Kolmainsuse teoreem

Trinity_sign

The impossibility theorem that beguiles the Left

Bill Mitchell arutleb oma blogis rahvusriikide demokraatia üle ja üldse rahvusriikide üle. Ta kirjutab Doni Rodricki artiklist, The inescapable trilemma of the world economy, kus too väidab, et  demokraatia, rahvuslik suveräänsus ja globaalne majanduslik integratsioon on kõik üheskoos võimatud ja ainult kaks neist saavad koos eksisteerida. Kui sa tahad sügavalt globaalselt integreeritud majandust, siis rahvusriik peab kaduma.

Bill arvab teisiti ja väidab, et valitsus saab suveräänse valuutaga täistööhõive garanteerida.

…..This is why the embrace of so-called Left political parties of ‘free trade’ agreements with ‘investor dispute resolution’ mechanisms is so dangerous and is, in a way, a beach head that has to be defended.

The point is that despite the flowering of global firms and supply chains, there is nothing like ‘true international economic integration’, which means the nation-state can still reflect local politics and these constructs that place power in the hands of unelected technocrats (fiscal agencies and central bankers) are unnecessary and the Left should oppose them at the political level.

Second, the trilemma as expressed is tautological. Of course, it is a definitional truth that if we allow capitalism to have no limits, then nation-states either disappear as legislative vehicles with enforceable jurisdictions (and confine themselves to being servants of global profit making) and/or citizens lose any political rights.

All local policies would be designed to serve capital and democracy as we know it (slippery as the term is) would take a backseat.

But, as noted above, there is nothing inevitable about a trend to ‘true international economic integration’ and the current state of global capitalism is nowhere near that ‘pure’ state (you use pure in the terms of the mainstream textbook rather than implying anything of value or a state to be desired).

So, in fact, this trilemma is just a notional construct. The actual reality that we face is that we still can elect politicians in most countries (mass politics), these politicians still have legislative capacity to restrict economic activity across borders, and global capitalism still requires local markets to realise the surplus value they produce within these global productive processes.

The actual challenge is not to cede national sovereignty to some mythical state of international economic integration but to resist the corruption of the national policy-making process by shifts to technocracies and to ensure that the voting systems, both by citizens for their elected representatives and by the representatives themselves in the legislative domain, is not corrupted by lobbyists working in the interests of specific capital elites….

Bill arvab, et vasakpoolsed on seda nö ostnud ja sellepärast kalduvadki neoliberalismile nüüd.  Mina arvan, et piirideta maailm on vasakpoolsete üks unistusi olnud koguaeg ja nad on valimis kõik ohverdama selle nimel. Nad tahavad luua süsteeme, kus kõik on sellistest süsteemidest sõltuvad ja enam välja ei saa. Nende inimeste jaoks on pidev võitlus palju tähtsam kui resultaat. Me näeme seda Euroopa Liidus. Sa võid mulle ühe tõsise vasakpoolse nimetada ja ma väidan, et ta kuulub siia kategooriasse. Võtame näiteks Varoufakise või Tsiprase, kas sulle ei tundu, et see töölisklassi ja vaeste eest võitlemine ongi nende eesmärk ja asi iseeneses? Või on nad sinu arvates tulemile orienteeritud? Meil Eestis vast pole selliseid tõsiseid vasakpoolseid üldse pildil, et neid siia kategooriasse paigutada. Aga ka Marju Lauristin lubas võidelda Euroopa Parlamendis selle eest, et küsimus kärpimisest, liikmesriikide vahelisest tasakaalutusest, kõrgest tööpuudusest Euroopas ja euro praegusel kujul jätkusuutmatusest jõuaks kõneaineks. Kas keegi arvab, et ta on tulemile orienteeritud? Või Hillary Clinton, kes väidab oma valimiskampaanias, et ta õudselt võitleb meie kõigi eest ja samas on toetanud TTIP-i ja NAFTA-t, aga muust ta ei räägigi kui ühest lõputust võitlusest.

See on mainstream (ja mitte ainult mainstream) vasakpoolsete poliitikale vajalik, nad on alati nõus sulle õnge asemel kala andma ja seda selleks, et sa sõltuksid nendest, et nad saaksid sinu eest võidelda ja sulle head teha. Näiteks Kreekale ei ole enam vaja laenu anda ja heategusid teha, kui ta oma rahale üle läheb, seega parem on talle head teha ja nende halbade vastu võidelda, kes teda eurotsoonist välja tahavad visata või hoidku jumal, tahavad üldse, et euro ära kaoks.  Sellepärast me kuuleme pidevalt vasakpoolsetelt selliseid jutte, et muutumine peab seestpoolt tulema ja nii, et kõik osapooled nõustuvad. Selge on see, et kõik osapooled kunagi ei nõustu ja siis ei tule ka muutusi, aga just niisugune ongi perfektne keskkond ühele vasakpoolsele poliitikule.

Miks Krugman räägib, et võlg ja defitsiidid on probleem, aga lihtsalt mitte praegu? Sest ta tahab, et tema vastastel mingi positsioon säiliks tema ründamisel. Siis ta saab elu lõpuni majandusliku ebavõrdsuse vastu võidelda.

About Kristjan

Defitsiidi terrorismi vastase pataljoni eriüksuslane (finantsignorantsuse vastu võitlemise osakond). Treening: MMT, postkeinsism, Tartu Ülikool Majandusteadus
This entry was posted in English, Estonian. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s