Kullastandard ja ‘fiat’ raha

Avalikkuse arusaamine rahast, rahandussüsteemist ja makromajandusest põhineb täna suuresti kullastandardil. Inimesed ei mõista, et 1970datel toimus väga oluline muutus selles, kuidas rahandussüsteem opereerib. Sellega seoses ei ole mainstream makro siiani muutnud paljusid enda arusaamasid valitsuse rollist riigirahanduses. Vahet ei tehta erinevatel rahandussüsteemidel, ei osata ära kasutada võimalusi mida fiat rahandussüsteem pakub monetaar- ja fiskaalpoliitika vallas(heaks näiteks on siin hiljuti meedias palju kajastatud valuutasõdade teema, mida pole üldse tarvis pidada tegelikult). Üldlevinud on arvamus, et kullastandardist loobumise põhjustas valitsuse tahe vastutustundetult kulutada ja see peab kindlasti lõppema hüperinflatsiooniga ning rahandussüsteemi kokku varisemisega.  Selle teema keskmes on vahet tegemine konverteeritava ja mittekonverteeritava valuuta vahel, fikseeritud ja mittefikseeritud kursi vahel.  Makromajanduslikud tõed, mis kehtivad konverteeritava-fikseeritud kursiga valuuta puhul ei kehti mittekonverteeritava ujuvkursiga valuuta puhul.

Kullastandard, konverteeritavus ja fikseeritud kurss.

Kullastandardist rääkides me räägime süsteemist, mis kehtestas valuutade väärtused maailmas teatud kulla hulgaga. Kullastandard oli peamine moodus riikide rahapakkumise reguleerimiseks.

Valuutale võib väärtuse anda tema sisemine väärtus nagu kuld või hõbe. See on toorainel põhinev valuutasüsteem. 18-l saj muutus see problemaatiliseks, sest hõbedast oli puudus ja üle hakkas võtma süsteem, kus keskpank väljastas paberraha, mis oli kullaga tagatud.

Valuutaühikut väljendati teatud hulgas kullas. Näiteks üks dollar on väärt x grammi kulda. Et asi töötaks, peab olema konverteeritavus, mis tähendab, et dollari omanik saab iga kell vahetada(konverteerida) oma dollari kulla vastu. Inglismaa adopteeris kullastandardi 1844 ja sellest sai levinud süsteem, mis reguleeris kodumaist majandust ja välismaist kaubandust kuni 1. Maailmasõjani. Monetaarvõimud lubasid fikseeritud hinda kullale ja olid valmis ostma või müüma kulda sellise hinnaga. Keskpangad(nende tänapäevased analoogid) pidid ladustama piisavalt kulda tagamaks ringlevale valuutale konverteeritavuse. Kuld oli ka põhilne rahvusvaheliste maksete tegemiseks. Kui tasakaalutus tekkis kaubavahetuses, siis sõitsid kullavoorid riigist riiki, sest rahvusvaheliselt aktsepteeritav maksevahend oli kuld. Defitsiidiga riigid väliskaubanduses pidid kulda saatma väliskaubanduse ülejäägiga riikidesse. Näiteks kujutame ette, et Eesti ekspordib rohkem Lätti, kui Lätist impordib. See tähendab, et kroonile on nõudlus suurem kui latile. Lätlased peaksid meile kulda saatma, sest nende kaubandusbilanss meiega on defitsiidis. Selline kulla sissevoog lubaks meie keskpangal rahapakkumist suurendada, sest meie keskpangal on nüüd rohkem kulda, millega valuuta tagada. Kasvav rahapakkumine võiks Eestis tekitada inflatsiooni, kui reaalmajanduse võime kaupu ja teenuseid toota ei suurene, see omakorda teeks meie ekspordi vähem atraktiivseks lätlastele ja nende väliskaubanduse defitsiit kahaneks.

Lätlaste poolt vaadates kahanesid nende kullareservid ja keskpank pidi osa väljaantud raha “tagasi kutsuma”, mis oli deflatsiooniline-suurendas tööpuudust ja kahandas loodud lisandväärtust majanduses ja hindasid. Hindade langemine parandas lätlaste konkurentsivõimet meie suhtes, mis aitas ka kaubandusdefitsiitide vähenemisele kaasa. Defitsiidis riikides tõusis tööpuudus ja vastupidi.

Kullastandardi propageerijad pööravad tähelepanu sellele, et valitsused ei saa välja anda raha, et stimuleerida majandust. Kaubanduspuudujäägiga riigid ei saanud tõepoolest suurendada baasraha pakkumist. Kullastandardi pooldajad arvavad, et kullastandard kontrollib rahapakkumist ja loob hinnatasemed erinevates riikides, mis vastavad väliskaubavahetusele neis riikides. Sellega sunniti ka siseriiklikku majandust kaubavehetuses tekkinud tasakaalutusele vastavalt hindasid reguleerima. Monetaarpoliitika oli piiratud kulla koguse poolt, mille määras väliskaubandus. Ka muutused kulla kaevandamises mõjutasid hinnataset erinevates riikides.

Praktikas olid muutused kaubavahetuses, mis pidanuks tasakaalu viima, aeglased. Selle aja jooksul pidid defitsiidi riigid vaevlema kõrge tööpuudusega kriisis. Kullastandard tähendab seega kriisile kalduvust kaubandusdefitsiidiga riikidele. Selline paindumatus valuutakurssides ei võimaldanud valitsustel rakendada poliitikat, mis taganuks parmaid väljavaateid kodumajandusele(kõrge tööhõive, kas tuleb veidi tuttav ette seoses Eestiga?).

1. Maailmasõda katkestas kullastandardi ja valuutad hinnati vastavalt valitsuste tahtele. Järgneval 25l aastal oli ebastabiilsuse periood ja püüded tagasi minna kullastandardile põhjustasid suut kahju kullareservide kaotamise ja tööpuuduse näol.

UK loobus kullastandardist 1931, mil ta püüdis säilitada naela pariteeti pre 1. Maailmasõja tasemel, kuid kaotas kullareservides ja konkurentsivõimes.

Peale 2. Maailmasõda loodi IMF ning nn gold exchange standard. Konverteeritavusest kulda loobuti ja asendati see konverteeritavusega USA dollarisse, mis peegeldas dollari domineerimist maailma kaubavahetuses. Lepiti kokku, et USA valitsus konverteerib USD kulda $35=1 unts kulda.

1946 loodi Bretton Woods’i süsteem. Valitsused said nüüd müüa kulda USA riigikassale $35 unts. Riik sai nüüd moodustada USD reservid ja kui sel riigil oli väliskaubandusdefitsiit, siis sai ta enda valuuta vahetada USD vastu(võttes enda reserve vähemaks).

Sellise fikseeeritud kursiga süsteemis oli riikide fiskaalpoliitika piiratud, sest monetaarpoliitika pidi pariteeti jälgima. Kui vahetuskurssi rünnati(näiteks maksebilansi defitsiidi tõttu), mis tähendas, et välisvaluutaturgudel oli üleliigne koduvaluuta pakkumine, siis pidi keskpank sekkuma ja ostma koduvaluutat oma välisvaluuta reservide eest(USD). See tähendas kodumajanduse kahanemist(rahapakkumine vähenes) ja tööpuuduse tõusu. USD reservid olid piiratud ja riigid, mille väliskaubandusbilanss ei olnud nii tugev, kaldusid kriisidesse, et kaitsta valuuta pariteeti. Poliitiliselt oli sellist süsteemi raske elus hoida sellest tuleneva tööpuuduse tõttu, millest tekkis sotsiaalne ebastabiilsus. Kui fiskaalpoliitikat kasutati liiga agressiivselt, et töötust vähendada, siis see viis monetaarse kokkutõmbumiseni, et kaitsta kurssi, sest import kasvas, kuna sisseulekud kasvasid fiskaalse ekspansiooni tagajärjel. Muidugi jäi peale monetaarpoliitika, sest riigid olid sunnitud Bretton Woodsi lepingule vastavalt kursi pariteedist kinni pidama. Nad võisid revalveerida ja devalveerida, kuid selle peale vaadati halvasti ja see polnud levinud.

Selle tagajärjel olid pankade reservid limiteeritud ja kui majandus tahtis rohkem sularaha hoida, siis reservid kahanesid. Sellega oli rahapakkumisele piirang seatud, mõned trikid olid neil ka varuks, kuid üldiselt need piirangud kehtisid.

Monetiseerimise kontseptsioon ja mõiste tulenebki sellest ajast. Kui valitsus sai uut kulda, siis loodi uut raha. Protsess oli selline, et valitsus tellis kulda kaevandajalt ja kirjutas tšeki, kaevandaja deponeeris tšeki oma pangaarvel. Pank andis tšeki keskpangale ja sai lisareserve vastu. Keskpank arvestas selle valitsuse arvelt(keskpangas) maha.Valitsus sai suurendada rahapakkumist ainult siis, kui ta sai kulda. Igasugused muud valitsuse kulutused pidid olema rahastatud maksude ja võla emiteerimise kaudu. Valitsus ei saanud lihtsalt pangaarveid krediteerida sõltumatult rahastamise allikast.

Lõpuks kukkus Bretton Woods kokku 1971l aastal. 1960datel oli ta surve all, kui korraldati mitmeid devalveerimisi konkurentsivõime tõstmiseks UK ja teiste riikide poolt, kus oli krooniline tööpuudus. Viimase tõuke andis Vietnami sõda ja President Nixon, kui oli vaja rohkem kulutada. Siin on ajalooline video Nixoni kõnest 15 aug 1971. Sellest ajast kasutavad valitsused fiat raha.

Fiat raha

Fiat rahale üleminek tähendas fundamentaalseid muutusi rahandussüsteemis kuigi USD on ikka USD ja AUD on AUD. Seda süsteemi iseloomustab mittekonverteeritavus ja paindlikud valuutakursid. Peab aru saama sellest suurest muutusest, et mõista miks tolleaegsed majanduspoliitilised ideed pole kehtivad täna. Need ideed tegelikult domineerivad veel täna ja minu eesmärk siin blogis ongi need ajakirjanduses ning ka akadeemias levinud väärarvamused põrmustada. Näiteks tänane neoliberaalne majandusideoloogia on kullastandardi aegades. Sellepärast me loeme selliseid valesid ajalehtedest, et USA intressid tõusevad tulevikus, kui valitsus laenab jne. Ei ole üldse tähtis milline on sinu maailmavaade, oled sa monetarist või keynsist või sümpatiseerib sulle Austria koolkond, fiat raha muutis fundamentaalselt rahandussüsteemi ja seoses sellega ka valitsuste majanduspoliitilisi võimalusi. Veel täna õpetatakse ülikoolides kullastandardil põhineva rahandussüsteemi põhitõdesid, mis ei kehti tegelikult fiat rahandussüsteemis. Kui ma kirjutan MMTst (modern monetary theory) siis kirjeldan ma fiat rahandussüsteemi opereerise põhimõtteid tavaliselt.

Esiteks pole fiat rahal “riigi rahal” mingit sisemist väärtust. See pole konverteeritav, mis tähendab, et võid USD võtta ja kuigi on see valitsuse kohustus, ei anna valitsus sulle selle eest midagi rohkemat kui ehk teise samasuguse dollari vastu. Et selline muidu väärtusetu valuuta oleks üldse vahetusena aktsepteeritav, peab looma mingisuguse motivatsiooni(sa ei hakka mulle värvilise paberi vastu majanduslikke väärtusi ära andma, tööd tegema jne). Selleks kehtestab valitsus erasektorile maksu(d), mille maksmist aktsepteerib ainult selles valuutas.

Teiseks pole sellel valuutal mingisugust tagatist kulla näol ja see tähendab seda, et valitsuse kulutamine on täiesti sõltumatu tema sissetulekutest. Valitsuse kulutamist ei piira näiteks maksulaekumised. Valitsus võib kulutada nii palju, kui heaks arvab, kui teenused ja kaubad on saadaval majanduses. See on väga suur erinevus võrreldes kullastandardiga. Kas valitsus on kulutanud oma sissetulekutest rohkem või vähem, on täiesti sõltumatu tema võimest kulutada. Ei saa nii öelda, et sel “valitsusel pole raha” ja ta ei saa sellepärast kulutada. Mingisuguseid finantspiiranguid pole sellisel valitsusel.

Sellega ei taha ma sugugi öelda, et üldse mingisuguseid piiranguid pole ja valitsus võib lõpmatuseni kulutada. Kindlasti on piirangud-reaalsete kaupade ja teenuste kogus, mida osta, kaasa arvatud tööjõud, mida palgata. Lisaks sellele on tähtis aru saada, et sellise valitsuse kulutamise otsused mõjutavad(maksustamise ja laenamise otsused) intressimäärasid, majanduskasvu, erainvesteeringuid ja hinnataseme liikumisi. Fiat rahandussüsteemis pole õige väita, et valitsus peab saama raha maksudest, laenamisest, riigivara müügist jne, et kulutada. See oli õige kullastandardi puhul.

Fiat rahandussüsteemis võib valitsus seada enda kulutustele piirangu, näiteks kulutuste kasv ei tohi ületada 1%. See võib olla mõistlik piirang antud nõudluse ja majanduse potentsiaalse võimekuse juures, kuid selline piirang on igal juhul vabatahtlik. Tavaliselt luuakse sellised piirangud aga hoopis teistel ettekäänetel, näiteks defitsiit on liiga suur ja see on probleem finantsiliselt või võla selline kasv on jätkusuutmatu. Kumbki pole tõsi.

Kolmandaks pole fiat süsteemis tarvis valitsusel finantseerida kulutamist. Võla emiteerimisel ja sellelt intressi maksmisel on teine eesmärk, see on intressimäärade toetuseks tehtav monetaaroperatsioon reservide vähendamiseks pangandussüsteemis, see annab investoritele intressi kandva vara. Kui reserve valitsus selliselt ei vähendaks ja valitsus lihtsalt krediteeriks reservid, siis pankadevahelised laenuintressid kukuksid nulli. Erasektor saab raha võlakirjade ostuks defitsiitselt kulutamiselt endalt. Valitsus ei saa võlakirju müüa, kui ta pole enne defitsiitselt kulutanud. See on fundamentaalne erinevus kullastandardist, kus valitsus pidi laenama, kui tahtis defitsiitselt kulutada. Seega fiat rahandussüsteemis ei rahasta maksud valitsuse kulutamist.

Ujuvkurss tähendab seda, et monetaarpoliitika on vabastatud fikseeritud pariteedi kaitsmisest ning fiskaalpoliitika saab keskenduda SKP lõhele, et saavutada kõrge tööhõive. Muutused välismaa suhtes saavutatakse kursimuutustega, mitte näiteks hindade muutusega koduriigis, millel võib olla laastav mõju koduriigi majandusele.

Järeldused:

Tegemist on kahe täiesti erineva rahandussüsteemiga, millele ei saa rakendada ühtesid ja samu makromajanduslikke printsiipe. Need kaks rahandussüsteemi opereerivad erinevatel fundamentaalsetel alustel. Kahjuks kasutab enamus poliitikuid, majanduskommentaatoreid ja ülikoolide professoreid vana loogikat arutledes monetaar- ja fiskaalpoliitiliste võimaluste üle fiat rahandussüsteemis. See fundamentaalne eksimus teeb võimatuks aruka diskussiooni neil teemadel, et mida valitsus peaks ja võiks teha. Kullastandardi loogika on täiesti impotentne fiat rahandussüsteemis. Seetõttu ei saa ka inimesed aru millist erinevat mõju avaldavad majandusele ujuv- ja fiskseeritud kurss.Professor Randall Wray esitas kunagi sellise küsimuse endale, et kas joogivee asemel saaks USA valitsus voolama panna veini. Vastus on jah, kui selleks ühiskonnas ressursse jätkub. Kui föderaalvalitsus peaks seda vajalikuks, siis saaks seda teha tingimusel, et selleks on olemas ressursid ühiskonnas.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s