Venemaa

Venemaa aastainflatsioon ületas 16 protsenti

Venemaal oli 17.-24. veebruaril inflatsioon 0,6 protsenti, aastainflatsioon aga ulatus 24. veebruariks 16,2 protsendini, teatas täna Venemaa statistikaamet (Rosstat).

Eelnenud nädalal (10.-16. veebruar) tõusid hinnad vaid 0,4 protsenti, mis oli kõige madalam nädalane tulemus alates detsembri keskpaigast, mil rubla järsk devalveerumine viis rekordiliste nädalaste hinnatõusudeni, vahendas ERR Uudised Interfaxi.

Aastainflatsioon 24. veebruari seisuga ületas juba enam kui 1 protsendi võrra Venemaa keskpanga baasintressimäära.

Venemaa majandusarengu ministeerium tõstis veebruari algul inflatsiooni prognoosi 2015. aastaks detsembris ennustatud 7,5 protsendilt 12,2-le protsendile. Sealjuures oodatakse aastainflatsiooni maksimaalseid näitajaid II kvartalis 17,5 protsendi tasemel.

Niisugune inflatsioon mingeid arvestatavaid probleeme majanduses ei põhjusta. Võtame arvesse selle, kui palju rubla kukkunud on tänu naftahindade langusele, majandussanktsioonid, keskpanga intresside tõstmise ja selle, et venelased ajavad mittefunktsionaalset majanduspoliitikat, siis on neil suhteliselt hästi läinud ujuvkursiga valuutaga.  Igal juhul paremini kui kreeklastel, kes on enda arvates või sees euroga jätkates.

ruble dollar

 

Dollari kurss rubla suhtes.

Eks siin ole mängus ka teatud mõttes rahvuslik uhkus, inimestele ei meeldi, et nende riigi valuutakurss nii palju kukub, samuti tundub neile kõrge inflatsioon ebaõiglasena ja nurjumisena. Peab muidugi arvestama ka situatsiooni unikaalsusega, valuutakursid nii volatiilsed “iga päev” siiski pole.  Aga kas 16% aastainflatsiooni pidada katastroofiks ja vahetuskursi kriisi  või valitsuse maksevõimetust mitte?

Venemaal ei olegi enam 100 dollarilist naftahinda vaja, et eelarve tasakaalu saada

Kas mäletad veel neid pealkirju, et Venemaale on vaja nii ja nii kõrget nafta hinda, muidu tekib valitsuse eelarvega jama.  no näiteks see:

Reuters

Russia has little to offer in oil price war

* Russia needs oil price of $100 to balance budget

 

Järgnev artikkel väidab, et 100 dollarit nafta hind polevat enam vajalik,  et eelarve tasakaalu saada.

Bloomberg

No, Obama, Russia’s Economy Isn’t ‘in Tatters’

…But because Russia’s central bank has allowed the ruble’s value against the dollar to decline, the ruble value of the revenues will be higher than they otherwise would be. As a result, Russia no longer requires $100 oil to balance its budget — and the effect of lower oil prices on the broader economy will be muted….

Mõlemad artiklid on ignorantsed, aga mine ütle neile, et rublad ei saa kunagi otsa Venemaal. Nad ju kõik teavad seda.  :)

Kreeka ja IMF

Hea postitus Zerohede’lt. Peamine põhjus, miks IMF kaasati, seisnes selles, et eurotsoon ei olnud millekski niisuguseks valmis, kuigi eurosid oli neil ju endal küllalt, nad ei osanud toonases legaalses raamistikus midagi ette võtta. Nüüd on veel kõigele lisaks niisugune küsimus üleval, et IMF tohib enda reeglite järgi aidata ainult niisuguseid entiteete, mis on enda eest ise täielikult vastutavad, oma keskpank, oma riigikassa jne, näiteks linnadele IMF võlgu anda ei tohi. Aga eurotsooni valitsused ei ole tegelikult täielikult ise vastutavad oma majanduspoliitika eest.

Lisaks sellele viitavad IMF-i enda analüüsid sellele, et Kreekale ei antud laenu mitte selleks, et Kreeka majandus järjele aidata, vaid selleks, et eurotsooni lagunemast hoida. Mis loob justkui võimaluse Kreekale küsimärk nende võlgade legitiimsuse taha seada.  :) Zerohedge kirjutab veel sellest, et kõige hullem EL-ile ja vesi euroskeptikute veskile oleks see, kui Kreeka annabki nüüd võlausaldajate jäikadele nõudmistele järele. Kreeka teemas püsimine pole tegelikult kuhugile kadunud.

The Economic Consequences Of Greece

…..Ultimatums from unelected institutions that have compromised their own legitimacy have inflamed anti-EU sentiment across the continent. The single worst outcome of the current negotiations would be Greece’s submission to its creditors’ demands, with few concessions in return. Such a result would fuel greater public support for anti-EU parties and movements elsewhere, and would amount to a missed opportunity for Greece and Europe.

That opportunity is default and exit from the eurozone, which would allow Greece to begin correcting past mistakes and putting its economy on the path to recovery and sustainable growth. At that point, the EU would be wise to follow suit, by unraveling the currency union and providing debt reduction for its most distressed economies. Only then can the EU’s founding ideals be realized.

 

Ostsin Pajula raamatu 2 (poliitilised karjeristid)

lk 162:

Päev enne seda, kui Suurbritannia valitsus 1976 aasta septembris ametliku abipalvega IMF-i poole pöördus, ütles leiboristlik peaminister James Callaghan partekonverentsil: “Me arvasime, et me suudame ennast majandussurutisest välja kulutada… Ma võin teile nüüd avameelselt kinnitada, et seda võimalust meil enam ei ole, ja kui see kunagi üldse olemas oli, siis töötas see ainult tänu majandusse süstitud järjest suurematele inflatsioonidoosidele, millele järgnes üha suurem töötus.”

Nende sõnadega tunnistas Callaghan täielikku tööhõivet tõotanud hoolekanderiigi ideelist ja majanduslikku läbikukkumist…..

Ma kõigepealt kirjutan, et miks ma täistööhõivet tagavat riiki hoolekanderiigiks ei pea.  Esmalt tuleks vaadata, et milline rahandussüsteem oli Suurbritannias tol ajal. Valitsus oli loobunud naela konverteeritavusest kulda, ka ei olnud ta lubanud enda poolt väljastatavat valuutat konverteerida mõnda välisvaluutasse kindlaksmääratud kursiga. Peale seda räägin kõrgest inflatsioonist, mis oli terves maailmas tol ajal. Minu nägemus inflatsiooni põhjustest kindlasti erineb Hardo omast.

Niisugune rahandussüsteem on klassikaline monopol, kus valitsus on raha väljaandja. Valitsus kehtestab maksud, millede maksmist aktsepteerib ainult enda poolt väljastatavas valuutas. Jah, sellise raha taga on vägivallaga ähvardus: maksa makse või muidu. Viimane on ka põhjus, miks erasektori majandusagendid sellist raha üldse aktsepteerivad, millel puudub igasugune “sisemine väärtus”.  Sellele järgneb kohe huvitav tõdemus: raha, et makse maksta valitsusele, saab tulla ainult valitsuselt endalt (lihtsuse mõttes vaatan keskpanka valitsuse osakonnana, mida see enda sisult igal juhul on). Kuskilt mujalt see raha tulla ei saa, erasektori majandusagendid raha trükkida ei tohi.

Enne kui tööpuudusest rääkida, tuleks tööpuudus defineerida. Tööpuudus monetaarmajanduses ei tähenda kindlasti, et üldse mingisugust tööd pole ja et mitte keegi ei ole nõus kellelegi tööd pakkuma. Tööpuudus tähendab rahaliselt tasustatud töö puudumist, seda ei jätku kõigile. Kui sa oled töötu, siis mina isiklikult võin sulle tööd pakkuda, aga raha ma sulle selle töö eest ei maksa. Seega tööpuudus on rahaliselt tasustatava töö puudumine ja valitsusel on raha monopol sellises süsteemis. Nii palju vabast turumajandusest, kus elevandina keset tuba on monopolistist valitsus, kes kõiki vägivallaga ähvardab ja enda poolt väljastavas valuutas makse nõuab, mida ta ise ei ole mingil põhjusel nõus piisavalt majandusse kulutama, et kõigil oleks tööd.

Tööpuudus niisuguses monopolistlikus süsteemis on riigieelarve funktsioon.  Kui valitsus kehtestab maksud, millede maksmist aktsepteerib ainult enda poolt väljastavas valuutas, siis oleks loogiline eeldada, et valitsus kulutab seda valuutat majandusse piisavalt, et majandusagentidel oleks võimalik neid makse maksta.  Lisaks selle tuleks ilmselt arvestada sellega, et inimesed tahavad säästa seda valitsuse raha (erasektori finantsid on peegelpilt valitsuse omast, valitsuse defitsiit tähendab ülejääki  erasektori jaoks ja vastupidi). Maksude funktsioon sellises süsteemis ei saa kindlasti olla valitsusele kulutamiseks raha hankimine, seda on sellisel valitsusel alati piisavalt. Ilmselt on maksudel veel peale kõigi muu sotsiaalsete funktsioonide kaks põhilist ülesannet, tekitada nõudlus sellisele rahale (et inimesed üldse oleksid nõus kaupu ja teenuseid loovutama sellise muidu täiesti väärtusetu raha vastu) ja eemaldada üleliigne ostujõud majandusest, et inflatsiooni vältida.

Ma ei taha selles kirjatükis siin kiita sellist süsteemi ega ka mitte laita, selline see lihtsalt on. See teenib avalikku huvi, primaarselt valitsust, kus hüvised liiguvad eravaldusest avalikku valdusse, see näib olevat sellesse süsteemi lausa sisse kirjutatud. Süsteem iseenesest saab niisuguse ülesandega suurepäraselt hakkama. Loomulikult võib igat süsteemi juhtida valesti. Sellepärast meeldib mulle öelda, et heale valitsemisele alternatiiv puudub. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et valitsejad ja valitsused ei oleks inimestele häda ja õnnetust põhjustanud ja lausa kohutavalt valesti, diletantlikult süsteemi juhtinud, aga nagu ma ütlesin, heale valitsemisele puudub kahjuks alternatiiv.

Miks siis UK ikkagi 1976 IMF-i poole pöördus? Ta oleks ju piisavalt saanud naelu väljastada, mille emiteerimise ainuõigus tal oli, et tööhõive taastada ? Mina loomulikult kõiki neid tagamaid ei tea, aga aimu annab mulle sellest Callaghani jutt, ta ei saanud aru, mis põhjustas inflatsiooni. Lisaks sellele kardeti naela kursi kukkumist. Me nägime hiljuti Venemaal massiivset rubla kursi langemist ja üllatus, taevas ei kukkunudki pähe. Venemaa saaks igal ajal täistööhõive majanduse, sest valitsuse rublas kulutamine ei sõltu välismaistest rahastajatest. Loomulikult ei saa reeglina poliitikud aru, mida tähendab ujuvkuriga valuuta ja milliseid fiskaalpoliitilisi võimalusi see pakub, seetõttu on nende majanduse juhtimine tihti endale jalga tulistav. Nii näiteks on president Obama korduvalt öelnud, et valitsusel on raha otsas. Ometi on USA föderaalvalitsus ainuke entiteet planeedil Maa, mis dollareid väljastab. Niisuguse valitsuse kohta ei ole õige öelda, et tal on raha või tal pole raha, sellisel valitsusel ei ole mõtet reserve koguda sellest rahast, mida ta saab piiramatult ise väljastada. Pigem oleks õige käsitleda seda nii, et raha tuleb süsteemi juurde, kui valitsus kulutab ja see raha hävineb, kui valitsus makse kogub. Ühel juhul krediteeritakse pangakontod, teisel juhul debiteeritakse.

Nn “kuldne kapitalismiajastu”, kus valitsused tundsid end kohustatuna täistööhõive tagamisel, sai 70-datel  läbi. See oli periood (kuldne kapitalismiajastu), kus majandused kasvasid kiiremini praegusest, kus palgad kasvasid ligilähedaselt võrdselt produktiivsusega, kus ametiühingutel oli tähtis roll, kus finantssektorit veel ei olnud dereguleeritud ning investeerimispangandust hoiti lahus kommertspangandusest. See oli periood, kus mingil määral vähemasti rakendati keinsiaanlikku majanduspoliitikat, st valitsused kulutasid defitsiitselt retsessioonides, et majandustsükli mõju siluda. Peale Glass Steagall’i akti ei olnud USA-s ligi 50 aastat suuremat sorti finantskriisi. 50 aastat daamid ja härrad!

70-date inflatsiooni põhjustas välismaine naftakartell. USA-s reguleeris kogustega nafta hinda Texas Railroad Commission, hind oli 2,5-3 dollarit barrel tol ajal. 70-date alguses ületas nafta nõudlus USA tootmivõimsuse, hinnakontrollijaks sai nüüd Saudi Araabia. 75-l aastal oli nafta hind pakun, et 10 dollarit barrel ja 80-l juba käis 40 dollari juures ära(räägin peast siin praegu, et suurusjärkudest aimu anda lugejale, meie naftahinna tõusud ei ole võrreldavad tolleaegsega, kus mitmetes kordades tõusid nafta hinnad). Saudid on “swing producer” tänaseni, neil on ainukesena arvestatavaid vabu tootmisvõimsusi, nad on sisuliselt monopolistid. Monopolistil on alati kaks võimalust turumajanduses, ta määrab hinna ja laseb koguse turul määrata või määrab ta koguse ja laseb hinna turul määrata. EE ei ole ehk enam monopolist elektriturul, kuid võime ette kujutada aegu, kui ta veel oli. Ta määras elektrile hinna ja lasi koguse turul määrata. Kui monopolist määrab koguse, siis on hind väga volatiilne ja seepärast tark monopolist määrab alati hinna.

Miks ma siis nüüd USA-st räägin, kui jutt on UK-st? Aga sellepärast, et naftal on maailmaturu hind ning UK inflatsiooni ei saa vaadata eraldatuna tervest maailmast selles kontekstis.  Terves maailmas oli kõrge inflatsioon sel ajal. Kui ma eespool rääkisin, et Callaghan sai inflatsioonist valesti aru, siis tekib küsimus, et mida UK valitsus oleks pidanud tegema sellistes tingimustes. Asi on selles, et valitsus on raha monopolist ainult selles riigis või valuutatsoonis, saudid olid kindlasti brittide jurisdiktsioonist väljas, samas oli nafta briti majandusele asendamatu sisend, mille kallinemine ilmselgelt põhjustas inflatsiooni UK-s.  Jääb mulje, et kui UK ei olnud valmis sõda kuulutama Saudi Araabiale, siis valikuid eriti polnud?

Monetaristide versioon, mida tihti tänaseni kuuleb, on selline, et kõrgete intressidega peatati inflatsioon. Paul Volckerit on loendamatutel kordadel esile tõstetud monetaristide poolt selles vallas, et mees, kes peatas inflatsiooni. Tegelikult surus välismaise naftakartelli põlvili president Jimmy Carter, ta dereguleeris maagaasi turu USA-s 1978-l aastal, mispeale pakkumine kasvas ja elektritootjad hakkasid maagaasi kasutama nafta asemel. OPEC püüdis barreli hinda üle 30 dollari hoida tootmist kärpides, kuid ei suutnud sellisele massiivsele pakkumise ülejäägile vastu seista ning nafta hind langes 10 dollari juurde.

Tolleagsed sündmused monetaarmaastikul olid kindlasti huvitavad. Toimus paradigma muutus majanduslikus mõtlemises. Kui Milton Friedmani ja tema jüngreid peeti 60-datel kohtlasteks, siis 70-datel tõusis Milton Friedmani ideoloogia respekteeritud pjedestaalile. 80-datel prooviti monetarismi ka praktikas, kuid see kukkus kõikjal läbi, kus seda üritati. Tänaseks on keskpangad loobunud raha koguse sihtmärkidest ning määravad ainult hinna rahale(või kas ikka on, kui arutut kvantitatiivset lõdvendamist vaadata). Milton Friedmani muinasjuttudest on kahjuks mõjutatud terve tolleaegne põlvkond ja isegi praegune.

Järgnev klipp on Adam Curtis’e filmist “The League of Gentlemen”, kus räägitakse briti majanduspoliitikast monetrarismi aegadel. Pane tähele, et Thatcher kiidab selles klipis monetarismi:

Margaret Thatcher distantseerib järgnevas videos end avalikkuse ees monetarismist.

On ehk vähemoluline, et monetarism oli UK-s läbi kukkunud selle aja peale,  monetarismi dogma oli oma töö teinud.  Suur osa briti  tootmisest oli hävitatud, samuti ametiühingud.

Selles teises videos räägitakse “loomulikust tööpuudusest”. Nagu lugeja ilmselt mõistab, ei ole mitte midagi loomulikku ega naturaalset sellises süsteemis, kus tööpuudus on valitsuse eelarve funktsioon. Nimelt uskusid monetaristid, et eksisteerib mingisugune tööpuuduse määr,milles allapoole langedes hakkab inflatsioon kiirenema. Inglise keeles NAIRU.  Sellega on seotud ka struktuurne valitsuse eelarve positsioon, defitsiit, ülejääk. See võib olla mingisugune tuletis NAIRUS’t, kusjuures NAIRU ise on ideoloogiliste eelduste poolt määratud, mingit tegelikku või päristeadust selle taga pole. NAIRU kontseptsioon võimaldas neoliberaalsetel valitsustel loobuda täistööhõive tagamisest ja see võimaldab neil defineerida majandus täisvõimsusel opereerivaks ka siis, kui majanduses on vabu võimsusi, tööpuudus kõrge jne.

Friedmani vaba turumajanduse kontseptsioon on loonud poliitilisele eliidile mugavustsooni, kus need pääsevad vastutusest. Nii näiteks räägiti meil, et ega Ansip finantskriisi ei põhjustanud. Ta ei olnud ka süüdi inimeste arvates kõrges tööpuuduses. Mõned isegi tundsid talle kaasa selle asemel, et teda süüdistada: sattus valitsema raskel ajal.  Meil oli tol ajal veel valuutakomitee süsteem nime järgi, tegelikult sarnanes rohkem fikseeritud kursiga. Kui ma tahaksin poliitikas mugavalt edukas olla, siis valiksin kindlasti fikseeritud kursi, sest minu jaoks oleks see kõige kindlam edu valem. Inflatsiooni on lihtne kontrolli all hoida, tööpuuduse vähendamiseks ma pingutama ei pea, kulutan ainult nii palju nagu maksudest saan ja olen vastutusest vaba. Ega mina ju finantskriisi ei põhjustanud. Samas majandus ei opereeri täisvõimsusel, aga mis minul sellest, mina olen ju poliitikas. Samal ajal järgin IMF-i, OECD ja teiste rahvusvaliselt tunnustatud organisatsioonide poolt väljaantud näpunäited. Seal on samasugused poliitilised karjeristid nagu ma ise.

Ja lõpetuseks üks video majandusteadlaselt Paul Samuelsonilt, mis on ka ilmselt asjakohane praeguse poliitilise situatsiooni taustal, kus mõned räägivad õudusega riiklikest võlakirjadest. Need rääkijad on puuslikud välja mõelnud enda jaoks ja Samuelson pakub ühte võimalikku põhjust, miks sellised puuslikud vajalikud on.

Aga veelkord tahaksin öelda, et Hardo on huvitava raamatu kirjutanud, kuigi ma paljuga selles nõus ei ole.

“Valimisstuudio”: riigivõlga peab tõstma ettevaatlikult

“Valimisstuudio”: riigivõlga peab tõstma ettevaatlikult

“Valimisstuudio” debatis väideldi majandus- ja maksupoliitika teemadel. Saates osalesid Jürgen Ligi (Reformierakond), Kadri Simson (Keskerakond), Urve Palo (Sotsiaaldemokraatlik erakond), Anvar Samost (Isamaa ja Res Publica Liit), Martin Helme (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) ja Enn Meri (Eesti Vabaerakond).

Debati käigus said paika nii erakondade vahelised maksupoliitilised ühisosad kui ka maailmavaatelised erinevused. Näiteks kõik parteid peale Reformierakonna toetavad riiklikku laenukoorumuse tõstmist, kuid seda lisaressurssi peaks kasutama sihtotstarbeliselt teede taristu välja ehitamiseks või kaitseinvesteeringuteks. Samas pakkusid praktiliselt kõik erakonnad erinevaid lahendusi madalapalgaliste inimestega seotud probleemide lahendamiseks.

Alampalgamäära erakorralise maksmise osas leidsid ühise keele Sotsiaaldemokraatide kandidaat Urve Palo ja Keskerakonna esindaja Kadri Simson. Mõlemad leidsid, et alampalga tõstmine 800 kuni 1000 euroni kuus on reaalne ning 2019. aastaks võimalik. Kadri Simsoni arvates peaks riik istuma ühise laua taha tööandjate ja -võtjatega ning ellu viima maksureforme, et ettevõtjatel oleks võimalik maksta kõrgemaid palkasid.

Madalapalgaliste töötajate probleemide lahendamine on pikaajaline protsess

Ka Urve Palo ütles, et alampalga tõstmine on väga reaalne. Tema sõnul pole reaalne, et 2019. aastal teenib madalapalgaline töötaja vähem palka, kui 800 eurot. Palo kinnitusel peab riik investeerima eelkõige inimestesse ja Sotsiaaldemokraadid teevad seda.

Vabaerakonna esindaja Enn Meri jättis oma kommentaari lühikeseks ja ütles, et tema arvates peaksid alampalgamäära omavahel kokku leppima ikkagi tööandjad ja töövõtjad.

IRLi esindaja Anvar Samost aga tõi välja enda erakonna madalapalgaliste maksureformi, mis on tema sõnul adresseeritud inimestele, kes töötavad õmblejate või poemüüjatena. Samuti tõi Samost välja arvutuse, et 600 eurot palka saav inimene maksab aastas 828 eurot tulumaksu, mis IRLi reformi järgi võiks jääda talle osati taskusse.

Teise leeri moodustasid Martin Helme (EKRE) ja Jürgen Ligi (Reform), kes olid vastu alampalgamäära tõstmisele. Mõlemate arvates tooks miinimumpalga tõstmine kaasa endaga tööpuuduse, sest ettevõtjad ei suudaks nii suurt palka maksta.

Martin Helme soovitas hoopis langetada käibemaksu 10 protsendini. Tema hinnangul tooks see endaga kaasa tarbimise suurenemise ning seeläbi kiirema majanduskasvu. Helme arvates ei paranda inimese elujärge mitte ainult tulude suurenemine, vaid ka kulude vähenemine.

Jürgen Ligi arvates on aga kogu alampalga ralli pettus ning kui seda isegi kehtestatakse jõuga kaovad ka töökohad. Ligi sõnul peame leppima, et osad töökohad ongi madala tootlikkusega ning saavad seetõttu ka väiksemat palka. Samuti rõhutas Ligi Reformierakonna programmi tööjõumaksupaketti, kus plaanitakse kahekordset tulumaksumiinimumi tõstmist. Tema väitel mõjutab see ka alampalga määra, sest tööjõumaksude langemise korral suudaksid ettevõtjad maksta kõrgemat palka.

Samuti ütlesid nii Ligi kui ka Helme, et tulumaksuastmetega mängimine ei aita ja majandustootlikkuse tõstmine on prioriteet. Ligi lisas, et Eesti majandus peab tulevikus olema targem ja uute teadmiste rakendamine tootmisesse on pika-ajaline protsess.

Eesti ettevõtluskeskkond peab motiveerima ettevõtjaid, kuid tooma ka maksutulu

Anvar Samost (IRL) sõnul peame tagama ettevõtetele kindla maksukeskkonna. Tema arvates on iga kahe aasta tagant tulnud maksureforme, mis piiravad ettevõtlust ja pärisivad investeerimisvõimalusi. Samost tõi näiteks energeetika sektori, kus on pidevalt soovitud tõsta keskkonnatasusid, mille tulemusena on tõusnud nende ettevõtete maksukoormus üle 60 miljoni euro.

Kadri Simson tõi välja vajaduse taastada 12% ettevõtte tulumaks. Tema sõnul tekkinud teatud maksudogmadest riigi eelarvesse augud. Näiteks tõi ta rahvusvaheliste firmade laenud emafirmadele – meetodi mille abil viiakse Eestist välja tulusid maksuvabalt.

Samuti Urve Palo sõnul vaja kehtestada 7% ettevõtte tulumaks. Tema hinnangul on väga oluline, et ettevõtlus areneks igal pool Eestis. Selleks on Palo arvates võimalik sisse seda ka piirkondlikud maksusoodustused, et soodustada uut ettevõtete loomist maapiirkondadesse. Samuti peab välja ehitama ka teedevõrgu ja seda nii Tallinn-Tartu suunal, kui ka Tallinn-Pärnu ja Tallinn-Narva suunal.

Jürgen Ligi väitel on kogu pankade süüdistamine utoopia, sest rahvusvahelised suurettevõtted maksavad dividendide välja võtmisel piisavalt tulumaksu. Ligi ütles, et praegune maksusüsteem on aidanud pankadel reserve koguda ning saavad seetõttu tagada hoiuste turvalisuse. Samuti ütles ta, et näiteks Swedbank on maksnud 28 miljardit eurot tulumaksu ja ka tööjõumakse riigile.

Vabaerakonna esindaja Enn Meri rõhutas tootlikkuse puhul, et Eesti töötaja toodab sama palju ühikuid kui Saksa või mõne Skandinaavia riigi töötaja. Mere hinnangul peaks rohkem tähelepanu pöörama ka tootearendusele. Samuti tõi Meri välja, et väliskapitali peaks rohkem Eestisse meelitama ning välisinvestorite grupid on olnud alati meeldivalt üllatunud Eesti majanduskeskkonnas.

Martin Helme tõi aga lauale võlakirjade emissiooni küsimuse. Tema sõnul hakkab Euroopa Keskpank väljastama võlakirjasid ja ka Eesti peaks ära kasutama tekkinud olukorda ning suunama lisaressursid taristu projektidesse, mis toovad riigile raha tagasi nagu näiteks Saaremaa sild.

Anvar Samosti hinnangul peaksime ära lõpetama ettevõtjate kurjategijatena kohtlemise. Tema sõnul on tehtud palju on head koostööd Maksuameti ja ettevõtjate vahel lõhutud. Samost arvates peaks järgmine valitsus seadma majanduskasvu endale prioriteediks ning rahustama ka välisinvestoreid, kellele võib jääda mulje, et Eestit ohustab pidevalt Venemaa ning tegemist on seetõttu ebastabiilse piirkonnaga.

Endise rahandusminister Jürgen Ligis tekitavad aga võlakirjad aga õudu, sest seda laenuraha võidakse kasutatakse ebaotstarbekate lubaduste täitmiseks. Tema sõnul peab käituma tasakaalukalt ja ära kasutama odavamad Euroopa Liidu laenu- ja toetuskanalid. Helme aga vaidles Ligile vastu ja ütles ,et Euroopa Liidu rahastus ei ole odav ning on liialt reglementeeritud.

Majandus- ja kommunikatsiooni minister Urve Palo ütles, et OECD delegatsiooni hinnangul peaks riik laenu võtma just taristu välja ehitamiseks. Ligi vaidles Palole vastu ja arvasmet praeguses majandussituatsioonis oleks Eesti piinlik laenu võtta.

Anvar Samosti arvates peaks Eesti laenuvõtmisega ettevaatlik olema. Samas ütles Samost, et laenukapitalie eest võiks finantseerida taristu välja ehitamist kui ka avalike hoonete renoveerimist, mis tooks endaga kaasa suurema säästu.

Enn Meri Vabaerakonnast aga tõi välja võimaluse investeerida riigilaenuga Kaitseväe suuri hankeid, millega tagataks Eestile kindlam julgeolek.

Kadri Simsoni hinnangul peaks samuti Eesti minema võlakirjade programmiga kaasa, sest kui sellest välja jääme ei saa me oma majandus ja tööturgu arendada. Tema sõnul paneksime programmist välja jäämisega Eesti majanduse põhimõtteliselt seisma.

Deflatsioon kiirenes

Annual inflation down to -0.6% in the euro area
Down to -0.5% in the EU

Euro area1 annual inflation was -0.6% in January 20152, down from -0.2% in December. This was the lowest rate recorded since July 2009. In January 2014 the rate was 0.8%. European Union1 annual inflation was -0.5% in January 2015, down from -0.1% in December. A year earlier the rate was 0.9%. These figures come from Eurostat, the statistical office of the European Union. In January 2015, negative annual rates were observed in twenty-three Member States. The lowest annual rates were registered in Greece (-2.8%) and Bulgaria (-2.3%). Positive annual rates were recorded in Malta (0.8%),
Austria and Romania (both 0.5%), Sweden (0.4%) and the United Kingdom (0.3%). Compared with December 2014, annual inflation fell in almost all Member States, except Cyprus, Malta and Sweden.

Vaata ka Open your eyes. We are “Japanizing” the World Economy, Jaapanil on hästi läinud võrreldes Euroopaga, sest tööpuudus seal pole nii kõrge olnud.

The Spanish Launch of Modern Money Theory

The Spanish Launch of Modern Money Theory

By L. Randall Wray

Sorry, I’ve been very busy in recent weeks, finishing up a book on Minsky and revising my Modern Money Primer for a second edition (more on both of those projects later).

Meanwhile, Lola Books is gearing up to release the Primer in Spanish next week. I’ll be in Madrid for the launch and for a series of meetings. I’ll give two presentations that are open to the public. Details are below. Hope to see our Spanish friends there!

March 5, 2015

I’ll make a presentation at the Izquierda Unida economic program. This event will officially introduce MMT into Spanish politics.

Location: Sede Central de CC.OO.

Address: c/ Fernández de la Hoz 12, planta baja; Madrid

Time :19 h. See the event flyer below.

March 7, 2015

Presentation of the Primer at the ‘Association pour la Taxation des Transactions financière et l’Aide aux Citoyens’ (Association for the Taxation of financial Transactions and Aid to Citizens)

Location: Fuhem

Address: c/ Duque de Sexto 40; Madrid

Time: 11 h.

Euroala minevik, olevik ja tulevik

Ajal, mil eurotsooni probleemid on taas esil, on parim aeg kuulata Euroopa rahaliidu olemuse osas sügavat ja põhjalikku analüüsi.

Professor Rainer Kattel on Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise insitituudi innovatsioonipoliitika ja tehnoloogia valitsemise õppetooli juhataja.

Ta on kuulunud mitmetesse riiklike ja Euroopa teadus- ja innovatsioonipoliitika ning vastavate valdkondade rahastamisega tegelevatesse nõukogudesse (Eesti Vabariigi Teadus- ja arendustegevuse nõukogu innovatsioonipoliitika komisjon alates 2003, Teaduskompetentsi Nõukogu alates 2009, Eesti Teadusfondi sotsiaalia ekspertkomisjon 2003-2009). Tema uurimisvaldkondade hulka kuuluvad innovatsioonisüsteemid ja biotehnoloogia, ent tal on ka tugev taust filosoofia valdkonnas. Aastal 2013 pälvis professor Kattel EV teaduspreemia sotsiaalteaduste valdkonnas.

Professor Kattel on ka Eesti Päevalehe regulaarne kolumnist ja kommenteerinud majandusküsimusi ka teistes meediakanalites.

NB! Loeng toimub Big Benis mitte Arhiivis!

Ostsin Pajula raamatu

Ma pean kohe ütlema, et pole isegi veel läbi lugenud kõike põhjalikult. Silma hakkas see, et Pajula mõtlemine rahast on kinni kvantitatiivses rahateoorias, sellepärast räägib ta tihti kullastandardist ja toob kujundlikke võrdlusi kullaga. Selles vast ei saa ka Hardot süüdistada, sest meil praktiliselt teistsugused õpetused täna levinud ei ole. Kuigi Pajula mainib ka teistsuguseid käsitlusi (vähemasti nimetab neid), on tema enda mõtlemine ikkagi kinni kvantitatiivses rahateoorias (veelgi täpsemalt monetarismis).

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid tahtsin kirjutada eurosüsteemist, täpsemalt TARGET 2 maksesüsteemist, mis euroalal on. Hardo kirjutab sellest LK 227 oma raamatus nii:

Enne Draghi ülestunnistust peeti euroala liikmesriiklide keskpanku sarnasteks omaaegse Nõukogude Liidu riigipanga kohalike harukontoritega. Jagamatu makseliidu osistena pidid nad tagama selle, et üks euro oleks sama palju väärt nii Saksamaal, Portugalis, Taanis kui Kreekas.  Ühisraha püsimiseks vajaliku konverteerimisgarantii andis Euroopa keskpankade vaheline arveldussüsteem TARGET 2, mille kaudu Portugalist Saksamaale ülekantud euro säilitas seal oma väärtuse.

Maksebilansi krooniliste puudujääkide korral sõltub konverteerimisgarantii Saksamaa keskpanga valmidusest anda Portugali keskpangale defitsiidi katmiseks vajalikul määral laenu.

Oi ei Hardo, niimoodi TARGET2 küll ei toimi. Saksamaa keskpanga tahtest ei sõltu midagi.

Kujutame lihtsustatult, et Portugali keskpangal ei olnud eurosid, et see arveldus keskpankade vahel läbi viia. Selleks väljastab ta nüüd kohustuse, mis läbi TARGET 2 süsteemi muutub automaatselt Saksamaa keskpanga nõudeks, aga mitte nõudeks Portugali keskpanga vastu, vaid nõudeks Euroopa Keskpanga vastu. Need nõuded on eurod. Need ei ole bilateraalsed nõuded ja kohustused Saksamaa ja Portugali vahel nagu Pajula ekslikult väidab. Sellist protseduuri ei ole, et Saksamaa keskpangas saavad targad inimesed kokku ja otsustavad, et kas anda Portugali keskpangale laenu või mitte.  Erasektori poolt tekitatud jooksevkonto defitsiidid saavad sellises süsteemis alati rahastatud. Portugali keskpank ei ole nüüd võlgu mitte Saksamaa keskpangale, vaid Euroopa Keskpangale. Kui Portugal peaks euroala kuradile saatma ja oma kohustuste täitmisest keelduma, siis kahju kannavad kõik liikmesriigid vastavalt oma kapitali panusele Euroopa Keskpangas, mitte vastavalt sellele, et kus ja kuidas need nõuded täpselt tekkisid. Need nõuded on eurod, millele pole peale kirjutatud, et kes kui palju neid laenamisega tekitas. Meie Eestis ei pruugi üldse osaleda selles kabanduse tasakaalutuses Kreeka ja Saksamaa vahel näiteks, aga meie riski suurus selles on vastavalt meie kapitali panusele Euroopa Keskpangas (risk seisneb selles, et Kreeka lahkub euroalalt ja jätab kohustused täitmata).

Hardo jätkab lk 228:

Teiste sõnadega, 2012. aasta suveks olid turud jõudnud järeldusele, et suure granaadiheitja rolli on endale võtnud keskpankadevaheline arveldussüsteem, näinud selles Saksamaale tekkinud kohustusi ning hakanud kahtlema viimase tahtes neid veel kaua aega täita.

Siin on nüüd tegemist nii lihtsa veaga, et ma eeldan viisakusest, et Pajula midagi niisugust ei tahtnud kirjutada. Kohustus jäi ikka Portugali Keskpangale, Saksamaa keskpangal on nõue.

Pajula räägib ka Hans-Werner Sinn’i öeldust ja ilmselt tolle artikkel konkreetsete keskpankade riskide osas seoses TARGET2-ga ongi teda eksitanud. Sinn tõepoolest kirjutas artikli, kus ta ei näinud sarnaselt Pajulale, et TARGET2  nõuded ja kohustused ei ole bilateraalsed. Tollele artiklile ilmus ka väga palju adekvaatset kriitikat, kus kriitikud said väga hästi aru, kuidas TARGET2 töötab.

 

Bundesbank’i president Jens Weidmann kirjutas TARGET 2-st, tema on keskpankur ja ta nimetab euro lagunemist absurdseks. Muus osas oli nagu muusika mu kõrvadele.

Tasakaalutus on kindlasti euro probleem nagu ka Pajula väidab. Arvatavasti utoopilisi projekte laiali ei saadeta ja korrapäraselt neist ei loobuta. Ühtlasi on muidugi hea, et keegi midagi meil kirjutas seoses euro ja rahandusega, selles suhtes tänud Hardole.

Samas soovitan lugejale üsna põhjalikku raamatut euroala kohta, mis mais ilmub. Räägib euro tekkeloost, selle probleemidest jne. Saksa ja itaalia keeles peaks kah ilmuma, ei tea täpselt millal praegu.

 

Kasutatud materjalid:

Hardo Pajula, Majanduslik inimene ja poliitiline loom (2014)

Hans Werner Sinn, TARGET losses in case of a euro breakup

Jens Weidmann, What is the origin and meaning of the Target2 balances?

Wikipedia Target 2

ECB TARGET2

Panin selle nihilisti ka, kuna Pajula seal kirjutab. Praegu vist ootab modede heakskiitu, tõenäoliselt liiga tehniline jutt sealsele publikule.

Eurozone Dystopya, Groupthink and Denial on a Grand Scale

Ma olen lõike sellest lugenud Billy blogis ja tundub, et Bill on põhjalikult ette võtnud eurotsooni sünniloo, kuidas Maastrichti kriteeriumid sündisid jne.  Mais tuleb ingliskeelne versioon ja oodata on ka itaalia ning saksa keeles seda. Mina ostan selle raamatu kindlasti, kriitilne teos euro, eurotsooni ja ka poliitika kohta. Mõnes mõttes meie kõigi kohta.

Järgnevat pilti ei ole selles raamatus ning see ei lähe otseselt teemasse.

 

 

 

 

Üks vana AK ja mõtteid vasakpoolsusest

Vaatasin ühte vana AK-d, kus lahatakse EKP võlakirjaostude programmi ja küsimust, et kas riik peaks võlakirju väljastama 29:00. Räägivad Rainer Kattel, Raul Eamets ja Hardo Hanson. Hanson arvab, et see pole hea idee ja Kattel ning Eamets kiidavad heaks selle idee. Kattel seletab ka üsna lihtsalt seda, et kas see on tuleviku arvelt elamine ja igal juhul soovitab riigil võlakirju väljastada. Seda teeb  ka Eamets, kuigi ehk veidi reserveeritumalt, Tallinna Tartu maantee idee on hea tema arvates.

Ega nad väga pikalt seal ei räägi, Hansoni “viga” hakkab kohe silma, et äkki tulevikus maksulaekumised vähenevad ja siis tuleb võlakirju väljastada. Jutt on umbes niisugune, et meil võib tulevikus seda õlekõrt rohkem vaja minna. Minu seisukohta selles küsimuses peaksid lugejad teadma, kuna ma ei pea raha laenamist mingisuguseks imerelvaks, mis rikkust juurde tekitab, vaid valitsuse defitsiitne kulutamine on õigustatud, kui see suurendab meie majanduse väljalaset, selleks peab olema vabu ressursse majanduses, muidu tekitab ülekulutamine vaid inflatsiooni. Hanson ei paista seda teemat niimoodi käsitlevat ja isegi rahavarude kogumisest on juttu.

Minu arvates on esmatähtis vabade ressursside olemasolu, kui me siis leiame, et valitsusel pole kuhugile kulutada rohkem ja me ei taha suuremat valitsussektorit, siis tuleb makse alandada erasektoril ning defitsiitne kulutamine on kindlasti õigustatud.

Euroalal valitseb see oht, et kui me tõstame järsku palkasid ja sotsiaaltoetusi, meie jooksevkonto satub defitsiiti ning peame valitsuse defitsiidiga jätkama, et tööhõivet säilitada (Kreeka stsenaarium). Oma valuutaga riigis oleks tegemist ainult selle ohuga, et meil tuleb ühekordne hindade kohandumine, minupärast võid nimetada seda lühiajaliseks inflatsiooniks. Euroalal me ei tohi 3% defitsiidi reeglit rikkuda.

Ma olen viimastel päevadel hästi palju vasakpoolsetega suhelnud ja tuleb välja, et valdav enamus neist on paadunud internatsionalistid. Nad tahavad kindlalt euroga jätkata, tegemist on minu arvates mõnes mõttes religiooniga nende poolt. Jutt muutub ruttu emotsionaalseks, tihti tembeldatakse sind natsionalistiks, isolatsionistiks jne. Ma olen siin blogis tihti just “paremopoolsete religioonile” viidanud seoses nähtamatu käe kõikvõimsusega või vaba turumajandusega, aga nüüd tuleb välja, et vasakpoolsetel on ka oma väljamõeldud jumalad, mida nad kummardavad. Mitte kõik, aga paljud neist peavad mind loomulikult utopistiks, et misasja, Eestil oma ujuvkursiga raha.

Loe seda intervjuud: Reforming Europe: Thomas Piketty meets Pablo Iglesias

If we keep the unanimity rule on tax issues, there will never be any progress towards fair taxation. If some of the 28 countries in the EU do not want this, very well, they can stay outside. But this shouldn’t prevent others from opting in favour of a democratic and parliamentary sovereignty, with a common parliament, where each nation is represented proportionally to its population – no more, no less – and where it’s possible to sanction countries that don’t cooperate. If we can’t organise this new form of democratic public authority, one which supersedes the nation state, then I am very concerned that in the future we will see countries tempted to retreat into national self-interest.

Piketty on vasakpoolsete eeskuju ja iidol reeglina. Minu meelest on ta utopistlik unistaja, kes tahab rahvuslikust demokraatiast lahti saada ja seda teatud kõrgemate ideede nimel. Iga vasakpoolne, keda ma kohtan, ütleks mulle, et ega Piketty küll praegust neoliberaalset Euroopat ei toeta. Muidugi ei toeta otseselt, aga tal on pilk pilvedes ja selle asemel, et reaalsete ning pakiliste probleemidega tegeleda nagu katastroofiliselt kõrge tööpuudus perifeerias, unistab tema õiglasest tulevikust.  Ma ei taha sugugi väita, et vasakpoolsetel ei oleks süda õiges kohas, aga nad unistavad ebarealistlikult.  Nad ei oska enda prioriteete paika seada tänu sellele, et nad on utopistid.

Tuleme kodule lähemale. Hiljuti nägin videklippi youtube’s, kus UKIP’i MEP rääkis Syrizale, et te peate ju eurost loobuma, kuidas te muidu saate oma lubadused täita? Mille peale Syriza MEP vastas, et me ei ole EL-i lõhkujad nagu teie ja juhuslikult istus tolle Syriza MEP’i kõrval Marju Lauristin, kes rahulolevalt naeratas selle peale. Samal ajal ei paku Marju Lauristin mitte mingisuguseid ideid, et humanitaarkatastroof lõpetada Kreekas, sest ta on utopistlik unistaja nagu enamus internatsionalistidest vasakpoolseid. Ma ei taha rünnata Marju Lauristini ega konkreetselt mõnda vasakpoolset või isegi vasakpoolset parteid, ma pigem kutsun teid üles peeglisse vaatama ja küsima: mis nüüd edasi saab?

Iseenesest need probleemid kindlasti ei lahene. Kui keegi arvab, et Syriza on midagi lahendanud või lahendamas, siis selle järgi, mis nad praegu räägivad, ei paista lahendust mitte kuskilt. Mitte kuskil ei ole isegi ettepanekut, millel oleks lootust lahendada eoroala probleeme või Kreeka probleeme. ” Aga räägime integratsioonist ja rahvaste sõprusest, vastikud on need isolatsionistid, kes arvavad, et mõni riik võiks mitte koostööd teha teistega tänapäeval. “

Ikka Kreeka

Sellise huvitava artikli leidsin, kus väidetakse, et Kreekal on plaan eurost loobuda, see võladiil oli vaid aja võitmiseks ja poliitilise pinnase ettevalmistuseks. Varoufakis ei käinud selleks mööda Euroopat ringi, et võita, vaid kaotada.  Iseenesest võib ju tõsi olla, kui arvestada, et EL ei jätnud neile praktiliselt mitte mingit võimalust oma valimislubaduste täitmiseks. Praeguse programmi järgi jääb Kreeka majandus veel pikkadeks aastateks depressiooni. On raske uskuda, et Syriza tõesti kavatseb “intitutsioonide” (troikat enam pole :) ) tingimustega nõustuda ja kasinusega jätkata. Ma arvan, et neil  pole seda võimalik teha, sest valitsus läheks laiali.  Seega võime lähiajal veel väga huvitavaid uudiseid kuulda Kreekast. See on kindel, et praegu nad eurost loobumiseks valmis polnud misiganes põhjustel. Huvitav on ju veel see, et nad paistavad leppega rahul olevat ja deklareerivad võitu. Mina neid küll idiootideks ei pea. See “võit” on selges vastuolus nende poolt lubatuga. Samas neil oli vastuoluline mandaat ka: “euroga jätkata ja kasinus lõpetada”. Võib olla tõesti maalitakse vastandkujud valmis kodupublikule ja näidatakse, kuidas nood Kreekat orjastavad.

Greece’s path out of the euro

Much like the newly minted field marshal, Greece’s finance minister was dispatched on his tour of European capitals not to win the war but to lose it. The ultimate goal of Greece’s prime minister, Alexis Tsipras, is not to compromise, but to facilitate an exit from the eurozone and regain control of both his country’s fiscal and monetary policies.

Because relinquishing the euro is likely to be unpopular, resuscitating the drachma must be framed as a patriotic response to the economic aggression of Greece’s foreign enemies. The villainised Troika of its international lenders and, better still, German chancellor Angela Merkel and her finance minister Wolfgang Schäuble serve this purpose. The loan extension that has emerged from negotiations in Brussels this week merely buys time for the Greek government to plan a more orderly return to its own currency.

Samas on situatsioon enam kui kummaline ka selles osas, et Saksamaa oli ju Kreeka ettepanekule alguses kindlalt vastu ja siis kui nõiaväel anti järgi. Liiguvad spekulatsioonid, et tehti diil Kreeka lahkumiseks euroalalt ning Kreekale oli aega vaja, sest referendumid ja pikalt etteteatamised ei tööta valuutast loobumise korral. Võimalik, et Kreeka küsis isegi oma europartneritelt abi selles osas, et nn sõbralik grexit korraldada ja võimalikult valutult oma valuutale üle minna. Sellepärast siis ka nõustuti primaarset eelarve ülejääki veidi vähendama, et lepe vähegi usutav välja näeks avalikkusele, et jah mingi kompromiss ikkagi saavutati, kuigi oli ju selge, et Kreekasse suhtuti negatiivselt ja ta ei olnud võrdväärne läbirääkija neil kõnelustel. Sellepärast siis asus ka Varoufakis rusikatega vehkima peale leppe sõlmimist, et mingit kasinust ei tule, ometi oli sisuliselt selles just kokku lepitud. Selle aja jooksul ei tõmba ECB pistikut seinast välja Kreeka pankadel ja paanikat peaks see maha rahustama. Selle versiooni paikapidavus tuleb ilmselt välja järgnevate päevade jooksul, kui me kuuleme Kreeka fiskaalsetest ettepanekutest, mis ta esmaspäeval (täna) teeb näiteks ja vastaspoole suhtumisest sellesse. See on omamoodi usutav versioon küll.

The show must go on

IMF/EU At Work: Sinking Ukraine In Massive, Unrepayable Debts

Ukraine package of funding from the IMF and other lenders remains still largely unspecified, but it is worth recapping what we do know and what we don’t.Total package is USD40 billion. Of which, USD17.5 billion will come from the IMF and USD22.5 billion will come from the EU. The US seemed to have avoided being drawn into the financial singularity they helped (directly or not) to create. We have no idea as to the distribution of the USD22.5 billion across the individual EU states, but it is pretty safe to assume that countries like Greece won’t be too keen contributing….. …..Meanwhile, you never hear much about Ukrainian external debt redemptions (aside from Government ones), while Russian debt redemptions (backed by ca USD370 billion worth of reserves) are at the forefront of the ‘default’ rumour mill. Ukrainian official forex reserves shrunk by roughly 62% in 14 months from January 2014. Russian ones are down 28.3% over the same period. But, you read of a reserves crisis in Russia, whilst you never hear much about the reserves crisis in Ukraine.Inflation is now hitting 28.5% in January – double the Russian rate. And that is before full increases in energy prices are factored in per IMF ‘reforms’. Ukraine, so far has gone through roughly 1/5 to 1/4 of these in 2014. More to come…… With all of this, the IMF ‘plan’ begs two questions:

  1. Least important: Where’s the European money coming from?

  2. More important: Why would anyone lend funds to a country with fundamentals that make Greece look like Norway?

  3. Most important: How on earth can this be a sustainable package for the country that really needs at least 50% of the total funding in the form of grants, not loans? That needs real investment, not debt? That needs serious reconstruction and such deep reforms, it should reasonably be given a decade to put them in place, not 4 years that IMF is prepared to hold off on repayment of debts owed to it under the new programme?…..

a cynical and cowardly act of political treachery

World Socialist Web Site

Syriza capitulates to the EU

…..In the end, this is what Syriza agreed to. It balked only at returning with an agreement that explicitly called on it to impose the hated “Memorandum of Understanding”—the list of austerity measures originally agreed to as part of the loan agreement. Syriza was allowed to have the “troika” renamed as the “institutions” and the “Memorandum of Understanding – MoU” recast as the “Master Financial Assistance Facility Agreement” (MFAFA).

However, the MFAFA, the official name of the loan agreement, includes language requiring that Greece “comply with the measures set out in the MoU,” that is, with the austerity measures dictated by the European banks.

The abject capitulation of the Syriza government exposes the utter political bankruptcy of the myriad petty-bourgeois pseudo-left organizations throughout the world that just a few weeks ago hailed the electoral victory of Tsipras as an earth-shaking event. Far from denouncing Syriza’s betrayal, these groups will work overtime conjuring up excuses and justifications. But broad sections of the Greek working class will see the agreement for what it is: a cynical and cowardly act of political treachery.

TTIP

Nihilist

TTIP

Atlandiülesest kaubandus- ja investeerimispartnerlusest (TTIP, Transatlantic Trade and Investment Partnership) Eestis piisavalt ei räägita. Enamus ei saa sellest aru, neid ei huvita. Suht sama lugu nagu ACTA’ga. Üks sarnasus ACTA’ga on veel: pooldajaskond on sama.

Kui nüüdselt eurobossilt Andrus Ansipilt TTIP kohta küsida, siis sellele konkreetsele küsimusele temalt vastust ei tule. Ilmselt puudub Reformierakonnal selge nägemus, kuidas vaatamata eelnevalt avaldatud selgele poolehoiule teemat valimiseelselt käsitleda. “Ametlik seisukoht puudub”, umbes nii nagu Vabaerakonnal seoses Kooseluseadusega. Ei saa ju skeptikutele enne valimisi öelda, et sööge seemneid…..

Vestlus tuttavaga: vasakpoolsete mõttemaailmast

Vasakpoolsete probleem seisneb selles, et nad on utopistidest internatsionalistid. Räägi mõne oma sõbraga, kes on vasakpoolne ja ükskõik kui sümpaatne inimene, see tuleb varem või hiljem välja(kui ta ikka on tõeliselt vasakpoolne ja mitte mõni poliitiline karjerist või lihtsalt mõne partei papagoi). Internatsionalism võib väga tore olla, aga see mängib trumbid nn transnatsionaalsete neolibearaalidest globalistide kätte.  Rahvuslik suveräänsus on viimastele vastukarva, sest see piirab üht või teistpidi nende tegevust ja maksustab nende kasumeid.

Ma just suhtlesin ühe oma vasakpoolse tuttavaga, kes on minu meelest keskmisest intelligentsem inimene ja mul olid talle mõned küsimused. Ta tunnistas, et ta on utopistist internatsionalist/globalist oma loomuselt, kuid väitis, et ta on piisavalt realist tunnistamaks, et tingimused pole küpsed praegu. Ajalooline dialektika ei olevat veel seal. Ütles, et Marks olevat sellest aru saanud sotsioloogina, kuid praktikuna tahtnud protsessi kiirendada revolutsiooni teel.

See peaks natuke aimu andma vasakpoolsete mõttemaailmast ja miks nad nii väga euroga jätkata tahavad. Ta ütles veel, et ma ületähtsustan majandust, kuigi probleemid on majanduslikud, olevat esmatähtis poliitika ja poliitiline vaade sellele või nö poliitiline perspektiiv. Majandus on teisejärguline ja ta ütles, et ta ei suuda seda piisavalt rõhutada mulle :)

The left is pathetic

Coppola Comment Greece and the EU: a question of trust

….But then I listened to Pierre Moscovici explaining the thinking behind the deal, and suddenly the penny dropped. We’ve all been missing the point. Holger Schmieding of Berenberg Bank was on the right lines – he commented recently that the real problem in the Greek negotiations was that trust had broken down. Indeed it has. But not recently. Trust in Greece broke down a long time ago. The most obvious breakdown in trust happened in 2010 when the extent of Greece’s indebtedness was revealed – and the lengths to which it had gone to conceal its true position. With the help of Goldman Sachs, it had lied about its finances to gain admission to the Euro in 2001, and had been living a lie ever since. ….

Now Coppola steps up for her “Marxist” friends and she is trying to make up an excuse for the continuation of austerity. This is pathetic.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.