Hinnastabiilsus ja täistööhõive

Warren Mosler

Sissejuhatus

Praegune rahandussüsteem suudab tagada nii täistööhõive kui hinnastabiilsuse lühemas ja pikemas perspektiivis. Käesolevas töös näitame, et:

1) Töötus on riigieelarve funktsioon, mis näitab liiga väikest defitsiiti, ja

2) Valuuta väärtus kujuneb valitsuse poolt makstavate hindade järgi.

Valitsusel on kaks peamist majanduslikku eesmärki: hinnastabiilsus ja täistööhõive. Kahjuks on valitsused valinud sellise rahandus- ja fiskaalpoliitika, mis „kasutab“ majanduse kasutamata reserve – sh. töötud – selleks, et saavutada hinnastabiilsus, välistades niiviisi mõlema eesmärgi üheaegse saavutamise. Käesolevas töös on fookus täiesti teistsugusel lähenemisel neile eesmärkidele. Lähenemisel, mis omistab valitsusele Viimase Instantsi Tööandja (Employer of the Last Resort – ELR) rolli, elimineerib mitte-vabatahtliku töötuse ja säilitab hinnastabiilsuse, piirates hinda, mida ta maksab osalejatele ELR programmis.

Alternatiiv: Viimase Instantsi tööandaja (ELR)

Valitsus saavutaks kiiresti tööpuuduse likvideerumise, kui pakuks kõigile soovijatele avaliku teenistuse tööd lisaks praegustele eelarvelistele kohtadele. Enamgi veel, fikseerides palgataseme, mida selle programmi raames töötajatele makstakse, tasemele, mis ei mõjuta juba toimivat tööturgu ehk hetke miinimumpalga lähedale, võib öelda, et saavutatakse sisuliselt ka hinnastabiilsus.

ELR programm võimaldaks loobuda mitmetest hetkel makstavatest valitsusepoolsetest toetustest kõigile, kes pole erandina nende hulgas, kellele valijad soovivad toetusi maksta. Miinimumpalga kehtestamine poleks enam vajalik. Tööjõud tervitaks valitsuse loodud nö töögarantii turvavõrku ja ettevõtlus saaks samuti kasu tööjõu reservidest, mis ELR programmist saada on, kui miinimumtasust pisut rohkem maksta. Lisaks oleks sellisel programmil anti-tsükliline mõju: kui erasektorist töökohad kaduma hakkavad, suureneb automaatselt riigieelarve defitsiit ja ELR tööhõive ning vastupidi, kui erasektor laieneb, siis tõmbub riigisektor automaatselt koomale.

ELR võib pisut meenutada praeguseid sotsiaaltöö programme, kuid erinevalt neist ei loo ELR uut töötajate klassi, kes „töötab“ allpool miinimumpalga taset ja kipub asendama koosseisulisi avaliku sektori töötajaid.

Kuigi ELR-l on sarnasusi ka praeguse töötuskindlustus ja abirahasüsteemiga, erineb ta siiski kardinaalselt selle poolest, et 1.) praegu makstakse mitte töötamise eest 2.) makstakse ajutiselt 3.) ei maksta kõigile ja 4.) makstakse vähem kui ELR programm ette näeks.

Lisaks täistööhõivele näitame, et ELR programm aitab saavutada hinnastabiilsuse erinevalt paljudest hinnastabiilsuse eesmärgiga sissetulekuid reguleerivatest reformiplaanidest. Eeltoodust hoolimata on oodata, et ELR programm leiab jäika vastupanu, kuna nõuab riigieelarve defitsiidi vaba ujumist koos defitsiidi pideva eksistentsi ja kasvamise kõrge tõenäosusega. USA näitel, kasutades ligikaudseid arve, kui valitsus palkaks 8 miljonit uut avavaliku sektori töötajat  $12,500 aastapalgaga, siis tähendaks see $100 miljardilist lisakulu aastaeelarvele. Kui sellest lahutada $50 miljardit, mis kulutatakse töötuabirahadele, $15 miljardit AFDC-le ja üle $20 miljardi toidutalongidele, siis võib lisakulu olla ligikaudu $50 miljardit. Sellepärast keskendub see uurimus esmalt sellele, miks hirm defitsiidi kui sellise ees ei ole põhjendatud.

Maksustamine, kulutamine ja laenamine mittekonverteeritavas valuutas

Valitsus, mis kasutab ujuvkursiga valuutat, ei ole kohustatud kellegi nõudmisel oma valuutat millessegi konverteerima. Siiski on see valuuta ainuke vahend, milles see valitsus aktsepteerib maksude tasumist. Maksukohustus on lõpmatu võlg, mida erasektor võlgneb valitsusele ja see loob lõpmatu nõudluse kehtiva valuuta järele. Primaarkanal selle valuuta saamiseks erasektoris on reaalsete kaupade ja teenuste müük valitsusele selle valuuta eest ehk valitsuse kulutused ja laenude väljastamine. Käesolevas töös selguse säilitamise huvides mõeldakse siin valitsuse kulutamise all ka kõigi tema allüksuste kulutamist. Näiteks rahavoo analüüsi jaoks ei oma tähtsust kas konkreetne kulu tuli sellest, et keskpank ostis välisvaluutat või kaitseministeerium militaartehnikat. Sellist arvestust nimetatakse tavaliselt avaliku sektori konsolideeritud kulubaasiks.

Maksustamise hädavajalikkus seisneb reaalsete kaupade ja teenuste müüjates valmisoleku tekitamises neid kaupu ja teenuseid valitsuse poolt määratud valuuta ehk raha vastu vahetada. Ehk maksukohustus tekitab olukorra, kus reaalsete kaupade ja teenuste müüjad peavad kuskilt saama raha, et oma makse tasuda. Eelarve täitmine maksutuludest pole valitsusele oluline, kuna raha kui arveldusühik ei ole piiratud ressurss, vaid kohustus või maksukrediit mida saab välja anda vastavalt vajadusele. See, kui palju valitsus suudab maksustada, ei määra mida valitsus on võimeline ostma. Valitsuse ostuvõime on piiratud ainult selle poolt, mida pakutakse turul tema välja antud arveldusühiku ehk raha eest.

Adam Smith (lk 312, Cannan Edition) tunnustas seda Chartalistlikku vaadet:

“Valitseja, kes tahab sätestada, et mingi kogus tema maksudest tuleb maksta paberrahas, peab selleks andma paberrahale mingi väärtuse isegi siis, kui maksu tähtaeg ja suurus peaksid täielikult sõltuma selle valitseja tahtest.

Cannan’i kokkuvõte sellele peatükile kõlab:

“Nõudmine, et mingid maksud tuleb maksta mingis kindlas paberrahas, annab sellele paberrahale väärtuse isegi siis, kui ta on mittekonverteeritav. ”

Seda mõistsid hästi ka Briti koloniaalkubernerid:

“Neis Aafrika osades, kus maa oli veel Aafriklaste käes, sundisid koloniaalvalitsused aafriklasi kasvatama ja müüma oma saake raha eest ükskõik kui madalate hindadega. Nende lemmiktehnika selleks oli maksustamine. Rahalised maksud seati sisse paljudele asjadele: kariloomadele, maale, majadele ja inimestele endile. Raha maksude maksmiseks saadi kas müües aina enam saaki või töötades  eurooplaste farmides või kaevandustes. ” (Rodney, 1972, lk 165, original emphasis)

Oma Uurimuses rahast 1 osa lk 4 kirjutab J.M.Keynes: “…ja lisaks omab riik õigust määrata, mis väärtus vastab arveldusühikule, millega saab kohustusi täita.”

On vähe tõendeid, et kunagine ühtne arusaam mittekonverteeritavast rahast oleks üle elanud konverteeritava kaupraha ajastu.

Riigi võlakirjad ja intressmäärade juhtimine

Kommertspanganduses loovad laenud, kui raamatupidamislikud sissekanded, hoiuseid. Kommertspankade reservikontosid keskpangas võib vaadelda nagu intressi mittekandvaid arveldukontosid ja reserve nendel nagu minimaalset nõutavat jääki. Reservid on seega kommertspankade varad ja kommertspankade kohustused on keskpanga varad. Konsolideeritud pangandussüsteemi reservikonto on alati tasakaalus, välja arvatud mõned erandid nagu näiteks tšekid, mida pole veel rahaks vahetatud. Kui mõni pank teeb ülekande teise panka siis ühes deposiidid vähenevad ja teises suurenevad, kuid kogu süsteemis jääb deposiitide kogus muutumatuks:

Pankade A ja B raamatupidamised on tasakaalus. Kumbki on välja andnud 100 laenu ja krediteerinud nii laenaja arveldusarve.

Pank A on kaotanud deposiidi pangale B. Kogu pangandussüsteem on endiselt tasakaalus, kuigi panga A reservikonto keskpangas on 100 võrra miinuspoolel ja panga B reservikonto on kasvanud 100 võrra. Praegusel juhul võib pank A laenata reserve pangalt B ilma, et keskpangal oleks tasakaalu taastamiseks vaja sekkuda.

Kui nüüd panga A klient kirjutab välja tšeki riigikassale oma maksude maksmiseks siis keskpank debiteerib panga A reserviarve ja krediteerib riigikassa arve. Deposiidid pangandussüsteemis vähenesid nüüd, kuid laenud pangandussüsteemis jäid samaks.

Pankade A ja B raamatupidamised on tasakaalus. Kumbki on välja andnud 100 laenu ja krediteerinud nii laenaja arvelduskonto.

Panga A klient on teinud ülekande riigikassale keskpanka. Keskpank debiteerib panga A reservikonto ja krediteerib riigikassa konto. Pangandussüsteem tervikuna on nüüd miinuses ja seda nimetatakse reservi puudujäägiks, antud juhul 100 võrra. Hetkel on konkreetselt panga A reservikonto keskpangas miinuses, kuid kui pank A peaks laenama reserve pangalt B, siis jääks miinusesse viimase reservikonto keskpangas. Kui ükskõik kumb pankadest peaks väljastama uue laenu ja looma nii uue deposiidi, siis kuna nii tema varad kui kohustused  kasvavad võrdselt, ei muutu olukord reservi puudujäägiga. Samuti ei mõjuta reservi puudujääki laenude tagasimaksmine.

Põhimõtteliselt saab kogu süsteemi reservipuudujääke kommertspanganduses leevendada ainult ülekandega keskpangalt kommertspanga reserviarvele. Kui keskpank krediteerib kommertspanga reservikonto ja debiteerib enda oma, siis reservide maht panganduses kasvab. Selle lihtsa näite varal näeme, et kui  keskpank laenab 100 tagasi pangale A siis tasakaal pangandussüsteemis taastub. Alustades olukorrast, kus on reservide puudujääk:

Keskpank asendab miinuse panga A reservikontol laenuga:

Isegi juhul kui pank A ei kata ise oma reservide puudujääki, siis keskpank asendab igal juhul miinuse tema reservikontol laenuga ja määrab pangale tegematajätmiste eest sobiva trahvi. Nii on reservide puudujääk alati keskpanga poolt laenudega kaetud. Muutujaks on ainult intress ja võimalik tagatis, mida keskpank selle kohustusliku laenu eest küsib.

Kui valitsuse kulud peaks ületama kogutud maksude summat, siis nimetatakse seda raamatupidamisliku selguse huvides eelarve defitsiidiks. Valitsuse kulutamine toimub üldiselt kommertspanga reservikonto krediteerimisega keskpangas ja seda tasakaalustava riigikassa konto debiteerimisega. Kommertspanga reservikonto krediteerimine on ainuke keskpanga tegevus, mis erasektorisse raha juurde annab, kõik ülejäänud tasakaalustavad kanded keskpanga ja riigikassa vahel toimuvad täielikult väljaspool erasektorit ja neid tehakse ainult valitsuse konsolideeritud bilansi jaoks, mis hõlmab nii keskpanka kui riigikassat. Oletame, et kommertspangandussüsteem on tasakaalus ja kõikidel pankadel on neid rahuldavad reservid nagu joonisel 4:

Riigikassa makse mahus 100 panga B kliendile  korraldab keskpank enda juures debiteerides riigikassa kontot ja krediteerides panga B reservkontot.

Lihtsuse huvides eeldame, et ei eksisteeri reservinõudeid. Nüüd näeme, et kommertspangandussüsteemi on loodud reservide ülejääk. Kuna reservi konto keskpangas ei kanna intresse, siis üritab pank laenata neid üleliigseid reserve teistele pankadele. Kui peaks juhtuma, et ka teistel pankadel pole reservi puudujääke keskpangas siis pankade vahelise üleöölaenu intress, tuntud ka kui fed funds rate, langeks nulli. Pangad poleks sel juhul huvitatud ise maksma intresse oma klientide deposiitidelt, mis reservidena ei teeni intresse reservikontodel keskpangas.

Reservide ülejäägil on väärtus ainult siis, kui neid saab kasutada laenude kustutamiseks keskpangas, uute riigivõlakirjade ostmiseks riigikassalt või juba olemasolevate võlakirjade ostmiseks keskpanga portfellist. Kõige selle ühisnimetaja on rahaülekanded keskpanka. Ainult rahaülekanded kommertspangandusest keskpanka saavad vähendada reservide ülejääki.

Kui keskpank ostab või müüb võlakirju, siis nimetatakse seda avaturu operatsiooniks. Tavaliselt teeb keskpank seda nende faktorite neutraliseerimiseks, mis põhjustavad reservide tasakaalutust. Nende faktorite alla kuuluvad keskpanga ja kommertspankade vahelised ülekanded mis mõjutavad reservide tasakaalu, rahaks vahetamata tššekid (nimetatakse ka „float“) ja muutused sularaharingluses.

Uute valitsuse võlakirjade müük riigikassa poolt mõjutab erasektorit täpselt samuti nagu olemasolevate võlakirjade müük keskpanga portfellist. Mõlemal juhul liigub raha erasektorist keskpanka, võlakirjad liiguvad liikmespanga arvele ja reservid panganduses vähenevad vastavalt võlakirjade müügi tulemusele.

Alustades reserviülejäägiga 100:

Keskpank müüb 100 eest võlakirju pangale B:

Nüüd on pank B nõus maksma intresse, et säilitada oma deposiite keskpangas, sest tal on 100 intressi maksvat laenu ja 100 eest intressi maksvaid võlakirju, mida ta rahastab.

Konsolideeritud reservide puudu- või ülejääki saab likvideerida ainult ülekannetega keskpangast või keskpanka. Kui valitsus soovib intressi hoida „pole tahtjaid“ (ehk intress 0, reservide ülejääk) ja „pole pakkujaid“ (reservide puudujääk, kontrollimatult tõusvad intressid) vahel, siis tuleb tal rakendada meetmeid, mis tasakaalustavad äärmusi põhjustavaid faktoreid. Reservide puudujäägi korral antakse kas otselaenu (k.a. reservikonto arvelduskrediit) või ostetakse avatuturu operatsioonide kaudu võlakirju.

Keskpank nõuab oma liikmespankadelt minimaalses kehtestatud määras reservide ehk tagatisreservide hoidmist reservikontol. Kuna need ei kanna intressi, siis on sisuliselt tegemist pangandusmaksuga, mida pangad peavad maksma intresside näol, kui soovivad laenata reserve keskpangalt või teisest vaatevinklist, saamata jäänud intressitulu rahalt, mille pank võiks välja laenata, kui ei peaks seda keskpanga reservikontol hoidma. Konsolideeritud reservide üle- või puudujäägi defineerib ära see, kas pankadel on reserve rohkem või vähem, kui nõutud reservimäär ette näeb.

Kontseptsioon, milles keskpank on ainukeseks netoreservide allikaks, tuleneb otseselt tagantjärele reserviarvestuse süsteemist, milles reservinõuded pärinevad eelnenud ajaperioodi deposiitidest. Kuna reservinõuded on määratud eelnenud ajaperioodi deposiitide seisu poolt ja reserviarved ei kanna intressi, siis reservinõudlus ei ole elastne. Suurendades või vähendades laenude hulka ja seeläbi deposiitide hulka, muudetakse reservinõudeid tulevikus, kuid ei leevendata hetke tasakaalutust.

Isegi konverteeritava rahasüsteemi puhul põhjustavad pankade laenuportfellide muutustest tulenevad lühiajalised ent paindumatud muutused reservinõuetes samasugust keskpanga poolset ja ainult kaitsepositsioonist lähtuvat käitumist rahaturgudel (Basil Moore, Horizontalists and Verticalists, 1988). Teiste sõnadega võib keskpank reageerida tekkinud tasakaalutustele ainult neid neutraliseerides. Keskpangal pole võimalik tegutseda ennetavalt lisades või eemaldades süsteemist reserve ja nii otseselt mõjutada baasraha hulka, kui ta pole valmis kas aktsepteerima 0 intressitaset või intressimäära, mis ühtib ühe või enama liikmespanga valmisolekuga maksta intresse oma reservipuudujäägilt. Kuna kommertspanganduse reservipuudujääk muutub automaatselt laenuks keskpangalt, siis on see keskpanga jaoks ainuke tegelik võimalus määrata hind reservidele, mida ta kommertspangandusse laenab. Sellel arutelul baseerubki turutekkelise (endogeense) raha kontseptsioon, mis on kesksel kohal postkeinistlikus rahandusteoorias (Pkmt survey, Cottrell, pkt archives).

Seetõttu ei toimi riigivõlakirjad mitte riigi kulutuste finantseerijatena, vaid pakuvad intressi kandvat alternatiivi kommertspankade reservide ülejäägile, mis on deponeeritud keskpanka. Riigivõlakirjade müük toetab keskpanga poolt eksogeenselt (turujõududest sõltumatult) määratud üleöö intressi määra. Riigi defitsiitne kulutamine ilma võlakirju väljastamata looks reservide ülejäägi ja tekitaks olukorra, kus üleöö intressi määr langeks nulli. Kogu vahe riigi kulutamisel võlakirju väljastades ja mitte väljastades seisnebki lühiajalises reservide 0 intressimääras ja mõningases positiivses intressis. Järelikult on riigivõlakirjade müük vajalik, kui riik soovib säilitada defitsiitse kulutamise juures positiivset intressi üleöö reservilaenude turul.

Sama loogika kehtib füüsilisele rahatrükile. Kui valitsus trükib ja kulutab rohkem raha, kui erasektoril soovi on seda hoida, siis ei leia raha omanikud sellele enam intresse kandvaid deponeerimiskohti, kui valitsus ise ei müü võlakirju või ei paku muid intressiga deponeerimisvõimalusi. See põhjustaks 0 intressi rahale reservide turul.

Ilma mõistmata, et raha, mida kasutatakse riigivõlakirjade ostmiseks, oleks muidu keskpanga intresse mitte kandvates deposiitides, hirmud nagu ‘võla edasirullimise risk’(valitsus lunastab võlakirju uute võlakirjade väljastamisega ja keegi ei taha laenata valitsusele) ja ‘finantsiline väljatõrjumine’(idee, et valitsus kasutab raha, mis oleks muidu olnud teistele laenajatele saadaval) võivad tekkida ja blokeerida fiskaalpoliitilised võimalused, mille hulka kuulub defitsiitse kulutamise kasv.

Eksogeenne hinna määramine: Monopoli definitsioon

Tänapäevane rahandussüsteem on klassikaline monopol, mille kõik aspektid vastavad traditsioonilisele monopoli kirjeldusele. Raha väljastamine, mida erasektor vajab maksude maksmiseks, on riiklik monopol. Valitsuse kulutused kaupade ja teenuste ostuks erasektorist ja keskpanga kulutused avaturu operatsioonide kaudu, kui keskpank tasakaalustab reserve ning otselaenud keskpangalt kommertspankadele, varustavad erasektorit rahaga. Igal juhul on erasektor sunnitud vahetama kaupu ja teenuseid raha vastu, mida ta maksude maksmiseks vajab.

Seega on valitsusel raha hinna määramiseks samasugused võimalused nagu igal teisel esmatarbe kauba või -teenuse monopolistil. Paralleeli võib tõmmata elektrienergia tootjaga, kuigi valitsusel on võimalik lisaks hinnale mõjutada maksude kaudu ka nõudlust.

Kuidas monopolist oma tootele hinna määrab? Selleks on kaks võimalust:

Määrata hind (P) ja lasta kogusel vabalt ujuda või

Määrata kogus (Q) ja lasta hinnal vabalt ujuda

Üldiselt eelistatakse esimest võimalust, kaks näidet on kullastandard ja ELR programm.

Sellegi poolest kasutavad valitsused tänapäeval teist võimalust. Nad koostavad eelarve mis määrab koguse Q (kulutused) ja lasevad turul otsustada hinna üle, kuna kõik ostud tehakse turuhindadega. Kui monopolist otsustab määrata Q ja lasta turul otsustada P üle, siis peab ta Q piirama nii, et nõudlus ületaks Q, muidu langeb toote hind kuni jõuab nullini. Valitsuse Q piiramine tähendab pidevat töötuse teatud taseme ja kasutamata ressursside hoidmist, et säilitada hinnastabiilsust. Elektrienergia tootjast monopolist isegi ei kaaluks sellist võimalust.

Kullastandardi puhul kasutab monopolist P määramise võimalust (määrab kulla hinna) ja laseb Q ehk valitsuse kulutused ja keskpanga antavad laenud vabalt ujuda. Maksud loovad nõudluse rahale. Valitsus määrab hinna, millega ta ostab ja müüb kulda ning teeb kõik oma kulutused ostes kaupu ja teenuseid turuhindadega. Valitsus on sellisel juhul nii monetaarselt kui fiskaalselt piiratud poliitikast, mis kulutab mitte-kulla finantsvarades (rahas) ebapiisavalt ja seab rahale intressimäära et säilitada soovitud kulla puhvervaru. Valitsus peab piirama mitte-kulla finantsvarades (rahas) kulutamise tasemele, mis on madalam, kui maksustamisest tekkiv nõudlus raha järele. Siis saab ta ülejäänud nõudluse katta sundides erasektorit valitsusele kulda müüma. Ülemäärane mitte-kullas (rahas) kulutamine väljendub kulla müügis erasektorile. Kuni kulla varud ja konverteeritav raha on tasakaalus, on valitsuse määratud kulla hind ka raha väärtuseks. Kõik muud hinnad on turul vabalt ujuvad ja peegeldavad kaupade ja teenuste suhtelist väätust võrreldes valitsuse määratud kulla hinnaga.

Mikromajanduse loogika kohaselt määrab monopolist, kes kontrollib mõnd elutähtsat teenust või kaupa, sellele hinna nii või teisiti. ELR programm kasutaks võimalust määrata üks hind: tasu mida makstakse programmis osalejale. Ülejäänud kaupade ja teenuste eest makstaks turuhinda ja valitsuse kulude suurus lastaks määrata turul.

Kullastandardi puhul võib öelda, et kuld on alati ‘hõivatud’ kuna seda saab valitsuse poolt määratud hinnaga alati müüa. Samuti leiaks tööjõud ELR programmi raames alati rakenduse.

Paradigmaline piirang

Mingil juhul ei peaks valitsus ennast finantseerima maksulaekumistest. Kulutamine peab olema piiratud selle poolt, mida turul pakkuda on, mitte eelarve poolt. Maksud toimivad nõudluse loojatena raha järele ja nii saab valitsus kasutada raha reaalsete kaupade ja teenuste ostmiseks. Laenamise tegelik funktsioon on liigsetelt dollaritelt, mis loodi defitsiitse kulutamisega, positiivsete intresside maksmine. Defitsiitne kulutamine ei kätke endas finantsriski, kuna laenamine peab toimuma alles pärast kulutamist ja toetama soovitud intressimäära hoidmist, rahastamise funktsiooni laenamisel pole. Intressimäärad ja hinnad on raha väljaandjast monopolisti turujõududest sõltumatu (eksogeense) kontrolli all.

Pole näha, et valitsused mõistaksid seda paradigmat. Valitsuste eelarved lähtuvad paradigmast, et raha tuleb koguda maksustamisest või laenata see kuskilt, et finantseerida kulutusi, mis tehakse, ostes kaupu ja teenuseid turuhindadega. Monopolist (valitsus) on otsustanud lasta turujõududel määrata hinna oma tootele (rahale). Ja seetõttu peab ta piirama kulutuste suurust, et säilitada sobiv töötuse määr ja kasutamata ressursid vältimaks oma toote väärtuse langust (inflatsiooni).

Töötus

Töötuse definitsiooniks on olemasolev, kuid rakendamata tööjõud, kuna pole tööandjat, kes sooviks maksta küsitud tasu. Töötus tekib, kui erasektor agregeeritult soovib töötada ja teenida raha, kuid ei soovi kulutada kõike teenitut täistööhõive tingimustes.

Postkeinsistlik rahandusteooria toob esile soovimatu töötuse olemuse. Selle termin „radikaalne endogeensus“ (täielik sõltumatus valitsusest) kinnitab, et kõik deposiidid on laenude raamatupidamislikud vastaskanded ja deposiitraha eksisteerib ainult nii palju, kui on tagastamata laene. Sellepärast on nii, et kui üks erasektori majandusagent soovib suurendada oma finantsvarasid (säästa) siis saab see juhtuda ainult teise erasektori majandusagendi finantsvarade (säästude) arvelt. Need kas vähenevad või  suureneb tema tagastamata laenude hulk. Majandusagendi neto finantsvarad (säästud) saavad suureneda ainult laene tagasi makstes või selle majandusagendi finantsvarade varu suurenedes. Kui valitsus ei sekku, siis juhul, kui üks erasektori agent soovib oma finantsvarasid tööle asumise kaudu suurendada, tuleb teisel agendil oma finantsvaradest esimese kasuks loobuda. Kui ükski erasektori agent ei soovi oma finantsvaradest loobuda, siis ei ole töölesoovijal võimalik tasu saada ja seda võibki defineerida kui soovimatut töötust.

Topeltkannetega raamatupidamissüsteem on alati tasakaalus. Igal sissekandel peab olema tasakaalustav sissekanne vastaspoolel. Investeeringud näiteks saavad makromajanduslikus arvestuses vastassissekande säästude alla, seega topeltkannetega raamatupidamissüsteemi definitsiooni järgi võrduvad kõik investeeringud kõigi säästudega. Valitsuse defitsiitne kulutamine klassifitseeritakse valitsuse säästude vähenemisena ja tasakaalustavaks kandeks on vastaspoolel erasektori nominaalsed netosäästud. Seega alati, kui valitsus defitsiitselt kulutab, suurenevad agregeeritult erasektori  neto finantsvarad sh. ka välismaaal dollaris denomineeritud finantsvarad. Veelgi enam, valitsuse defitsiitne kulutamine määrab täielikult erasektori neto finantsvarade hulga. Kui erasektoril on soov agregeeritult oma neto finantsvarasid suurendada, siis ainuke tegevus, mis seda võimaldab, on valitsuse defitsiitne kulutamine. Seega võib töötuse kokku võtta alljärgnevalt:

Soovimatu töötus on märk sellest, et erasektor soovib hoida rohkem neto finantsvarasid (säästa), kui valitsuse fiskaalpoliitika võimaldab.

Lihtsustatult: Soovimatu töötus eksisteerib kuna valitsuse eelarve defitsiit on liiga väike.

Edasine järeldus on, et kui erasektori agent tahab müüa reaalset kaupa, saab ta seda teha ainult siis, kui teine agent on nõus selle eest oma finantsvarasid vähendama. Kui nõudlus neto finantsvarade järele on suurem, kui neid tegelikult on, siis on tagajärjeks laovarude kuhjumine ja majanduse kahanemine.

Neto finantsvarad, agregeeritud nõudlus ja pakkumine

Arusaam, et töötust põhjustab valitsussektori liiga madal defitsiit, sobib agregeeritud nõudluse ja pakkumise standardse kontseptsiooniga. Agregeeritud nõudlus on kõigi kulude summa ja agregeeritud pakkumine on kõigi pakutavate kaupade ja teenuste summa. Siit järeldades võib öelda, et kui erasektor soovib säästa osa oma täistööhõive juures toodetud kaupade ja teenuste müügist saadud sissetulekutest finantsvaradena, siis on tulemuseks mingi kombinatsioon soovimatust töötusest ja laovarude kuhjumisest. Edasi võib järeldada, et soovimatu töötuse määr sõltub sellest, kui palju ületab erasektori poolt nõutud neto finantsvarade hulk tegeliku neto finantsvarade hulga.

Teemat agregeeritud nõudluse ja pakkumise kontseptsioonist lähtuvalt käsitledes võib muutusi nõutud neto finantsvarade hulgas väljendada kui muutusi agregeeritud nõudluses ja pakkumises. Lähenedes teemale aga ainult neto finantsvarasid silmas pidades ja nõudlust ning pakkumist kõrvale jättes, jääb tähelepanu fookusesse ainult üks muutuja – nõutud neto finantsvara hulk vs tegelik – hoolimata sellest kas agregeeritud nõudlus või pakkumine on sealjuures liigne või puudulik. Tegelikult on agregeeritud nõudluse puudujääki võimatu eristada agregeeritud pakkumise liiast ja seetõttu pole eristamine ka vajalik.

USA näite varal: $12500 hinnapiiranguga tulupoliitika

Pakutud ELR programm ja selle kombinatsioon täistööhõivest ja hinnastabiilsusest on loogiline edasiarendus maksudega juhitud valuuta õigele paradigmale. Kuna erasektor vajab valitsuse kulutamist, et makse maksta, siis pole valitsusele piiranguks mitte ELR programmis osalejatele makstava tasu suurus, vaid raha hulk mida ta kulutab ja see lähtub hinnastabiilsuse tagamise soovist. Neto finantsvarade (raha) hulga määrab erasektor „müües“ tööjõudu ELR programmi. Valitsus määrab „hinna“ (palga) ELR programmis osalevale tööjõule ja laseb turul otsustada muude ressursside kasutuse vastavalt sellele. See on sama protsess mis määrab suhtelised väärtused kullastandardi puhul. ELR programmi puhul kasutab valitsus tööjõu reservide hoidmisel sarnaseid monetaar- ja fiskaalpoliitilisi võtteid nagu kullastandardi puhul kulla reservide hoidmisel.

Hinnastabiilsuse tagamine ELR programmi raames sarnaneb hinnastabiilsuse tagamise poliitikale sissetulekute taseme reguleerimise kaudu. Praeguses poliitikas on siiski eelarve rangest järgimisest tulenev puudus: see ei võimalda panna ühildada nõutud neto finantsvarade hulka tegelikega. Ebapiisav valitsuse defitsiitne kulutamine, nagu me eelnevalt järeldasime, põhjustab tööpuudust. Liiga suur  defitsiitne kulutamine aga on inflatsiooniline ja 1) alandab suhtelist elustandardit sellise tulupoliitika subjektidel; 2) motiveerib rikkuma palkade ja produktiivsuse seadusi; 3) vallandab kõrge emotsionaalse laenguga sotsiaalse debati, mis lõpeb hulga teadmata tagajärgedega poliitiliste otsustega.

ELR programm loob tegeliku ja toimiva miinimumpalga standardi, sest valitsus on valmis palkama igaühe, kes ei saa rakendust erasektorist programmis pakutust pisut suurema palga eest. Programm pakub ka pidurit tootlikkuse kasvuga mitte seotud palgakasvule, sest tööandjatele jääb alati võimalus kaasata odavamat tööjõudu ELR programmist. Samuti mõistavad töötajad peagi, et ELR programmis osalejad võivad neid kergesti asendada, kuigi mõnel juhul võib see tähendada väljaõppega seotud lisakulusid tööandjale. Nii tekib nominaalsete palkade skaala. Ja raha väärtus hakkab baseeruma ELR programmi palgal, kuna see on hind, mida raha monopolist on nõus maksma. Ülejäänud hinnad ja palgad määravad turujõud.

ELR programmi palgataseme võib määrata suvalisel tasemel, sest turujõud kujundavad kõik ülejäänud hinnad selle järgi. ELR programmi palk peaks olema selline, mis minimeerib segadusi üleminekul: kui see seada liiga kõrgele, siis tõmmatakse töötajad ära erasektorist; kui liiga madalale siis oleks paratamatu üldine deflatsioon mis tasakaalustaks soovitud neto finantsvarade hulga olemasolevatega. Näide 1: kui ELR palk seada liiga kõrgele, siis meelitatakse töötajad erasektorist üle avalikku teenistusse, valitsussektori kulud suureneksid kuna palgalehele ilmuks terve hulk uusi töötajaid, ka erasektori agregeeritud sissetulekud suureneksid seda kaudu. Erasektori tootlikkus väheneks, kuna töötajaid seal jäi vähemaks ja palgad tõuseksid, sest on tarvis allesjäänuid hoida ja uusi juurde võtta. Tõuseksid ka hinnad, sest nii tootmiskulud kui sissetulekud suureneksid. Näide 2: vastupidised sündmused leiaksid aset siis, kui ELR palk kehtestataks liiga madal. Võiks märgata käibe aeglustumist, sest erasektori sissetulekud poleks piisavad soovitud neto finantsvarade hulga saavutamiseks ja ettevõtete toodangu ära ostmiseks. Kuhjuvad laovarud sunniksid tööandjaid töötajaid vallandama ja looksid keskkonna palkade alanemiseks. Kui piisavalt palju töötajaid erasektorist jõuab lõpuks ELR programmi, siis suureneksid valitsuse kulutused ja hinnad stabiliseeruksid vastavalt ELR programmi palgale. ELR programmi aastapalgaks käesolevas visioonis on valitud $12,500. See on pisut kõrgem kui praegune miinimumpalk ja realiseeruda võib väike ühekordne hinnaseade ülespoole (inflatsioon) nagu näites 1. Eesmärgiks on mitte riskida deflatsioonilise stsenaariumiga.

ELR programmi raames on muutused soovitud neto finantsvarades võrdelised muutustega tegelikes neto finantsvarades. Näiteks kui erasektor soovib säästa rohkem neto finantsvarasid, siis ilma ELR-ta suurenev tööpuudus – erasektorile üleliigne tööjõud –  leiaks nüüd rakenduse $12,500 aastapalga eest ELR-s ja valitsuse suurenenud kulutamine lisaks erasektorisse soovitud neto finantsvarasid nii palju kui erasektor seda soovib. Teiste sõnadega, kui valitsuse defitsiitne kulutamine suureneb $50 mlrd võrra, siis erasektotri neto finantsvarad suurenevad täpselt sama palju. Raha väärtus aga jääb muutumatuks  ning korreleerub endiselt ELR programmiga paika pandud aastapalga $12,500 ostujõuga. Siit järeldub, et olukorda, kus töötust ei vähendata  ning soovitud neto finantsvarasid erasektorisse juurde ei anta, võib defineerida kui majanduse kokkutõmbumise või deflatsiooni faasi.

Kui aga vastupidiselt eelkirjeldatule nõudlus netofinantsvarade järele kahaneb kas valitsuse  ELR programmiga mitte seotud kulutuste või erasektori käitumistrendide muutuste tõttu, siis hakkab erasektor maksma kõrgemat palka, kui programmiga määratud $12,500. See vähendab valitsuse kulusid ja võib suurendada makse, et erasektori kulutamist veelgi vajadusel kärpida. Nüüd hakkavad neto finantsvarad vähenema kuni jõuavad nõudluse tasemeni.

Kui fiskaalpoliitikat on juhitud selliselt, et enamik ELR programmis osalejad on $12,500 aastapalga pealt üle läinud kõrgemat tasu pakkuvasse erasektorisse siis on turujõud tõstnud töötaja miinimumpalga üle valitsuse pakutava miinimumi ja raha väärtust (ostujõudu) tuleb vähendada vastavalt sellele. Olukord sarnaneb nüüd sellele, kui kullastandardil baseeruva rahandusega valitsus hakkab kaotama oma kullavarusid. Lisaks ei ole tööjõud erinevalt kullast homogeenne ja mida enam ELR kokku tõmbub, seda vähem väärtuslik on tööjõud, kes sinna jääb, erasektori jaoks. See aga võib raha väärtuse kahanemist veelgi kiirendada. Tõenäoline on, et viimased ELR järele jäänud töötajad ei oma erasektori jaoks üldse väärtust ja ELR ei saagi  nullini kahaneda ning valitsuse kulutuste suurendamine või maksukärped, mis on tehtud ELR vähendamiseks, annavad hoopis raha väärtust vähendava ehk inflatsioonilise tulemuse. Selleks et uuesti saavutada kontrolli hindade üle võib valitsus tegelike neto finantsvarade taseme langetamiseks nõudmisele vastava neto finantsvarade tasemeni  ja ELR programmis osalejate arvu tõstmiseks vähendada oma kulutusi või tõsta makse. Valitsus võib püüda ka tõsta nõudmist neto finantsvarade järele muutes intressimäärasid, juurutada maksusoodustusega säästmisplaane või teha muud sarnast. Sellised pingutused aitaksid deflatsioonilise survega erasektorit pidurdada ja vähendada erasektori nõudlust ELR pakutavast $12,500 aastapalgast kõrgema palgasooviga töötajate järele ning suunaksid osa tööjõust tagasi ELR programmi. Kui seda peetakse liiga häirivaks, siis samasugust fiskaalset mõju omaks ELR programmis osalejate palga tõstmine, ütleme näiteks $15,000. See vähendaks raha väärtust (oleks inflatsiooniline) uuele pakutud tasemele, eeldatavalt samale tasemele nagu tajutav turuhinna tase kujunenud olukorras on. Hinnad stabiliseeruksid uuel tasemel uue paika pandud tähiseni kuna nõutud neto finantsvarade tase tasakaalustub tegelike neto finantsvarade tasemega ja vastab $15,000 aastapalgaga töötajate puhvervarule. Vastuseks küsimusele, kui suur peaks olema ELR programmis osalejate õige hulk, võiks öelda, et enam vähem analoogne Loomuliku Töötuse Määraga (NAIRU) mille üle hetkel aktiivselt majandusringkondades debateeritakse.

ELR-i võiks suhtuda nagu standardsesse tööjõupoliitikasse, mis püsivalt määrab raha väärtuse vastavalt tööjõu kvaliteedile, mis programmist määratud hinnaga üle võtta saab. Kuna tööjõud ei ole homogeenne, siis raha väärtus sõltub tööjõu kvaliteedist, mida $12,500 aastapalgaga palgata saab. See kätkeb endas kaudset tsüklilist tendentsi tõsta raha väärtust perioodil, mil erasektori nõudlus neto finantsvarade järele suureneb ja vastupidi. Näiteks iga järgnev vallandamine erasektoris tähendab, et ELR programm saab juurde töötaja, kelle kvaliteet on kõrgem kui eelmistel ELR-s juba hõivatutel. See muudaks investeerimiskeskkonda nii kodu- kui välissektori jaoks kuna paremaid töötajaid saaks palgata sama nominaalse palga eest. Samuti suurendaks ELR programmis osalejate kvaliteedi tõus (kõrgem haridustase näiteks) nii raha ostujõudu, kui tõstaks vahetuskurssi rahvusvahelisel valuutaturul. Hästi läbimõeldud ELR plaan sisaldaks hästi organiseeritud haridustaseme tõstmise programmi, ametioskuste tõstmise programmi ja kasutaks töötajaid tõeliselt tootliku jõuna.

Sellist tüüpi raha väärtuse ujuvus, mis sõltub $12,500 aastapalgaga saada oleva töötaja kvaliteedist, tähendab mõningast vältimatut hinnastabiilsuse kõikumist. Siiski ei tähenda see ilmtingimata, et kaupade ja teenuste hinnad oleksid volatiilsemad kui praegu, kus hinnastabiilsuse tagamise puhvrina kasutatakse töötuse määra ehk NAIRUt. Samuti ei tähenda see, et mõningane hindade ebastabiilsus oleks näiteks üldise haridustaseme tõusu valguses ebasoovitav

Raha väärtuse määramine ELR-st saada oleva tööjõu kvaliteedi järgi fikseeritud palgataseme juures ei tähenda, et hinnad oleksid igavesti konstantsed. Vastupidi, kõik muud hinnad , k.a. varade hinnad on pidevas muutumises kuna turg jagab kõike pidevalt ümber just hindade muutuste kaudu. Ainult ühte hinda – palka ELR programmis – kasutatakse raha väärtuse määramiseks. Kõik muud hinnad on pakkumise ja nõudluse vahelise tasakaalutuse nominaalsed tulemused, mis peegeldavad tehingute suhtelisi hindu võrreldes ELR palga ja püsiva täistööhõivega.

Enamik ettepanekuid sissetulekute reguleerimise poliitika vallas laiendavad valitsuse regulatsioone erasektorisse ja nõuavad näiteks dokumentaalset tõestust, et palga kasv ei ületa tootlikkuse kasvu. ELR programm aga mõistab, et valitsusel tuleb piirata ainult seda hinda, mida ta ise maksab. Kui erasektoril võimaldada läbi turujõudude saavutada nõudlusele vastav neto finantsvarade positsioon, ühendavad turujõud palgad tootlikkusega ise. Näiteks tähendab saadaoleva tööjõupuhvri olemasolu erasektori tööandjale, et ta ei pea madala tasemega tööjõu puudujäägi pärast palku tõstma. Kõrgema tootlikkusega töötajatel on küll võimalik nõuda kõrgemat palka, kuid tootlikkuse suurenemine ettevõttes ei tähenda ilmtingimata palgatõusu, kui sama tööd on võimeline sama hästi tegema $12,500 aastapalgaga ELR-st tulnud töötaja.

ELR programm ei saa ilmtingimata jagu reaalsest majandustsüklist.

See kasutab pakutud $12,500 aastapalka selleks, et avaliku teenistuse tööga siluda erasektori tööhõive ebastabiilsusi ja võimaldab erasektoril püsivalt saavutada olukorra, kus nõudmine neto finantsvarade järele on tasakaalus tegelike neto finantsvaradega. See neutraliseerib kõik rahandussüsteemi tendentsid, mis tulenevad valitsuse poliitikast ja mis kaudselt ei võimalda nõutud neto finantsvaradel olla tasakaalus tegelikult nõutud kogusega.

ELR VS Töötu Abiraha

Raha väärtus on määratud selle poolt, mida valitsus sunnib erasektorit selle raha eest müüma või tegema . Töötu abiraha on tasu mittetöötamise eest. Kui kõik võiksid koju jääda, valitsuselt selle eest tasu oodata, mitte tunda ennast sealjuures häbistatuna ja saada niimoodi kogu raha, mida nad vajavad maksude maksmiseks siis poleks rahal väärtust. Seepärast peab praegune töötu abiraha maksmine olema ajutine, piiratud ja ebapiisav selleks, et erasektor tuleks toime maksude maksmise ja nõutud neto finantsvarade vs tegelikud neto finantsvarad tasakaalu saavutamisega.

ELR programm aga nõuab töötajalt vähemalt oma aja müümist. ELR programmil pole selliseid piiranguid nagu töötu abiraha süsteemil kuna raha säilitab oma väärtuse hoolimata ELR programmi kulutuste mahust. Raha väärtus on võrdeline pingutusega, mis on vaja teha, et ELR palk välja teenida.

Valitsuse rahastatud täistööhõive kavad ajaloos

Kui erasektoris on kõrge nõudlus neto finantsvarade järele ja valitsus ei suuda seda rahuldada, siis võib tulemuseks olla ohtlikult suur tööpuudus. Tööpuudust saab lõpuks vähendada alandades nõudlust neto finantsvarade järele madalamate intressimääradega või nagu mõnel puhul on juhtunud, alandades töötasusid. Siiski on selliste meetmete mõju avaldumiseks vajalik aeg tavaliselt pikem kui inimeste taluvus lubab ja esile kerkib pragmaatiline vajadus valitsuse rahastatud tööprogrammi järele.

Näiteks 1931 kuni 1941 oli keskmine töötus USAs tugevalt üle 10% ja see kvalifitseerub juba majandusdepressiooniks. Halvimatel aegadel 1933.a.oli tööpuudus koguni 24,9%, ja veel 1940.a. oli tööpuudus 14,6%. SKP oli 1929.a., enne kriisi, $203,6 miljardit (arvestatuna 1958.a. vääringus), langes 1933.a. $141,5 miljardini ja tõusis alles 1939.a. tagasi $209,4 miljardini. Madalad intressid polnud piisavad neto finantsvarade nõudluse vähendamiseks. Lühiajaliste riigivõlakirjade intresside kõrgeim tase oli kriisieelselt 1929.a. mais pisut üle 5%. Novembriks peale aktsiaturgude kokku kukkumist oli see langenud 3%-ni ja 1931.a. septembriks juba nii madalale kui 0,5%. Seejärel tõusid need 1932.a. maikuuks tagasi 2,5% peale ja seejärel jäid tugevalt alla 1% kuni 1948.a. Püsivalt madalad intressimäärad ei avaldanud tuntavat mõju ka varade hinnatõusule. Dow aktsiaindeksi hind ei taastunud oma 1929.a. kõrgtasemeni kuni 1958.a., 1927.a. tase saavutati uuesti alles 1946.a. ja 1930.a. põhi ületati alles 1936.a.

1933.a., peale mitut aastat kõrget tööpuudust ja depressioonis SKP-d moodustati Avaliku Töö Administratsioon, mis oli esimeseks sellelaadseks programmiks. Sellele järgnes WPA 1935.a. On märkimisväärne, et need programmid ei ilmunud varem kui alles peale mitmeaastast murettekitavalt kõrget tööpuudust ja olid mahult täiesti ebapiisavad tööpuuduse probleemi lahendamiseks ja depressiooni lõpetamiseks. Avalikud tööpakkumised ei jõudnud kunagi rohkem kui 40% töötuteni ja WPA-s osales vaid 3 miljonit kokku 9-st miljonist töötust. Põhjus nende programmide piiratusele oli valitsuse soovimatus defitsiitselt kulutada. 1930-nendatel polnud hoolimata kõrgest tööpuudusest ja majandusdepressioonist kunagi poliitiliselt olulisemat teemat kui eelarve tasakaal. Usk tasakaalustatud eelarvesse takistas valitsust lõpetamast depressiooni ja kui Roosevelt pühendas oma 1936.a. valimiskampaania 1937.a. eelarve tasakaalustamisele, siis elas majandus üle suure tagasilöögi ja töötus hüppas eelnenud 7 aasta madalaimalt tasemelt 14,3% pealt tagasi 19,1%-ni. Avaliku töö programmid, „mille eest maksti“ teiste eelarvekärbete ja maksutõusudega, ei saanud töötust vähendada, kuna polnud piisavalt valitsuse defitsiitset kulutamist, mis oleks võimaldanud rahuldada neto finantsvarade nõudlust. Suurim defitsiit 1930-nendatel oli 1934.a. 5,9% SKP-st kuid see kahanes 1938.a. vaid 0,1%-ni. USA oli sel ajal kullastandardil ja rahanduspoliitika pidi arvestama ka kullavarude säilitamisega. Sellest lähtus mitmeid ekstreemseid otsuseid nagu näiteks lahtiütlemine sisemaisest konverteeritavusest 1934.a. ja kulla omamise kriminaliseerimine kodanikel, et toetada riigieelarve tasakaalustamist.

II maailmasõja ajal rakendati kardinaalselt erinevat lähenemist. Valitsuse kulutused ületasid maksutulusid 1942, 1943, 1944 ja 1945.a. vastavalt 14,5%, 31,1%, 23,6% ja 22,4% SKP-st. 1943.a. oli töötus juba alla 2% ja SKP tõusis depressioonieelselt tasemelt $209,4 miljardilt (1958.a. arvestuslikus väärtuses) $337,1miljardini. Hinnad olid fikseeritud ja valitsuse planeerijad Hinna Planeerimise Administratsiooni Büroost kehtestasid põhimõtteliselt tšekisüsteemi. Suuri pingutusi tehti selleks et tšekisüsteem näiks õiglasena ja et avalikkus suhtuks programmi toetusega. Patriotism hoidis ameeriklasi mustadelt turgudelt eemale, muidu oleksid need võinud endasse imeda kogu ressursi, mida vajati sõja võitmiseks ja nii hakati patriotismi seostama ka nominaalse säästmisega. Mõte oli tõsta nõudmine neto finantsvarade järele ühele tasemele defitsiitse kulutamisega madalate intresside keskkonnas. Teiste sõnadega toetati dollarais denomineeritud finantsvarade kogumist valitsuse võlakirjade ostu kaudu ja see võimaldas valitsusel kokku osta kuni 60% reaalsest rahvuslikust kogutoodangust ilma tarbijapoolse hinnakonkurentsita. Ameeriklaste soov teenida raha ja seda mitte kulutada, mis eelnenud dekaadil põhjustas suure töötuse, sobis nüüd hästi avaliku sektori vajadusega toota sõjatehnikat ja töötus kadus.

Väliskaubandus

Kaupade ja teenuste vahetus geograafiliselt siseriikliku majandusagendi ja väljaspool riiki asuva partneri vahel defineerub väliskaubanduseks. Ekspordi moodustavad kõik reaalsed kaubad ja teenused, mis riigist lahkuvad ja impordi need kaubad ja teenused, mis riiki sisenevad. Seega defineerub eksport reaalseks kuluks ja import reaalseks tuluks. Eksporti võib vaadelda ka kui impordi hinda. Finantstransaktsioonid on raamatupidamisliku informatsiooni liikumine ja seda ei klassifitseerita ei impordi ega ekspordi alla.

USA krooniline kaubandusdefitsiit näiteks tähendab seda, et dollarite eest imporditud kaupade hind ületab pidevalt dollarite eest eksporditud kaupade hinda. See annab järjest suuremaid dollarivarusid välissektorile, mis eelistab dollarite hoidmist USA-st pärit kaupade ostule. Kui nad ostaksid saadud dollarite eest USA kaupu impordiga samas mahus, siis ei oleks väliskaubanduses defitsiiti. Dollarite hoidjatena ei erine nad oluliselt kodumaisest neto säästjast. Selle analüütilise töö raames arvestatakse ka välismaal hoitavad dollarivarud neto finantsvarade hulka.

Hetkel lubab enamik maailma riike kaubelda oma valuutadega vabalt. Aeg-ajalt sekkuvad suuremad keskpangad erinevatel motiividel valuutaturgudele ja ostavad või müüvad üht või teist valuutat. Enamus keskpanku ei ole seadusega sidunud ega garanteeri oma valuuta konverteeritavust mingi kursi alusel mitte millessegi. Eranditeks on mõned üksikud valuutakomitee süsteemid nagu näiteks Läti või Hong Kong. Seega peab valuuta omanik, soovides oma valuutat mingisse muusse valuutasse vahetada, leidma turult partneri kes soovib teha vastupidist tehingut. Kui vahetustehing aset leiab, siis vahetub valuuta hoidja, kuid valuuta kogus tehingu käigus ei vähene ega suurene. Vahetuskurss kõigub tõenäoliselt kuid see ei muuda samuti valuuta kogust. Järelikult ei muutu valuutas väljendatud neto finantsvarade seis välisülekannete tulemusel, kui neid ülekandeid ei tee just keskpank ise oma arvelt.

Välissektori soov hoida siseriigi neto finantsvarasid on faktor millega tuleb arvestada, sest see on osa kogu nõudmisest neto finantsvarade järele. Alanev valuutakurss annab seega märku alanevast nõudlusest neto finantsvarade järele välissektoris ja vastupidi. Avaliku sektori töötajate arv ELR programmis $12,500 aastapalga juures muutub seega vastavalt välissektori nõudlusele neto finantsvarade järele samuti kui kodumaise sektori puhul. ELR programmis osalejate koguarv sõltub seega kogunõudlusest (välis + sise) neto finantsvarade järele. Seega peab tõusev valitsussektori defitsiit tõusva ELR programmis osalejate arvu juures alati vastama kogu mitte-valitsussektori nõudmisega neto finantsvarade järele. Valuuta defineerub jätkuvalt saada oleva tööjõu järgi ja järelikult peab valuuta kurss valuutaturgudel korreleeruma ELR programmist saada olevate töötajate kvaliteediga ning teiste valuutade muutuvate väärtustega.

Selline arusaam võimaldaks poliitikutel lõigata kasu neto importijaks olemiselt. Näiteks netoimpordi suurenemine, mis vähendab siseriiklikke erasektori töökohti, annaks samas juurde $12,500 aastapalga eest töötajaid ELR programmi. See suurendaks valitsussektori kulusid ja eelarve defitsiiti, mis võimaldab senisest erinevatel tööstusharudel palgata ELR-st töötajaid. Kui valijad arvavad, et $12,500 aastapalga eest töötajate arv ELR programmis on liiga suur, võib alandada makse või suurendada defitsiitset kulutamist, kuni tase kukub soovitud tasemele. Avalikkus seostaks siis kõrgemat kaubandusdefitsiiti elatustaseme tõusu, madalamate maksude ja muude selliste hüvedega.

Fikseeritud vahetuskurss kätkeb endas samu probleeme nagu kullastandard, sest kullastandardi puhul on tegemist sisuliselt fikseeritud kursiga. Kui keskpangal oleks kohustus tagada valuuta konverteeritavus, siis tähendaks suurem eelarve või väliskaubanduse defitsiit automaatselt keskpanga välisvaluuta reservide kiiret kokkukuivamist, sunnitud lahtiütlemist konverteeritavusest ja tagasiminekut vabaturu süsteemile.

Intressimäärad ja tööhõive

Igaüks, kes ei ela rantjee-elu vajaks ilma intressisissetulekuta tööd. Rantjeed on ennast tööturult eemaldanud. Üldistusest, et kõrgemad intressimäärad suurendavad rantjeede hulka, selgub, et tootlik tööjõud seeläbi väheneb. Veelgi enam, need, kes jäid tootlikule tööle, peavad nüüd üleval pidama ka neid, kes elavad intressituludest.

Kontseptsioon, et tööd on keeruline leida on sünnitanud hulga programme mille eesmärgiks on tootliku tööjõu vähendamine töötuse kasvu vältimiseks. See hõlmab lapstööjõu kasutamist, üksikvanemate toetusprogramme, veteranide haridusprogramme ja isegi sotsiaalkindlustust. Ühtegi neist programmidest pole saatnud edu, ükskõik kui palju potentsiaalseid osalejaid ka tööturult ei kõrvaldatud, sest antud protsent töötuid sai nüüd hindade ja palkade piiramise tööriistaks. Tööjõu vähendamise tegelikuks tulemuseks on vähenenud reaalne kogutoodang.

Madalad intressimäärad kipuvad hoidma rohkem inimesi tööturul. Ühendatult hästi juhitud ELR programmiga peaksid madalad intressimäärad oluliselt suurendama reaalset teenuste ja kaupade tootmist, kuna suur osa kasvanud tootmistuludest reinvesteeritaks. Näiteks on võimalik parandada, ehitada, uuendada ja hooldada avalikku infrastruktuuri ilma, et erasektori tarbimine sellepärast vähenema peaks.

Kokkuvõte

Laialt levinud on eeldus, et defitsiitne kulutamine selleks, et palgata töötuid kannab endas vähemalt kahte riski: inflatsioon ja rahastamine. Inflatsiooniriski eeldus tuleneb võimetusest mõista hinna kujundamise eksogeenset (turujõududest sõltumatut) mehhanismi. Kardetakse, et defitsiitne kulutamine viib kaudselt tööjõukulude ja sealt agregeeritud nõudluse tõusule ning vähendab töötute konkurentsi vabadele töökohtadele. Tulemuseks on inflatsioonivastane poliitika, mis nõuab erasektorilt ressursside kasutamata jätmist selleks, et vältida turuhindade tõusu. Ühtlasi nõuab sellise poliitika elluviimine teatud töötusemäära hoidmist, et vältida töötasude tõusu. Teine mainitud hirm rahastamise võimaluste ees tuleb laialt levinud väärarusaamast, et valitsus peab olema võimeline ennast maksustamise kaudu rahastama, et kulutada. Seepärast ei muretse valitsus mitte ainult selle pärast kuidas turg omastab võlakirjad, mida valitsus usub olevat vajaliku enda rahastamiseks, vaid ka sellepärast, et võla rahastamisel võib olla turu poolt dikteeritud piir. Kuni need ebatõed ei murene, on tarvis töötuid inflatsiooni ohjamiseks ja defitsiitne kulutamine on tabu mida tuleb vastustada.

Keinsistlik peavool paneb ette lõpetada tööpuudus läbi madalate intressimäärade tarbimise tõstmisega. Inflatsiooniohu vältimiseks, mis on sellisesse poliitikasse programmeeritud, pakuvad nad mitmeid sissetulekute piiramise programme. Need nõuaksid valitsuse otsest sekkumist erasektori palkadesse, tavaliselt üritades siduda palku tootlikkusega. See on leidnud vastuseisu valijaskonna hulgas, kes näib eelistavat lähenemist hinnastabiilsuse probleemile läbi kasutamata ressursside.

Pakutud ELR programm mõistab, et valitsus on oma valuuta monopolist. Hinna määramine läbi ELR palga kehtestamise määrab ka valuuta ostujõu. Järgneb äratundmine, et defitsiitne kulutamine ei kätke endas valitsuse jaoks maksejõuetuse riski.

Valitsus kui viimase instantsi tööandja ei ole iseenesest mingi kontseptsioon. Asjaolusid, mis on senistel sarnastel programmidel takistanud olla edukad ja jätkusuutlikud – kullastandard ja valuutakommitee süsteemid – üldjuhul enam ei eksisteeri. Praegu kehtib enamikus maailma riikides rahasüsteem, mis võimaldab püsivalt nii hinnastabiilsust kui täistööhõivet.

Pakutud ELR programm on loogiline jätk keinistlikule ja postkeinistlikule mõtteviisile. Endogeense (turujõudude meelevallas) raha kontseptsioon on juba sügavalt juurdunud ja mõttel, et sissetulekuid reguleeriva poliitika ainukeseks väljundiks võiks olla valitsuse määratud ELR palk, ei peaks olema mingeid piiranguid edasisteks aruteludeks. Samuti ei peaks klassikalised majandusteadlased ja nende õpilased olema täielikult vastu ELR programmile. Kui neil on õigus, siis valitseks lõpuks tasakaal milles ELR-i töötajate maht kahaneb nullini.

Lõppsõna:

Autor on partner investeerimisfirmas Adams, Viner and Mosler ja soovib tunnustada abi eest alljärgnevaid (tähestikulises järjekorras):

Shannon Cox; Paul Davidson;  Betty Rose  Factor; Mathew  Forstater; Charles Goodhart; Daniel Seymour; Pavlina Tcherneva; Frederick Thayer; L. Randall Wray