Hüperinflatsioon 1

Randall Wray-ZIMBABWE! WEIMAR! HOW MMT DEALS WITH HYPERINFLATION HYPERVENTILATORS (PART 1)

Eelmise nädala postituses ma vastasin Paul Krugmani kriitikale MMT osas, milles väitsin, et suveräänne valitsus, mis väljastab ujuvkursiga valuutat, ei saa muutuda maksejõuetuks selles valuutas denomineeritud võlas. Tema kriitika seisnes operatsiooniliste detailide mitte mõistmises-kuidas pangad töötavad, kuidas föderaalvalitsus kulutab ja mis rolli mängib Fed, et need operatsioonid sujuvalt töötaksid. Ma ei hakka kõike seda siin kordama.

Järele on jäänud argument, et valitsus opereerides MMT järgi põhjustab hävitava hüperinflatsiooni. Austria majanduskoolkond on pikka aega väitnud, et kõik fiat monetaarrežiimid kannavad sellist ohtu ja isegi siis, kui nad MMT nõuandeid ei järgi. MMT teoreetikuid süüdistatakse pidevalt, et nad pooldavad poliitikat, mis viiks Zimbabwe ja Weimari Saksamaa suguste hüperinflatsioonideni. Need hüperinflatsioonid olevat põhjustatud “raha trükkimise” poolt, et finantseerida valitsuse defitsiitset kulutamist, mis suurendas rahapakkumist nii kiiresti, et inflatsioon kiirenes monumentaalsete kõrgusteni.

Väga lihtne on kuulajaskonnale esitada meeli erutavaid graafikuid nagu see järgnev, mis näitab Weimari Saksamaa paberraha kiiret väärtuse kaotust kulla suhtes:

Kõikide aegade rekord nullide osas Zimbabwe rahal.

Keegi ei taha kaitsta kõrget inflatsiooni, veel vähem hüperinflatsiooni. Philip Cagan defineeris hüperinflatsiooni 50% või rohkem kuus. Nullid lisanduvad kiiresti sellistes tingimustes ja majanduselu oleks arvestatavalt häiritud.

Kõige populaarsem hüperinflatsiooni seletus on monetaristide kvantitatiivse rahateooria seletus: valitsus trükib liiga palju, mis põhjustab hinnatõusu. Kui hinnad tõusevad, siis raha käibekiirus suureneb, keegi ei taha raha hoida, sest selle väärtus langeb kiiresti. Palka nõutakse igapäevaselt, et kulutada, sest homme ostab raha vähem. See tähendab, et raha kogus suureneb nii kiiresti, kui valitsus trükib, aga see trükkimine ei jõua hindade tõusule järele. Mida kiiremini hinnad tõusevad, seda suuremaks muutub raha käibekiirus, kuni palka nõutakse juba tunni põhiselt, et lõuna ajal midagi osta, sest õhtuks on hinnad tõusnud.

See oli ka Cagani seletus, sest lihtne versioon kvantitatiivsest rahateooriast ei suutnud seletada hüperinflatsiooni: kui hinnad tõusevad palju kiiremini, kui raha kogus, siis kuidas võiks öelda, et hüperinflatsioon on põhjustatud liiga paljust rahast, mis ajab taga liiga väheseid kaupu. Et faktidega kooskõlla viia seletus, tehti parandus kvantitatiivses rahateoorias ja öeldi, et kõrge inflatsiooni tingimustes vana eeldus, et käibekiirus on stabiilne(mis on vajalik, et oleks otsene seos raha koguse ja hindade  vahel), enam ei hoia.

Relvastatud uue versiooniga kvantitatiivsest rahateooriast, võime me öelda, et kõrge inflatsioon ja isegi hüperinflatsioon tuleneb liiga paljust rahast, kuigi raha käibekiirus ei ole stabiilne (see tõuseb ja raha koguse kasv jääb sellest maha). Monetaristid väidavad, et valitsus kontrollib raha kogust, seega hüperinflatsioon peab olema valitsuse poliitika tulemus. Sellele lisaks on hüperinflatsioonilistes episoodides valitsuse valuuta kogus kiiresti kasvanud. Peale selle valitsus kulutab defitsiitselt, sest makse nii palju ei laeku ja trükib raha, et vahe tasa teha, mis põhjustab “liiga palju raha ajab taga liiga väheseid kaupasid” stsenaariumi.

Enamus süüst hüperinflatsiooni osas langeb seega valitsuse rahatrükile, et finantseerida defitsiitset kulutamist (paralleele võib näha USA, UK ja Jaapani situatsioonis täna-suured eelarvedefitsiidid, mis pumpavad kommertspangad täis reserve ja eeldatavasti pangad saavad kasutada neid reserve, et rahapakkumist suurendada ja see tõstab hinnataset).

Lahendus? “Siduda valitsuse käed kinni”. Vanasti oli raha kogus kulla külge ankurdatud (ja loomulikult tahaksid Austria koolkonna kullafanaatikud seda taastada). Täna on meil tarvis distsipliini tasakaalus eelarve näol, võlalimiite, või defitsiidi pooldajate nagu Paul Krugman arvates “lõpuks” piirata defitsiitset kulutamist, kui saabub majanduslik taastumine.

See oli üsna pikk sissejuhatus. Nagu tavaliselt, minu arvamus erineb tavatarkusest. Ma ei aktsepteeri neid argumente. Vaatame edasi alternatiivse mõtlemise MMTe poole.

1. Kui MMT ütleb, et valitsus kulutab klahvivajutustega klaviatuuril, siis see on kirjeldus, mitte soovitus. Kui kriitikutel oleks õigus, et valitsuse kulutamine “raha trükkides” viib hüperinflatsioonini, siis oleks enamuses arenenud riikides hüperinflatsioon kogu aeg, sest me kõik kulutame klaviatuuril klahvivajutustega. Kõik valitsused, mis väljastavad oma valuutat, peavad kulutama seda enne, kui nad saavad seda maksudena koguda(või võlakirju müüa), mitte keegi teine ei saa seda valuutat luua. Alternatiivset viisi pole, et need valitsused saaksid kulutada, aga nendes riikides pole hüperinflatsiooni. Et me peaksime vaatama Weimarit ja Zimbabwet ning see näitab meile sideme raha trükkimise ja hüperinflatsiooni vahel. Põhjuslikke seoseid ei saa sealt leida.

2. Hüperinflatsioonid on põhjustatud üsna eriliste tingimuste poolt. Samas on mõned ühised omadused neil riikidel ja monetaarrežiimidel, mis kogevad hüperinflatsiooni. Ma ei väida, et saan täielikult aru hüperinflatsiooni põhjustest, aga monetaristide seletus ei valgusta neid põhjusi pea üldse.

3. Praegustes tingimustes või oodatavas tulevikus USAs ( UKs ja Jaapanis) pole midagi niisugust, mis soovitaks kõrget inflatsiooni tulevikus, veel vähem hüperinflatsiooni.

Enamus MMT kriitikuid ja nn fiat raha kriitikuid kujutavad ette minevikku, kus raha oli lähedaselt seotud toorainega nagu kuld, mis piiras valitsusi ja pankasid “õhust raha loomast”. Parim näide on väärismetallist münt, mis andis “reaalse” väärtuse valitsuse rahale ja sundis valitsust kulda hankima, et kulutada. Karm kullastandard, milles paberraha oli 100% kullaga täitis sama funktsiooni.

Reaalsus oli muidugi üsna erinev.

Loomulikult ei saa ma siin tervet rahaajalugu presenteerida, vaata Blogi #12 ja Blogi#13 ning Modern Money Primer tooraine mündi kriitika kohta. Ehk mõtleme selle peale nii, hõbedast mündid olid suveräänse valitsuse IOUd (mina võlgnen sulle), mis juhtusid olema kirjutatud metallile (paberi ja eletkroonilise bilansi asemel). Tegelikkuses ringlesid mündid, mis olid tavaliselt palju kõrgema väärtusega, kui metall nendes. Nende väärtus oli nominaalne, mille teatas suveräänne valitseja (seda nimetatakse “nominalism”-suverään määras nominaalse väärtuse kuulutamise kaudu, täpselt nagu tänapäevased mündid, mis rahana käibivad).

Nende müntide väärtus ei olnud stabiilne: Valitsused devalveerisid neid, samuti nad lahjendasid nende väärismetalli sisaldust, viimane ei tähendanud tihti, et nende nominaalne väärtus oleks üldse muutunud. On näiteid suhteliselt stabiilsetest müntidest ja hindadest võrdlemisi pikkadel perioodidel, kuid need seonduvad pigem tugevate ja stabiilsete valitsustega, mis adopteerisid nominalismi metallismi(printsiip, mille alusel münti aktsepteeritakse temas sisalduva metalli väärtuse alusel) asemel.

Kõige ebastabiilsemad perioodid müntide jaoks langevad nendesse aegadesse, kui valitsesid nõrgad kuningad, kes püüdsid ja karistasid müntide viilijaid “clippers”, kes püüdsid metalli müntidest kätte saada.  See viis nn Gresham’s law dünaamikani, kus kõik olid sunnitud münte kaaluma, aktsepeerima maksmisel raskeid münte, kuid ise proovides kergete müntidega maksta. Tõeline monetaarne segadus.(vaata minu #12 ja #13 blogi). See lahendati viimaks täielikult nominalismile üle minnes.

Kullastandard ei opereerinud nii nagu tänased kullafanaatikud seda ette kujutavad. Riigid olid kullastandardil ja siis jälle ei olnud, nad pidevalt adopteerisid kullastandardi ja jälle loobusid sellest. Kui kriis saabus, siis loobuti kullastandardist. Majanduse taastumisel nad adopteerisid kullastandardi kuni kullapiirang sundis neid jälle loobuma kullastandardist. Monetaarstabiilsuse asemel destabiliseeris kullastandard majanduse.

Teiseks ei mänginud keegi reeglite järgi. Alati oli suur tahe kulda “võimendada” ja välja anda rohkem IOUsid(mina võlgnen sulle), kui neid suudeti kulda konverteerida.(Isegi Milton Friedman tunnistas seda ja väitis, et kullastandard võib teoorias hea olla, kuid see ei tööta praktikas).

Kolmandaks, suhteliselt stabiilsed perioodid Bretton Woods peale 2. Maailmasõda ja Pax Britannica enne 1. Maailmasõda olid tegelikult dollari ja naelsterlingi standardid. Mõlemal juhul domineeriv riik nõustus fikseerima kulla hinna ja teised riigid fikseerisid oma valuutad domineerivasse valuutasse. See tähendas tegelikult puhvervaru programmi kullale (hinnalagi ja -põrand), rahvusvaheline kaubandus toimus tegelikult naeltes ja hiljem dollarites (Bretton Woodsi ajal kuld ladustatud Fort Knoxis).

Stabiilsust oli raske tagada ja sellepärast ei kestnud kumbki süsteem kuigi kaua. Peale 1. Maailmasõda ei olnud võimalik sterlingisüsteemi taastada ja loodi tingimused Weimari hüperinflatsiooniks(arutan järgnevas blogis) ning Hitleri võimuletulekuks. Bretton Woodsi süsteem kukkus kokku 70date alguses. Mõlemal juhul viis fikseeritud kursi kollaps rahvusvahelise ebastabiilsuseni.

Üldiselt võib sellise järelduse teha, et enamus katseid fikseerida koduvaluuta mingisuguse standardi või kullaga: see töötab, kuni see kokku kukub.

Kullajüngritel ja valuutakomitee pooldajatel on õigus, et kui riigis on kõrge inflatsioon, siis selle saab ruttu kontrolli alla adopteerides range välise standardi. Argentiina tegi seda valuutakomitee süsteemi adopteerides. See tekitab kaks probleemi. 1.  Enamus riike ei suuda piisavalt välisvaluutat teenida, et oleks piisavalt fiskaalset ruumi majanduse kasvamiseks. 2. Ei ole kerge loobuda valuutakomitee süsteemist, kui saadakse aru, et fiskaapoliitika võimalused on ülimalt piiratud, kodumaist majanduskasvu pole ning tööpuudus kasvab. Argentiinat tabas spekulatiivne rünnak tema dollarireservidele(kuigi fiskaalpoliitika ei olnud eriti lodev) ja dollarisse sidumisest loobumine tekitas kriisi. Muidugi kriis möödus suhteliselt kiiresti ning Argentiina sai fiskaalpoliitikaga kasvu toetada ning majandus haklkas üsna ruttu kasvama, sest tal oli oma suveräänne valuuta.

See toob meid selleni, et “kuidas valitsused tegelikult kulutavad”. Valitsus, mis väljastab oma valuutat, kulutab “klahvivajutustega” krediteerides saaja konto ja samal ajal krediteerides saaja panga reservid. (ta võiks trükkida raha ja maksta niiviisi, kuid efekt oleks täpselt sama, sest saaja deponeeriks raha pangakontol ja panga reservid suureneksiid selle tulemusel) Ma kordan, see ei ole ettepanek, vaid kirjeldus sellest kuidas valitsus kulutab, reaalsus. Teistsugust võimalust pole, sina ei saa oma keldris dollareid trükkida, et makse maksta või treasury võlakirju osta. Valitsus peab “klahvidele vajutama”, et sa saaksid makse maksta ja treasury võlakirju osta.

Need protseduurid võivad olla mõneti kompleksed, nagu spetsiaalased erapangad, samuti vaheastmed, kus on keskpank ja treasury pangaarved, aga lõpptulemus on alati sama: pangaarved saavad krediteeritud ja pangad saavad reserve. Tavaliselt müüb treasury seejärel võlakirju, et pangad saaksid kõrgemat intressi teenida reservidelt (vaata järgmise nädala diskussiooni).

Ujuvkursi korral on see loo lõpp. Pangad saavad reserve kasutada, et treasury võlakirju osta, deponeerijad võivad sularaha nõuda (millisel juhul keskpank saadab pankadele sularaha ja debiteerib nende reservid). Keegi ei saa valitsuse IOUde(mina võlgnen sulle) eest kulda nõuda või välismaist valuutat nõuda fikseeritud kursiga. Valitsus võib täiendavate klahvivajutustega alati nõutud intressi maksta, jõuab kõik võlakirjad turult ära osta klahvivajutustega.

Fikseeritud kursi või valuutakomitee süsteemi korral peab valitsus  limiteerima enda klahvivajutusi, sest tal võivad välisvaluutareservid või kuld otsa saada. Ta võidakse sundida defaultima läbi selle, et nõutakse koduvaluuta konverteerimist välisvaluutasse ja kui ta seda teha ei suuda, siis see on maksevõimetus. Ajalugu on täis selliseid näiteid.

Ujuvkurss pakub fiskaalpoliitilist ruumi, mida mõistlikud valitsused saavad kasutada kodumaise majanduse toetamiseks teatud vabadusega. Muidugi on ajalugu ka siin täis näiteid, kus valitsused tegid seda ebamõistlikul moel. Heale valitsemisele pole alternatiive. Sellest hoolimata pole, välja arvatud 1. Maailmasõja kaotajate riikide hulgas (välja arvatud Poola ja Venemaa, mis olid võitjate poolel, kuid kaotasid ikkagi nii öeldes), nominaalselt demokraatlikes kapitalistlikes lääneriikides olnud hüperinflatsioone eelmisel sajandil. Ja kui me limiteerime enda andmed ujuvkurssidega riikidega, siis pole ka vahetuskursi kriise olnud.

Üsna huvitav, kas pole? Ainult riigid fikseeritud kurssidega või teiste lubadustega anda kulda ja/või välisvaluutat on kogenud valuutakriise ja hüperinflatsioone. See viimane on alati seotud IOUde ekspansiooniga tegeliku võime suhtes kullas või välisvaluutas maksta.

Kui tundub, et fikseeritud kurss garanteerib vastutustunde/mõistlikkuse, siis tegelikult on see üsna naiivne/rumal mõte. Fikseeritud kurss loob võimaluse vahetuskursi kriisiks ja maksevõimetuseks. Valitsused fikseeritud kusril võtavad omaks St. Augustine palve: “Jumal palun anna mulle mõistlikkust, aga mitte veel praegu.”

Kaugel kindlustamaks valitsuse mõistlikkust ja vältimaks kõrget inflatsiooni, loob valitsuse lubadus maksta välisvaluutas võimaluse Weimari Saksamaa suguseks hüperinflatsiooni riskiks, mida ma diskuteerin järmisel nädalal.

Kokkuvõttes ei ole tõsi, et fikseeritud kurss elimineerib vahetuskursi ja hüperinflatsiooni riski, sest suveräänsed valitsused pole ilmtingimata mõistlikud ja isegi kui nad on, nende pangad ei ole ilmtingimata mõistlikud. (Näiteks Iirimaa, valitsus oli mõistlik, kuid pangad mitte. Kui laenajad defaultisid, võttis valitsus kõik välisvaluuta võlad enda kanda-väga ebamõistlik tegevus).

Ei ole tõsi, et ujuvkursid viivad hüperinflatsioonini, kui see oleks tõsi, siis oleks meil hüperinflatsioon kogu aeg.

Ei ole tõsi, et võimalus “trükkida raha” läbi klahvivajutuste ilmtingimata hüperinflatsioonini viib. Kõik suveräänsed valitsused, mis väljastavad valuutat, kulutavad klahvivajutustega. Isegi kui nad lubavad konverteerida fikseeritud kursiga, nad ikkagi kulutavad klahvivajutustega. Kui klahvivajutused viivad hüperinflatsioonini, siis oleks kõikjal hüperinflatsioon kogu aeg.

Ometi ei ole. Hüperinflatsioonid on ebatavalised. järgmisel nädalal me vaatame mõnda sellist episoodi. Me vaatame ka USA kohta käivaid väiteid.

Randy on kirjutanud raamatu Understanding modern money

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s