pakub ühte võimalikku põhjust, miks sellised puuslikud vajalikud on.

Aga veelkord tahaksin öelda, et Hardo on huvitava raamatu kirjutanud, kuigi ma paljuga selles nõus ei ole.

About Kristjan

Defitsiidi terrorismi vastase pataljoni eriüksuslane (finantsignorantsuse vastu võitlemise osakond). Treening: MMT, postkeinsism, Tartu Ülikool Majandusteadus
This entry was posted in Estonian. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s