Seitse surmavalt süütut valet majanduspoliitikas 1. osa

Warren Mosler

Osa 1

Seitse surmavalt süütut valet majanduspoliitikas.

1. Süütu surmav vale # 1

Föderaalvalitsus peab raha hankima kulutamiseks läbi maksustamise või laenamise. Teisisõnu on valitsuse kulutamine piiratud maksutulude ja laenamise poolt.

Fakt: Föderaalvalitsuse kulutamine pole kuidagi operatsiooniliselt piiratud maksutulude poolt. Tähendab maksevõimetuse riski pole. Föderaalvalitsus saab alati teha kõik maksed olenemata defitsiidi suurusest ja sellest, kui vähe/palju ta makse kogub.

Küsi mõnelt kongressmanilt (nagu mina olen seda paljukordselt teinud) või mõnelt kodanikult ja vastus on:  föderaalvalitsus peab laenama või maksustama, et kulutada nagu majapidamine peab kuskilt raha saama, et kulutada. Sellest tuleneb möödapääsmatu küsimus seoses tervishoiu, kaitse, sotsiaalhoolekande ja igasuguse valitsuse kulutamise kohta:

Kuidas me selle eest maksame???!!!

See on tappev küsimus, millele ei vasta keegi õigesti. Õige vastus sellele küsimusele on selle raamatu kirjutamise ühiskondliku eesmärgi keskmes. See kõik saab sulle selgeks järgnevaid lehekülgi lugedes ilma igasuguse teooria ja filosoofiata, ainult faktid. Ma vastan sellele küsimusele kõigepealt vaadates, kuidas valitsus maksustab ja kulutab

Kuidas föderaalvalitsus maksustab?

Vaatame kõigepealt juhtumit, kui sa maksad makse tšeki kirjutades. Kui USA valitsus saab sinu tšeki, siis see deponeeritakse ja toimub  arveldus ning USA valitsus muudab vaid arvu sinu tšekiarvel väiksemaks.  Kas valitsus saab midagi reaalset, mida kellegile teisele anda? Ei, mingit kuldmünti ei ole, mida kulutada. Sa saad seda näha online’s vaadates enda konto seisu. Ütleme, et sul on kontol $5000 ja sa kirjutad valitsusele tšeki $2000-le. Kui see tšekk tasaarveldub, siis 5 muutub 3-ks sinu kontol ja Fedis pole ämbrit, kuhu kuldmünt kukuks selle tagajärjel. Muudeti vaid numbreid pangakontodel. Miskit ei läinud kuhugile. Mis juhtub siis, kui maksad oma maksud sularahas IRS-i (makuamet) kontoris? Esiteks annad sa üle oma valuutahunniku IRS-i ametnikule, kes loeb selle üle, annab sulle kviitungi ja loodetavasti tänab sind, et aitad maksta sotsiaalhoolekande eest, Iraagi sõja eest ja aitad teenindada rahvuslikku võlga. Niipea, kui sa lahkud, võtab ta sinu raskesti teenitud sularaha ja viskab selle paberipurustajasse. Jah, see visatakse minema, hävitatakse. Miks? Sellele ei ole rohkem rakendust. See on nagu Super Bowli pilet. Peale staadionile sisenemist, võtab piletikontroll selle ära ja viskab minema pileti, mis maksis võib olla $1000. Washington DC-s saab purustatud raha osta. Kui valitsus viskab sinu sularaha minema, siis kuidas saab see sularaha millegi eest maksta? Ei saagi.

Sa tõenäoliselt näed, miks valitsus ei pea raha saama maksudest, et kulutada. Igal juhul ei saa ta midagi, mida ta järgnevalt kasutab. Kui valitsus ei saa midagi, siis kuidas ja mida ta kulutab?

Kuidas föderaalvalitsus kulutab?

Kujuta ette, et ootad sotsiaalhoolekande makset $2000 enda pangaarvele, millel juba on $3000. Kui sa vaatad enda pangaarvet arvutis, siis sa näed kuidas valitsus kulutab ilma, et tal oleks midagi kulutada. Presto! Ühtäkki loed sa enda pangaarvelt $5000, kus enne oli $3000. Mida valitsus tegi, et sulle see raha anda? Ta lihtsalt muutis 3-e 5-ks. Selleks polnud tarvis kuldmünti, mida kuidagi arvutisse topiti. Muudeti vaid numbreid sinu pangakontol. Valitsuse kulutamine oli andmete sisestamine arvutlustabelisse, mida nimetatakse USA monetaarsüsteemiks.

 Siin on Föderaalreservi esimehe Ben Bernanke sõnad saatest “60 Minutes”:

SCOTT PELLY: Kas see on maksuraha, mida Fed kulutab?

BEN BERNANKE: See ei ole maksuraha. Pankadel on kontod Fedis sarnaselt sellele nagu sinul on konto kommertspangas. Et laenata pangale, me lihtsalt kasutame kompuutrit, et nende konto mahtu suurendada, mis neil Fedis on.

Föderaalreservi esimees ütleb meile lihtsas keeles, et nad annavad raha välja (kulutavad ja laenavad) numbreid muutes pangakontodel. Et arvutlustabelisse sisend teha(mida me nimetame valitsuse kulutamiseks), pole tarvis maksustada ja laenata. Kompuutri andmed ei pea kuskilt tulema. Kõik teavad seda.

Kus me seda näeme? Kui sinu meeskond lööb väravaid ja tablool muutuvad numbrid näiteks 7st 10ks. Kas keegi imestab, kust staadion need punktid sai? Loomulikult mitte. Bowlingu mängus lööd sa 5 kurikat maha, sinu skoor muutub 10-st 15-ks ja sa ei murra pead, kust bowlingusaal need punktid sai. Kas arvad, et bowlingusaal ja staadion peaksid punkte reservides hoidma kuskil lukustatud karbis, et punktid oleksid saadaval, kui neid tarvis läheb? Loomulikult mitte. Kui bowlingusaal avastas, et astusid üle ja võtab sinult 5 punkti tagasi, kas bowlingusaalil on nüüd rohkem punkte, mida välja anda? Loomulikult mitte.

Me kõik teame kuidas andmesisestus töötab, aga mingil moel on see pea peale pööratud ja tagurdpidi meie poliitikute, meedia ja enamuse prominentsete peavoolu majandusteadlaste poolt.

Föderaalvalitsusel “pole” või “on” dollareid. See on nagu staadion, millel pole või on punkte, mida välja anda. Kui jutt on dollaritest, siis föderaalvalitsus läbi oma agentuuride, keskpanga ja riigikassa, on skoori hoidja (samuti kehtestab ta reeglid). Ja nüüd on sul operatsiooniline vastus küsimusele:

Kuidas me selle eest maksame?

Ja vastus on: samal viisil nagu valitsus maksab kõige eest, ta muudab numbreid meie pangakontodel. Föderaalvalitsusel ei saa raha otsa nagu meie president on seda eksivalt korrutanud. Sellist asja ei ole. Samuti ei sõltu föderaalvalitsus dollarite saamisest Hiinalt või kuskilt mujalt. Valitsus peab kulutamiseks vaid numbreid muutma pangakontodel tema enda pangas, mis on Fed. Arvulist limiiti pole, kui palju valitsus saab kulutada, kuna iganes ta kulutada tahab. (See hõlmab intressimaksed, tervishoiu maksed ja sotsiaalhoolekande maksed). See ei ole sama, mis öelda, et valitsuse üleliigne kulutamine ei põhjusta üldist hinnatõusu(mis on inflatsioon). Kuid valitsus ei saa pankrotistuda. Sellist asja ei ole.

Miks keegi valitsuses sellest aru ei saa? Miks “Ways and Means Committee” Kongressis muretseb “kuidas me selle eest maksame” üle? Võib olla nad usuvad populaarsesse ideesse, et föderaalvalitsus on nagu iga teine majapidamine ja peab kõigepealt saama raha, et kulutada. Nad on kuulnud, et valitsuse puhul on see erinev, aga nad siiski ei usu seda ja kunagi ei ole neile esitatud veenvat seletust, mida nad mõistaksid.

Tundub, et nad keegi ei mõista erinevust sellise valuuta kulutamisel, mida sa ise lood ja sellise valuuta kulutamisel, mida keegi teine loob. Et õigesti kasutada valitsuse/majapidamise analoogiat, me vaatame “valuutat”, mida loob majapidamine.

Lugu algab sellega, et vanemad loovad kuponge, mida nad kasutavad majapidamistööde eest maksmisel. Lisaks sellele, et mudel töötaks, nõuavad vanemad lastelt maksu maksmist 10 kupongi nädalas, et vältida karistust. See imiteerib lähedaselt maksustamist reaalses majanduses, kus me peame maksma makse, et vältida karistusi. Kupongid on nüüd valuuta majapidamises.

Mõtle vanematele, kes kulutavad kuponge, et osta “teenuseid” enda lastelt. Selle uue valuutaga on vanemad nagu Föderaalvalitsuski enda valuuta väljaandjad. Nüüd ilmneb, et majapidamine on sarnane valitsusega, mis enda valuutat välja annab.

Küsime mõned küsimused, kuidas see uus majapidamise valuuta töötab.

Kas vanemad peavad saama kuponge enda lastelt enne, kui nad saavad kulutada, et maksta majapidamistööde eest? Loomulikult mitte. Tegelikult peavad vanemad enne kulutama majapidamistööde eest makstes, et nad saaksid kuponge maksudena koguda. Kuidas muidu saaksid lapsed kuponge, mida nad vanematele võlgnevad?

Nagu reaalses majanduseski ei pea föderaalvalitsus saama dollareid, mida kulutada makse kogudes või laenates.

Moodsa tehnoloogia juures ei pea föderaalvalitsus isegi mitte trükkima viisil nagu vanemad peavad trükkima oma kupongid. Kui meelde tuletame, siis föderaalvalitsusel pole või on dollareid rohkem, kui bowlingusaalil on punkte.

Föderaalvalitsus on skoorihoidja. Kui palju kuponge on selles vanemate/laste kupongiloos? Ei ole tähtis. Nad võiksid lihtsalt paberile kirjutada, kui palju kuponge lapsed võlgnevad neile, kui palju nad on teeninud ja kui palju neile makstakse igal kuul. Kui föderaalvalitsus kulutab, ei tule see raha kusagilt rohkem, kui staadioni punktid tulevad kusagilt või bowlingusaali punktid tulevad kusagilt. Samuti ei suurenda maksude kogumine (või laenamine) föderaalvalitsuse võimet kulutada. Tegelikkuses pole inimestel treasury’s(kes  kulutavad arve suurendades) isegi IRSi ametnike(kes arve vähendavad pangakontodel)  telefioninumbreid, samuti pole neil nendega kontakti. Kui see oleks tähtis, kui palju on laenatud või maksustatud, et kulutada, siis vähemalt sa sa arvaksid, et neil peaks  kontakt olema nende inimestega, kes maksustavad. Sellel pole tähtsust nende töö tegemiseks.

Meie poolt vaadatuna (mitte föderaalvalitsuse) peame me enne saama dollareid, et maksta dollarites. Täpselt nagu lapsed peavad saama kuponge, et teha oma iganädalased maksed. Osariigi valitsused, linnavalitsused ja ärid on kõik sarnased selles aspektis. See tähendab, et nad peavad kusagilt dollarid saama, et kulutada. See võib tähendada nende teenimist, nende laenamist või millegi müümist dollarite eest. Tegelikult, et loogiline olla, peavad dollarid, et makse maksta, tulema otseselt või kaudselt valitsuse kulutamisest (või meile laenamisest, mida ma arutan hiljem). Nüüd ehitame rahvusliku valuuta nullist. Kujuta ette uut riiki uue valuutaga.  Kellegil pole seda valuutat ja valitsus teatab, et maksustab näiteks kinnisvara. Kuidas seda maksta? Enne ei saa maksta, kui valitsus alustab kulutamist. Ainult peale valitsuse uue valuuta kulutamist on rahval võimalus makse maksta. Kordan: raha, et maksta makse tuleb valitsuse kulutamisest(või inimestele laenamisest). Kust mujalt saaks see raha tulla?

Jah, see tähendab, et valitsus peab kõigepealt kulutama, et varustada meid rahaga, mille eest makse maksta. Valitsus on siin nagu vanemad, kes peavad kõigepealt kulutama, et makse koguda. Ja valitsus ning vanemad ei saa rohkem koguda maksudena, kui nad kulutavad. Kust mujalt saaks see tulla?

Kuigi meie poliitikud tõesti usuvad, et valitsus peab meilt võtma dollareid(maksustades ja laenates), et kulutada, on tõsi see, et meil on vaja föderaalvalitsuse kulutamist, et makse maksta. Me ei saa numbreid muuta nagu föderaalvalitsus seda teeb(või bowlingusaal ja staadion). Ja nagu lapsed, kes peavad kuidagi saama need kupongid, et makseid teha, peame me saama dollarid, et makse maksta. Nagu sa nüüd mõistad, on see sarnane majapidamisega, mis väljastab kuponge. Kupongid millega makse maksta, peavad tulema vanematelt.

 Nagu eelnevalt mainitud, ei ole valitsuse kulutamine piiratud sissetulekute poolt(maksustamine ja laenamine). Jah, võivad olla iseenda kulutamisele määratud piirangud kongressi poolt seatud, aga need pole operatsioonilised piirangud. Need on võlalae piirang, “treasury overdraft” reegel ja keeld Fedile osta väärtpabereid treasury’lt.

Need on määratud kongressi poolt, millel pole teadmisi monetaarsüsteemist. Ja meie praeguse monetaarsüsteemi korralduse juures töötavad kõik need meetmed vastu ühiskondliku huvi teenimisele.

Need blokeerivad vaid “monetaarset torustikku” ja aeg ajalt loovad probleeme, mis muidu ei tekiks. Need blokid panustasid viimase finantskriisi ülekandumisele reaalmajandusse. Fakt, et valitsuse kulutamine pole operatsiooniliselt piiratud sissetulekute poolt, tähendab, et maksevõimetuse riski pole. Ehk föderaalvalitsus saab alati teha kõik maksed enda valuutas, ükskõik kui suured ja seda hoolimata sellest, kui vähe ta maksutulusid saanud on ja kui suur on defitsiit.

See ei tähenda muidugi, et valitsus saab kulutada nii palju, kui heaks arvab ilma tagajärgedeta. Ülekulutamine võib hinnataset tõsta ja inflatsiooni toita. See tähendab, et maksevõimetuse riski pole, mis tähendab, et Obama jutt on vale, kui ta ütleb, et valitsusel on raha otsas. Samuti ei ole föderaalvalitsuse võime kulutada piiratud selle poolt, kui palju ta laenata saab. Järgmine kord, kui kuuled kedagi küsimas, et kust tuleb raha sotsiaalhoolekande maksete tegemiseks, siis ütle neile: see on andmete sisestamine. Ja raha tuleb samast kohast, kust bowlingusaal saab oma punktid. Või teisiti öeldes, föderaalvalitsuse tšekid on alati kattega ja ei “põru” kunagi, kui just see pole föderaalvalitsuse enda valik.

Föderaalvalitsuse tšekid ei põru.

Mõned aastad tagasi ma pidasin kõne Austraalias majanduskonverentsil “Valitsuse tšekid ei põru”.  Kuulajaskonna hulgas oli Austraalia keskpanga uurimiskeskuse juht David Gruen. Toimuv oli draama, ma olin selliste kõnedega esinenud sedasorti akadeemikutele mitmeid aastaid ja ma ei olnud suutnud  neid veenda, et valitsuse maksevõimetus ei ole võimalik. Nad alustasid alati, “ameeriklased ei saa aru, et väikese avatud majanduse jaoks nagu Austraalia on see erinev kui USA jaoks”.  Ei olnud mingit võimalust tungida nende liigharitud peadesse.  Arvutlustabel on arvutlustabel. Ainult professor Bill Mitchell ja mõned tema kolleegid ei kartnud, et mis siis juhtub, kui turud nende vastu pööravad ja nad ei ole võimelised defitsiite finantseerima.

Ma alustasin enda kõnet sellest, kuidas USA valitsuse tšekid ei põru ja peale mõnda minutit tõstis David käe ning ütles keskmiselt edasijõudnud majandustudengile omaselt:”Kui valitsuse võla intressid on kõrgemad, kui SKP kasv, siis on võlg jätkusuutmatu”.  See ei olnud isegi mitte küsimus, vaid ta väitis seda kui fakti.

Ma vastasin: Ma olen monetaaroperatsioonide tüüpi David, ütle mulle, mida sa silmas pead ‘jätkusuutmatuse’ all? Kas sa arvad, et intressimäär on hästi kõrge ja 20 aasta pärast on valitsuse võlg kasvanud piisavalt suureks ja ta ei jõua intressi maksta? Kui ta kirjutab pensionärile tšeki, siis see tšekk põrub?

David vajus mõttesse ja muutus vaikseks. “Kui ma siia tulin, siis ma arvasin, et ma ei pea mõtlema tšekkide tasaarvelduse peale keskpangas”, püüdis David nalja teha. Kuid keegi ei naernud ja ruumis oli hiirvaikus. “Ei, me arveldame tšeki ära, aga see põhjustab inflatsiooni ja valuutakurss langeb. Inimesed mõtlevad seda jätkusuutmatuse all”, ütles David viimaks.  Ruumis oli vaikus, pikk debatt oli läbi. Maksevõimetus ei ole risk isegi väikese avatud majanduse jaoks.   Mina ja Bill saime austuse osaliseks, mis võttis vormi, “muidugi, me rääkisime sellest alati” endistelt skeptikutelt. Ma jätkasin Davidiga:” Ma arvan, et enamus pensionäre muretsevad selle üle, kas raha on, et neile pension välja maksta.” Millele david vastas:” Ei, ma arvan, et nad muretsevad inflatsiooni üle ja Austraalia dollari kursi üle.” Mille peale ütles professor Martin Watts Newcastle’i Ülikoolist:”Põrgutki nad ei muretse David.” David vastas: “Sul on vist õigus”.

Mida Sydney akadeemikud tol päeval kinnitasid? Valitsused, mis kasutavad oma valuutat, saavad kulutada millele tahes ja kuipalju tahes nagu staadion, mis punkte välja annab. Liigkulutamise tagajärjeks võib olla inflatsioon või langev valuutakurss, kuid mitte põruvad tšekid. Valitsuse defitsiidid ei saa põhjustada maksete tegemata jätmist. Maksevõimetus pole teema. Sellist asja ei ole nagu raha otsasaamine, kui kulutamine on arvude suuremaks muutmine keskpanga kontodel.

Majapidamistel, firmadel ja isegi osariikidel peab olema dollareid pangaarvel, kui nad tšeki kirjutavad või muidu tšekk põrub, sest dollarid, mida nad kulutavad, on loodud kellegi teise poolt-föderaalvalitsus. Majapidamised, firmad ja osariigid pole dollari skoorihoidjad.

Miks föderaalvalitsus maksustab?

Miks siis föderaalvalitsus maksustab, kui ta ei saa midagi, mida kulutada ja tal pole tarvis midagi saada, et kulutada? (vihje: sama põhjus miks vanemad nõuavad 10 kupongi lastelt, kuigi neil pole tegelikult neid kuponge vaja)

On väga mõjuv põhjus, miks meid maksustada. Maksud loovad pideva nõuduse dollarite järgi majanduses ja seega inimeste vajaduse midagi müüa dollarite eest. Kui on kehtestatud maksukohustus, siis saab valitsus osta midagi muidu täiesti väärtusetute dollarite eest. Täpselt nagu kupongide maks lastele loob nõudluse kupongide järele, mida saab teenida majapidamistöid tehes. Mõtle varamaksu peale (Sa ei ole valmis ilmselt mõtlema tulumaksu peale, see taandub tegelikult samale asjale, kuid on märksa kaudsem ja komplitseeritum).

Sa pead kinnisvara maksu maksma dollarites või sa kaotad maja. See on nagu laste situatsioon, kus nad peavad saama 10 kupongi või muidu on sellel tagajärjed. Nüüd sa oled motiveeritud, et müüa kaupu,teenuseid ja enda tööd, et saada dollareid, mida sul vaja on.

 Lõpuks pean ma punktid ühendama mõnedest inimestest, kel on dollareid vaja, kuni kõigi inimesteni, kes müüvad ja ostavad peaaegu kõike dollarite eest. Et seda teha, lähme tagasi  uue riigi juurde, kus kehtestatakse oma valuuta, mida ma nimetan krooniks. Valitsus kehtestab kinnisvaramaksu.

Oletame, et valitsus kehtestab selle maksu eesmärgiga luua sõjavägi ja pakkuda tööd sõduritele sõjaväes, kellele makstakse kroonides. Ühtäkki on paljudel inimestel, kes omavad kinnisvara, tarvis kroone ja paljud neist tahavad kroone otseselt valitsuse käest saada ning lähevad sõjaväkke teenima. Paljud pakuvad enda kaupu ja teenuseid müügiks, et kroone saada mitte tahtes sõjaväkke minna. Teised inimesed näevad selliseid asju müügiks, mida nad tahaksid omada: kanad, mais, riietusesemed ja kõiksugu teenused nagu juukselõikused, meditsiiniline abi jne. Nende asjade müüjad tahavad kroone saada, et mitte sõjaväkke minna kroonide saamiseks. Kõikide nende kaupade saadavus kroonide eest paneb mõned inimesed sõjaväkke minema, et neid asju osta.

Nüüd hinnad kohanevad selliselt, et valitsus saab nii palju sõdureid nagu ta tahab. Kuni see juhtub, pole valitsus piisavalt kroone majandusse kulutanud, et maksumaksjad saaksid nõutud maksud maksta, et need, kel on kroone vaja(kes ei taha sõjaväkke minna), langetavad hindu nii palju kui peab, et müüa oma toodang või muidu peavad nad sõjaväkke minema.

Järgnev pole ainult teoreetiline kontseptsioon. Nii juhtus Aafrikas 19. saj, kui britid Aafrikat koloniseerisid. Nad tahtsid põllumajanduslikult toota enda kolooniates ja pakkusid tööd kohalikule rahvale, kuid keegi ei olnud huvitatud briti müntide teenimisest. Britid kehtestasid maksu majapidamistele “hut tax”. Sellega oli piirkond monetiseeritud, sest kõigil oli briti münte vaja ning rahvas hakkas asju müüma ja enda tööd pakkuma nende eest. Britid said nüüd neid palgata põllumajanduses ning maksid neile briti müntides.

Nii said ka vanemad laste poolt majapidamistööd sooritatud ja nii töötavad mittekonverteeritavad, ujuvkursil valuutad (kullastandardit enam pole ja väga vähesed fikseeritud kursid on järele jäänud) nagu dollar, nael ja jeen.

Nüüd vaatame makse teise nurga alt ja kasutame majandusteaduse keelt. Õpetatud majandusinimene ütleks, et maksud funktsioneerivad  agregeeritud nõudluse vähendadajana. Termin ‘agregeeritud nõudlus’ on lihtsalt ostujõud uhkemini öeldult.  Valitsus maksustab meid ja võtab meilt raha ära ühel põhjusel: et meil oleks vähem, mida kulutada ja see teeb selle valuuta vähem kättesaadavaks ning rohkem väärtuslikuks. Meie raha äravõtmise peale võib mõelda ka kui ruumi tegemisele mitteinflatsioonilisele valitsuse kulutamisele. Mõtle majandusele kui suurele kaubamajale, mis on täis kaupu ja teenuseid, mida me igal aastal toodame. Me kõik saame tasustatud palkadena ja kasumitena, et osta kõik see, mida me toodame. Seda eeldades, et me kulutame kõik raha, mis me palkade ja kasumitena teenime (kui me laename, et kulutada, siis me saame isegi rohkem osta, kui selles kaubamajas on). Kui osa meie rahast läheb maksude maksmiseks, siis on meil ostujõudu puudu, et osta kõik selles kaubamajas. See annab valitsusele ruumi vajaliku ostmiseks, et meie kõigi ja valitsuse kulutamine poleks liiga palju selle kohta, mis kaubamajas müügil on. Kui valitsus maksustab liiga palju enda kulutamise suhtes, siis ei ole kogukulutused piisavad, et kõik kaubamajas saaks müüdud. Kui firmad ei suuda kõike toodetut müüa, siis inimesed kaotavad töö ja neil on vähem raha, mida kulutada ning müük langeb veelgi. Siis kaotavad veelgi rohkemad inimesed töö ja majandus satub allakäigu spiraali, mida me nimetame retsessiooniks(kriisiks). Hoia meeles, et ühiskondlik huvi valitsuse taga on avalik infrastruktuur. See tähendab sõjaväge, õigussüsteemi, seadusandlikku- ning täidesaatvat võimu jne. Seega on üsna palju sellist, mida isegi kõige konservatiivsemad valijad tahaksid, et valitsus teeks. Mina vaatan selle peale nii: “õige” valitsuse kulutamise taseme juures, mida me arvame vajaliku olevat riigi funktsioneerimiseks, kui kõrged peaksid maksud olema? Ma näen seda sellepärast nii, et “õige valitsuse kulutuste tase”, on majanduslik ja poliitiline otsus, mida korrektselt mõistes, on selge, et sel pole midagi pistmist valitsuse finantsidega. Valitsuse opereerimise reaalne maksumus on reaalsed kaubad ja teenused, mida ta tarbib, inimtöötunnid, kütus, elekter, kõvakettad, metall jne, mis oleksid muidu erasektori jaoks saadaval. Kui valitsus võtab need reaalsed ressursid enda kasutusse, siis on nii palju reaalseid ressursse erasektoris vähem. Näiteks “õige suurusega” armee, milles on piisavalt sõdureid, reaalne maksumus on vähemad töölised erasektoris toitu tootmas, autosid ehitamas, meditsiiniabi andmas, administratiivset tööd tegemas, aktsiaid ja kinnisvara müümas, maju värvimas jne. Seega minu  arvates peaksime kõigepealt määrama valitsuse suuruse, mis oleks “õigel” infrastruktuuri mahu tasemel ja see viimane baseeruks reaalsel kasul ja reaalsel maksumusel, aga mitte finantskaalutlustel. Rahandussüsteem on siis tööriist, mida me kasutame, et enda majanduslikke ja poliitilisi eesmärke saavutada, mitte informatsiooni allikas, et mis need eesmärgid on. Peale otsustamist, kui palju me peame kulutama õige valitsuse suuruse juures, me kohandame maksud selliselt, et meil kõigil on piisavalt ostujõudu, et osta, mis “poes” saadaval on peale seda, kui valitsus on enda ostud sooritanud.  Üldiselt ma eeldan, et maksud oleksid üksjagu madalamad valitsuse kulutamisest põhjustel, mis juba eespool seletatud, aga ka hiljem selles raamatus selgitatud. Tegelikkuses võib eelarve defitsiit 5% saada normiks, mis on tänases majanduses $750 miljardit aastas. See arv iseenesest on muidugi tähtsusetu ja võib olla sõltuvalt tingimustest tunduvalt madalam või kõrgem. Tähtis on see, et maksustamise eesmärk on majanduse tasakaalustamine, et see poleks liiga külm või liiga kuum. Lisaks sellele peaks  föderaalvalitsuse kulutamine olema õigel tasemel sellise valitsuse suuruse ja ulatuse juures, mida me tahame. See tähendab, et me EI peaks kasvatama valitsust, kui majandus aeglustub. Meil peaks juba olema õige suurusega valitsus ja sellepärast ei ole tarvis valitsust kasvatada iga kord, kui majandus aeglustub.

Numbrid töötavad ka siis, kui majanduse aeglustumisel valitsuse kulutused kasvavad, see toob majanduse retsessioonist välja, kuid minu arvates on sama saavutamine piisavate maksukärbetega, et taastada erasektori ostujõud, parem. Veelgi halvem on valitsuse suurendamine sellepärast, et eelarve on ülejäägis. Korrates: valitsuse finantsid ei ütle meile midagi selle kohta, kui suur see valitsus olema peaks. Valitsuse suuruse üle otsustamine peaks olema täiesti sõltumatu tema finantsidest. Õigel valitsuse kulutamise tasemel pole midagi pistmist maksutuludega või võimega laenata, sest need on ainult tööriistad rakendamaks ühiskondlikku huvi teenivat poliitikat ning mitte põhjused kulutamiseks või mitte kulutamiseks ja mitte tuluallikad, mida oleks tarvis kulutamiseks. Ma kirjutan täpsemalt, millist rolli ma valitsusel näen hiljem selles raamatus, aga minu nägemus on palju efektiivsemast ja tõhusamast valitsusest, mis on peaasjalikult keskendunud ühiskondliku huvi täitmisele.

Õnneks on mõistlikke võimalusi, kuidas seda teha, palju. Me saame luua õiged stiimulid, mis juhivad turujõude, et täita ühiskondlikku huvi ja seda palju vähemate regulatsioonidega. Selle tulemuseks on valitsus ja kultuur, mida terve maailm jätkuvalt kadestab. See on valitsus, mis väljendab ameerika väärtusi, premeerides kõvasti töötamist ja innovatsiooni ning edendades võrdseid võimalusi õiglaste tulemuste ja läbiviidavate seaduste ning regulatsioonidega, mille üle me võiksime tõeliselt uhked olla. Aga ma pöördun tagasi küsimuse juurde,  kui kõrged peaksid maksud olema. Kui valitsus prooviks lihtsalt osta kõike seda, mida tal tarvis on ja ei võtaks meilt osa ostujõudu ära, makse ei oleks-siis oleks “liiga palju raha taga ajamas liiga väheseid kaupu” olukord, mis põhjustaks inflatsiooni. Tegelikult poleks ilma maksudeta isegi midagi müügil selle valitsuse raha eest nagu eelnevalt arutletud.  Et valitsuse kulutamine ei põhjustaks inflatsiooni, peab valitsus osa meie ostujõust ära võtma meid maksustades, kuid mitte selleks, et millegi eest maksta.  Ökonomist ütleks selle kohta nii: maksude funktsioon on kogunõudluse reguleerimine, mitte sissetuleku tekitamine. Teisiti öeldes maksustab valitsus selleks ja võtab meilt osa raha ära, et ära hoida inflatsiooni, mitte kulutusteks raha saamiseks.

Veelkord: maksustamise funktsioon on majanduse reguleerimine, mitte raha hankimine, et valitsus saaks kulutada.

Ja jälle, valitsusel “pole” või “on” raha, ta suurendab arve meie pangakontodel, kui kulutab ja vähendab neid meid maksustades. See kõik täidab eeldatavasti majanduse reguleerimise ühiskondlikku huvi. Aga nii kaua, kuni valitsus usub esimest surmavalt süütut valet, et ta peab raha saama maksudest või laenamisest, et kulutada, toetab ta poliitikat, mis piirab majanduse väljalaset ja tööhõivet. See takistab meil saavutamast meie jaoks täiesti saadaval olevat majanduslikku tulemit.

2. Süütu surmav vale # 2

Valitsuse defitsiidid jätavad võlakoorma tulevastele põlvedele

Fakt: Kollektiivselt pole selline koorem reaalselt võimalik. Võlg või mitte võlg, meie lapsed saavad tarbida seda, mida nad on võimelised tootma.

See surmav süütu vale on tihti esimene mõte, mis inimestel assotseerub seoses valitsuse defitsiitse kulutamisega. Laenates täna, tähendab tänaste kulutuste eest hiljem maksmist. Või nagu meediast kuuleme:”Suured defitsiidid täna tähendavad kõrgemaid makse homme.” Ja hiljem maksmine tähendab kuidagi, et meie laste elustandard on tulevikus madalam, sest me kulutame defitsiitselt täna. Majandusteadlased nimetavad seda põlvkondade vaheliseks võla probleemiks (“intergenerational”debt issue). Arvatakse, et kui valitsus kulutab defitsiitselt, siis tänaste kulutuste eest tuleb kuidagi reaalselt maksta tulevastel põlvedel.

Ja arvud on suured!

Õnneks on sellega nagu kõigi nende surmavalt süütute valedega. Seda saab hõlpsasti seletada viisil, mis on kõigile arusaadav.  Idee, et meie lapsed jäetakse kuidagi ilma reaalsetest kaupadest ja teenustest tulevikus rahvusliku võla tõttu, pole midagi vähemat kui naeruväärne.

Siin on lugu, mis illustreerib mu mõtet. Mitmed aastad tagasi ma kohtusin endise senaatori ja Connecticuti kuberneri Lowell Weickeri ja tema naise Claudiaga  Saint Croix’i(USA Neitsisaared) laevasadamas. Ma küsisin kuberner Weickerilt, et mis riigi fiskaalpoliitikaga valesti on. Ta vastas, et me peame lõpetama defitsiitse kulutamise ja maksmise tänaste kulutuste eest enda laste arvele veeretamise. Ma lootsin viga tema loogikas illustreerida ja küsisin temalt sellised küsimused: “Kui meie lapsed ehitavad 15 miljonit autot 20 aasta pärast, siis kas nad peavad need aastasse 2008 tagasi saatma, et enda võlga maksta? Kas meie saadame reaalseid kaupu ja teenuseid aastasse 1945, et 2. Maailmasõja võlga maksta?”

Täna ma kandideerin USA Senatisse Connecticutis ja midagi pole muutunud. Valdav teema teistel kandidaatidel on: me oleme laenanud riikidelt nagu Hiina, et maksta tänaste kulutuste eest ning jätame arve tasuda oma lastele ja lastelastele. Muidugi me kõik teame, et me ei saada reaalseid kaupu ja teenuseid ajas tagasi ja ka meie lapsed ei pea seda tegema. Samuti pole mingit põhjust selleks, et valitsuse kulutamine eelnevatest aastatest hoiaks meie lapsi töötamast ning tootmast kaupu ja teenuseid, mida nad võimelised tootma on. Tulevikus on täpselt nagu täna, kes  on elus, võivad tööle minna ning toota ja tarbida reaalse teenuste ja kaupade väljalaske ja seda hoolimata sellest, kui palju riiklikke võlakirju väljastatud on. Sellist asja pole, et peame käesoleva aasta toodangu ära andma ja ajas tagasi saatma eelmistele põlvkondadele. Meie lapsed ei saa maksta ja ei maksa midagi meile tagasi isegi siis, kui nad seda tahaksid. Samuti ei ole defitsiidi finantseerimine mitte midagi tähendusrikast. Kui valitsus kulutab, siis ta lihtsalt suurendab arve meie pangakontodel. Veelgi täpsemalt, kõikidel kommertspankadel, mida me kasutame, on pangakontod keskpangas (Fed), mida nimetatakse reservide kontodeks. Välismaistel valitsustel on samuti reservide konto keskpangas (Fed). Need on nagu arveldusarved igas kommertspangas. Kui valitsus kulutab ilma maksustamata, siis ta muudab arve vastavatel arveldusarvetel (reservide konto) Fedis. See tähendab, et kui valitsus teeb sotsiaalkindlustusmakse sulle mahus $2000, siis ta muudab sinu panga Fedi kontol olevat arvu suuremaks $2000 võrra, mis automaatselt muudab ka sinu pangakontol oleva arvu suuremaks $2000 võrra. Järgnevalt pead sa teadma, mis riiklik võlakiri (US Treasury security) üldse on. Riiklik võlakiri (US Treasury security) pole midagi rohkemat kui säästuarve keskpangas (Fed). Kui sa ostad riikliku võlakirja, siis sa saadad oma dollarid keskpanka(Fed) ja mõne aja pärast tulevikus nad saadavad sulle dollarid tagasi+ intress. Sama on tõsi iga säästukonto kohta igas pangas. Sa saadad dollarid pangale ja mõne aja pärast saad nad tagasi+intress. Ütleme, et sinu pank otsustab osta $2000 väärtuses riiklikke võlakirju (US Treasury security). Et nende võlakirjade eest maksta, vähendab keskpank dollarite arvu, mis sinu pangal keskpanga arveldusarvel on $2000 võrra ja lisab sinu panga säästukontole keskpangas $2000 (ma nimetan siin riiklikke võlakirju “säästukontodeks”, sest seda nad tegelikult on). Ehk teisisõnu, kui valitsus teeb midagi sellist, mida me nimetame “raha laenamiseks”, siis tegelikult ta vaid liigutab raha arvelduskontolt keskpangas säästukontole (riiklikud võlakirjad) keskpangas. Terve 13 triljonit rahvuslikku võlga pole midagi muud kui majanduse hoiused säästukontodel keskpangas. Mis siis saab, kui riiklike võlakirjade lunastamistähtpäev saabub ja “võlg” tuleb tagasi maksta? Jah, sa arvasid õigesti, keskpank liigutab dollarid säästukontodelt(riiklikud võlakirjad) keskpangas vastavatele arvelduskontodele keskpangas(reservide kontod). Selles ei ole mitte midagi uut, nii on seda tehtud väga pikka aega ja keegi ei tundu sellest aru saavat, kui lihtne see on ja et see pole kunagi mingisugune probleem.

Föderaalvalitsuse maksustamine ja kulutamine mõjutab jaotust

Jaotus või distributsioon räägib sellest, kes saab need kaubad ja teenused, mis toodetakse. Tegelikult teevad seda poliitikud iga kord, kui nad uue seaduse vastu võtavad, nad suunavad reaalsed kaubad ja teenused ringi halvemuse või paremuse poole. Tõenäosus seda paremuse poole teha on tunduvalt väiksem, kui nad ei saa aru seitsmest surmavalt süütust valest. Näiteks igal aastal arutab kongress maksupoliitikat. Paljud tahavad maksustada neid, “kellele on see enam taskukohane” ja juhtida valitsuse kulutamine neile, kes seda kõige enam vajavad. Samuti otsustavad nad kuidas maksustada intresse, kapitalitulu, kinnisvara, tulu jne. Need on kõik küsimused, mis on jaotusega seotud. Lisaks sellele otsustab Kongress, kelle valitsus palkab ja lahti laseb, kellelt ta ostab midagi ja kellele ta otsesed maksed teeb. Samuti teeb kongress seadused, mis mõjutavad väga paljusid teise aspekte seoses hindade ja sissetulekutega. Välismaalastele, kes dollareid hoiavad, on see eriti riskantne. Nad teenivad dollarid meile midagi müües, kuid neil pole kinnitust, et nad saavad tulevikus reaalseid kaupu ja teenuseid meilt osta. Hinnad võivad tõusta(inflatsioon), peale selle võib USA valitsus kehtestada igasuguseid makse kõigele, mida välismaalased tahavad meilt osta ja see vähendab nende ostujõudu. Mõtle nende autode peale, mis Jaapan meile müüs hinnaga alla $2000. Nad (jaapanlased) on neid dollareid hoidnud enda säästukontol (US Treasury security) ja kui nad tahaksid neid dollareid kulutada, siis nad peaksid tõenäoliselt maksma üle $20 000, et meilt autosid osta. Mis nad saavad teha kõrgete hindade suhtes? Helistada juhatajale ja kaevata? Nad saatsid meile miljoneid täiesti korras autosid ja said vastu krediidi keskpanga(Fed) kontol, mille eest saab osta ainult seda, mida me neil lubame osta.  Hiljuti keskpank alandas intresse, mis muutis Jaapani intressisissetuleku väiksemaks riiklikelt võlakirjadelt (see jätkub järgnevas surmavalt süütus vales). See on täiesti seaduslik ja tavaline praktika, kui igaastane väljalase “jaotatakse” elavate vahel. Reaalset väljalaset ei visata minema olemasoleva võla tõttu ükskõik kui palju seda võlga poleks. Samuti ei vähenda eksisteeriv võlg väljalaset ja tööhõivet, välja arvatud juhul, kui valesti informeeritud poliitikud võtavad kasutusele defitsiidi vastased meetmed, mis vähendavad väljalaset ja tööhõivet. Kahjuks on see praegu nii ja sellepärast ongi see surmavalt süütu vale. Täna (15 aprill 2010) on selge, et Kongress võtab meilt rohkem ostujõudu ära, kui tarvis oleks tema enda kulutamisele ruumi tegemiseks. Peale seda, kui meie oleme kulutanud, kulutab valitsus kolossaalselt, kuid kaubamajas nimega majandus on palju, mis müümata jääb. Kuidas me teame seda? Lihtne, loeme töötud üle, vaatame üleliiast majandusvõimsust. Vaatame seda, mida keskpank (Fed) nimetab toodangulõheks, mis on vahe selle vahel, mida me suudaksime toota ja mida toodame, see on tohutult suur. Jaa, meil on rekordeid lööv defitsiit ja rahvuslik võlg, mis (nagu sa tead) tähendab, et meil on nii palju säästukontodel keskpangas. Kumulatiivne USA eelarve defitsiit suhtena majanduse suurusse on siiski madalam kui Jaapanil, kui enamusel Euroopal ja palju madalam, kui 2. Maailmasõja defitsiit seda oli, mis viis meid depressioonist välja ( ilma võlakoorma tagajärgedeta). Kui sa oled lugemisega nii kaugele jõudnud, siis peaks sulle selge olema, et defitsiit ei ole finantsküsimus. Loodetavasti sa tead, et maksud funktsioneerivad majanduse reguleerimiseks ja mitte valitsusele tulu loomise eesmärgil nagu kongress arvab. Kui ma vaatan tänast majandust, siis see karjub minu poole, et inimestel pole piisavalt raha, mida kulutada. See ei ütle mulle, et majanduses on liiga palju ostujõudu ja toimub ülekulutamine. Kas sa ei oleks nõus? Töötus on rohkem kui kahekordistunud ja SKP on rohkem kui 10% madalam sellest, kus see oleks, kui Kongress meid üle ei maksustaks. Kui me opereerime madalamal enda potentsiaalist, madalamal täistööhõivest, siis jääb meie lastele vähem reaalseid kaupu ja teenuseid. Kui me kärbime kõrgharidust, siis me jätame oma lapsed ilma neist teadmistest, mida nad vajaksid, et olla parimad oma tulevikus. Kui me kärbime teadust ja kosmoseuuringuid, siis me jätame oma lapsed ilma selle töö viljadest ning selle asemel loome töötud täna. Seega jah, kes elus, saavad tarbida selle aasta väljalaske ja samuti kasutavad osa sellest väljalaskest “investeerimiskaupadeks ja -teenusteks”, mis peaksid suurendama tuleviku väljalaset. Otse loomulikult on kongressi ütelda, kes tarbib selle aasta väljalaske. Potentsiaalsed jaotuse küsimused, mis on tingitud defitsiitidest eelmistest perioodidest, saab Kongress adresseerida ja jaotust võib seadustega muuta, kuni saavutatakse soovitud tulemus.

Kuidas me Hiinale ära maksame?

Ei ole võimalik, et sellise küsimuse üle muretsejad saavad aru, kuidas see kõik operatsiooniliselt töötab. Nad saaksid muidu aru, et see küsimus pole pädev. Nad ei mõista, et dollarid ja riigi võlakirjad ei ole midagi enamat kui “kontod”, mis on arvud valitsuse raamatupidamises. Vaatame kõigepealt kuidas me sellesse situatsiooni sattusime, kus me täna oleme. Kõik algas sellest, et Hiina tahtis meile kaupu müüa ja meie tahtsime neid osta. Ütleme näiteks, et USA armee tahtis osta vormirõivastust miljardi dollari eest Hiinast ja Hiinlased tahtsid sellise hinnaga, miljardi eest vormirõivastust müüa USA armeele. Nüüd armee ostab 1 miljardi eest vormirõivastust. Kõigepealt on tähtis mõista, et mõlemad osapooled on rahul. Ei ole “tasakaalutust”. Hiina eelistab dollareid vormirõivastusele, muidu poleks müüki toimunud ja USA armee eelistab vormirõivastust dollaritele, muidu ta poleks ostnud vormirõivastust. Transaktsioonid on vabatahtlikud ja USA dollarites. Aga tagasi meie küsimuse juurde: kuidas Hiinale makstakse? Hiinal on reservikonto keskpangas (Fed). Et kiiresti meelde tuletada: reservikonto pole midagi muud kui keeruline nimetus arvelduskonto jaoks. Et maksta Hiinale, keskpank(Fed) lisab 1 miljard dollarit Hiina arveldusarvele keskpangas (Fed).  Ta teeb seda numbreid lisades Hiina arveldusarvele. Numbrid ei tule kuskilt rohkem, kui staadioni tablool kuskilt numbrid tulevad. Hiinal on seejärel võimalus teha mitte midagi ja hoida neid numbreid arveldusarvel keskpangas (Fed) või ta võib osta riigi võlakirju (US Treasury securitiy). Et uuesti kiiresti asi üle vaadata: Riigi võlakiri pole midagi muud kui keeruline nimi säästukontole keskpangas (Fed). Ostja annab keskpangale(Fed) raha ja saab selle tagasi hiljem intressiga. Säästukonto(tähtajaline hoius, säästuarve) ongi see, sa annad pangale raha ja saad selle hiljem intressiga tagasi.  Ütleme, et Hiina ostab  1-aastase riigi võlakirja (Treasury security). Kõik, mis juhtub, on see, et keskpank (Fed) lahutab 1 miljardi Hiina arvelduskontolt keskpangas(Fed) ja lisab 1 miljardi Hiina säästukontole keskpangas(Fed). Kõik, mis aasta pärast juhtub, on see, et keskpank(Fed) liigutab raha(+lisab intressi) Hiina säästukontolt keskpangas(Fed) Hiina arvelduskontole keskpangas. Praegu hoiab Hiina $2 triljonit riigi võlakirju (Treasury security). Mis juhtub, kui lunastustähtpäev saabub? Siis me liigutame need dollarid Hiina säästukontolt keskpangas(Fed) Hiina arvelduskontole keskpangas(Fed) ja küsime neilt mis nad järgmisena teha tahaksid nende dollaritega. See juhtub kõige USA valitsuse võla osas, mis toimub pidevalt. Keskpank(Fed) liigutab dollarid säästukontodelt arvelduskontodele enda raamatupidamises. Kui inimesed ostavad riigi võlakirju, siis keskpank(Fed) võtab dollarid nende arvelduskontolt ja lisab nende säästukontole.  Millest kogu see kisa? See on traagiline arusaamatus. Hiina teab, et meil pole nende ” eelarve defitsiidi finantseerimist” tarvis ja mängib tobudega kaasa. Siia kuulub  Geithner, Clinton, Obama, Summers ja ülejäänud administratsioon, samuti Kongress ja meedia. Lubage ma seletan seda natuke tehnilisemalt neile, kellele see huvi pakub.  Kui riigi võlakiri ostetakse panga poolt, siis valitsus teeb kaks sisendit selles arvutlustabelis, mida me nimetame rahandussüsteemiks. Kõigepealt ta debiteerib (lahutab) ostja reservikontot (arvelduskonto) keskpangas(Fed). Siis ta suurendab(krediteerib) ostja võlakirja kontot (säästukonto) keskpangas(Fed). Nagu ennegi, valitsus lihtsalt muudab numbreid tema enda arvutlustabelis. Mõned numbrid tehakse väiksemaks,  teised suuremaks. Ja kui saabub saatuslik lunastustähtpäev ning Hiina võlakirjad tuleb lunastada, siis keskpank(Fed) muudab kahed numbrid tema enda arvutlustabelis. Keskpank(Fed) debiteerib (lahutab) Hiina võlakirjade kontot keskpangas(Fed) ja krediteerib (liidab) Hiina reservikonto (arvelduskonto) keskpangas (Fed). Kõik-võlg on makstud! Hiina sai nüüd oma raha tagasi. Kui Hiinal on (suur kogus) dollareid oma arveldusarvel keskpangas(Fed) ja ta tahab midagi muud – autod, jahid, kinnisvara, teised valuutad – siis ta peab need ostma turuhindadega müüjalt, kes tahab talle neid asju müüa ja vastu saada dollari deposiidid. Kui hiina ostab midagi, siis keskpank (Fed) lahutab  Hiina arvelduskontolt ja lisab selle arveldusarvele, kes Hiinale midagi müüs. Tasub tähele panna, et Hiinale “võla ära maksmine” ei muuda Hiina rikkust USA dollarites. Tal on lihtsalt dollarid  nüüd arvelduskontol riigi võlakrjade(säästukonto) asemel. Kui Hiina tahab nüüd riigi võlakirju (Treasury security), siis selles pole probleemi, keskpank liigutab jälle dollarid tema arvelduskontolt tema säästukontole ja teeb seda vastavalt mõlemil kontodel numbreid muutes. Terve rahvusliku võla ära maksmine on vaid ühelt kontolt(keskpangas) lahutamine ja teisele kontole(keskpangas)liitmine. Need transaktsioonid ei ole mingid sündmused reaalmajanduse jaoks ja kindlasti mitte hädade ning murede allikas, milleks peavoolu majandusteadlased, poliitikud, ärimehed ja meedia seda peavad. Veelkord: et võlga ära maksta, valitsus muudab kahte sisendit enda arvutlustabelis-arv, mis ütleb, kui palju võlakirju erasektor omab, muudetakse väiksemaks ja teine arv, mis ütleb, kui palju dollareid hoitakse keskpanga reservikontol, muudetakse suuremaks. Mitte midagi enamat. Võlg makstud. Kõigil kreeditoritel on raha tagasi antud. Milles seisneb suur sündmus? Mis juhtub, kui Hiina keeldub meie võlga ostmast praeguste madalate intressimäärade juures? Intressid peavad tõusma, et riigi võlakirjade ostu neile atraktiivseks teha, õigus?  Vale! See on tähtsusetu valitsusele, mis saab oma rahandussüsteemist aru. Seda raha ei kasutata kulutamiseks nagu eelnevalt kirjeldatud.  Sellel ei ole negatiivseid tagajärgi, kui raha on keskpanga arvelduskontol säästukonto asemel. Mis juhtub, kui Hiina ütleb:”Me ei taha arvelduskontot enam keskpangas(Fed). Maksa meile kullas või mõnes teises vääringus.” Hiinal ei ole sellist valikut meie praeguses “fiat valuuta” süsteemis ja nad teadsid seda, kui meie armeele vormirõivastust müüsid ning said vastu raha keskpanga arvelduskontol. Kui nad tahavad midagi muud kui dollarid, siis peavad nad midagi ostma turult täpselt nagu meie ülejäänud. Ühel päeval hakkavad meie lapsed selles arvutlustabelis numbreid muutma täpselt sama sujuvalt nagu meie tegime ja meie vanemad tegid. Loodetavasti nad saavad paremini aru süsteemist! Kuid praegu see surmav süütu vale, et meie rahvuslik  võlg jääb meie lastele, kujundab poliitikat ja hoiab meid optimeerimast majanduse väljalaset ning tööhõivet. Kaotatud väljalase ja väärtust kaotav inimkapital on reaalne hind, mida me maksame ning see kahandab olevikku ja tulevikku. Me teeme vähem, kui me suudaksime teha kõrge tööhõive juures (lisaks sellega seonduv kuritegevus, pereprobleemid ja meditsiinilised hädad), samas jätame me oma lapsed ilma reaalsetest investeeringutest, mis oleks nende jaoks tehtud, kui me oleksime teadnud, kuidas inimressurssi hõivatuna ja produktiivsena hoida.

3. Süütu surmav  vale # 3

Valitsuse eelarve defitsiidid vähendavad meie sääste.

Fakt: Valitsuse defitsiit suurendab sääste.

Lawrence Summers

Mitmed aastad tagasi oli mul kohtumine senaator Tom Daschle ja tolleaegse abirahandusministri Lawrence Summersiga. Arutasime neid süütuid valesid senaatoriga, ma seletasin talle kuidas need töötavad tema valijate heaolu vastu. Ta korraldas kohtumise abirahandusministriga, kes on ka endine Harvardi majandusprofessor ja kel on kaks onu, keda on auhinnatud Nobeli majanduspreemiaga, et saada vastus ja loodetavasti kinnitada, mida ma rääkisin. Ma alustasin küsimusega:”Larry, mis eelarve defitsiidiga valesti on?” Ta vastas:”See vähendab sääste, mida võiks investeeringuteks kasutada.” Ma vaidlesin vastu: “Ei vähenda, riigi võlakirjad vaid neutraliseerivad defitsiitse kulutamise mõju keskpanga opereerimise teguritele, sellel pole mingit pistmist säästude ja investeeringutega”, mille peale Larry vastas: “Noh, ma ei saa reservide raamatupidamisest aru, seega ma ei saa seda diskuteerida sellel tasemel.” Senaator Dashle jaoks oli see uskumatu, siin oli Harvardi majandusprofessor, abi-rahandusminister, kes ei saanud reservide raamatupidamisest aru. Kurb, aga tõsi. Järgnevad 20 min ma seletasin “kokkuhoiu paradoksi” (detailsemalt sellest süütus vales nr 6) samm-sammult, millest ta sai mingil määral aru, sest vastas: “…seega meil on rohkem investeeringuid tarvis, milledest tekivadki säästud.”  “Jah”, vastasin ma sõbralikult peale seda, kui olin andnud esmakursuslase majandusloengu sellele Harvardi professorile, millega meie kohtumine ka lõppes. Järgmisel päeval ma nägin teda poodiumil Concordi koalitsiooniga – defitsiidi terroristide grupp – rääkimas suurtest ohtudest, mis on seotud eelarve defitsiitidega. See kolmas surmav süütu vale on elus ja hea tervise juures kõige kõrgemal tasemel. Tegelikult töötab see nii ja see ei saaks enam lihtsam olla: valitsuse defitsiit võrdub täpselt meie ülejäänute omanduses olevate dollari finantsvarade koguse suurenemisega – ettevõtted ja majapidamised, residendid ja mitteresidendid, mida võiks nimetada mitte-valitsussektor. Ehk valitsussektori defitsiit võrdub “monetaarsed säästud” meie ülejäänute jaoks sendi täpsusega. Valitsuse defitsiit lisab meile sääste (sendi täpsusega). See on majandusarvestuslik fakt, mitte teooria või filosoofia.  Vaieldav see pole. See on baastõde rahvusliku sissetuleku arvestamisel. Kui eelmisel aastal oli valitsuse defitsiit 1 triljon, siis see tähendab, et netosäästud finantsvarades suurenesid kõigi ülejäänute jaoks täpselt 1 triljoni võrra (need, kes on majandust õppinud, peaksid mäletama, et neto finantssäästud tähendavad kombinatsiooni sularahast, valitsuse võlakirjadest ja kommertspankade deposiite keskpangas). See on majanduse baaskursus ning esimese aasta raha ja pangandus. Vaieldav see pole, sest tegemist on arvestusliku (raamatupidamisliku) identiteediga, aga ometi eksitakse selle vastu pidevalt ja kõige kõrgemal poliitilisel tasemel. Neil pole õigus. Küsi kellegilt Kongressi Eelarvekomisjonis (CBO) nagu mina olen seda teinud ja nad ütlevad sulle, et “peavad oma tšekiraamatu tasakaalu saama” ja kindlad olema, et  valitsuse defitsiit võrduks meie uute säästudega või muidu peavad nad hiliseks jääma ja vea üles leidma oma raamatupidamises. Nagu enne räägitud, on tegemist lihtsalt paljude sisenditega valitsuse enda arvutlustabelis. Kui raamatupidajad debiteerivad (lahutavad) kontolt, mida nimetame “valitsus”, siis nad samuti krediteerivad(liidavad) nende kontod, kos fondid saavad. Kui valitsuse konto väheneb, siis mõni teine konto suureneb täpselt sama võrra. Järgnevalt vaatame näidet, kuidas operatsiooniliselt valitsuse defitsiit lisab sääste. See lükkab ümber ka selle uue naeruväärse väite, et kui valitsus defitsiitselt kulutab, siis valitsus laenab ühelt isikult ja annab selle teisele isikule, seega midagi uut pole lisatud-et raha vaid liigub ühe isiku käest teise kätte. Teisisõnu ütlevad nad, et defitsiidid ei lisa sääste, vaid ainult liigutavad sääste ringi. Ei saaks vist rohkem eksida selles küsimuses. Näitame kuidas defitsiidid lisavad sääste ja mitte ei liiguta neid ringi.

1. Alustame sellega, et riigikassa müüb $100 miljardi eest riigi võlakirju (pane tähele, et see müük on vabatahtlik, mis tähendab, et ostja ostab võlakirjad, sest ta tahab nii teha. eeldatavasti ta usub, et on parem need osta kui mitte osta. Kedagi ei sunnita kunagi ostma riigi võlakirju. Neid müüakse oksjonil kõrgema pakkumise teinule, kes on nõus aktsepteerima madalaimat tootlikkust(Yield))

2. Kui võlakirjade ostja nende eest maksab, siis arvelduskonto keskpangas väheneb $100 miljardi võrra, et makse teha. Teiste sõnadega on raha arvelduskontol keskpangas vahetatud riigi võlakirjade vastu, mis on säästukonto keskpangas. Sel momendil pole mitte-valitsuse säästude kogus muutunud. Ostjal on nüüd riigi võlakiri säästudena endise raha asemel arvelduskontol, mis tal oli enne võlakirja ostmist.

3. Nüüd riigikassa kulutab $100 miljardit peale võlakirjade müüki tavalisteks kulutusteks nagu ikka seda valitsus teeb.

4. See riigikassa kulutamine lisab tagasi $100 miljardit kellegi arvelduskontodele.

5. Mitte-valitsusel on nüüd $100 miljardit arvelduskontodel ja $100 miljardit riigi võlakirju. Peamine: defitsiitne kulutamine otseselt lisas $100 miljardit riigi võlakirjade näol mitte-valitsuse sääste( mitte-valitsus tähendab kõiki peale valitsuse).

Ostja säästud $100 miljardit uusi riigivõlakirju liigutasid raha tema arvelduskontolt keskpangas riigi võlakirjade kontole (säästukonto) keskpangas. Seejärel riigikassa kulutas $100 miljardit peale võlakirjade müüki ja maksete saajate summad arvelduskontodel suurenesid selle võrra nüüd. Seega defitsiitne kulutamine ei liiguta vaid finantsvarasid ringi (dollarid ja riigi võlakirjad) väljaspool valitsust, vaid see otseselt lisab täpselt nii palju sääste finantsvarades mitte-valitsusele.  Ja samuti valitsuse eelarve ülejääk otseselt lahutab täpselt nii palju meie säästudest. Meedial, poliitikutel ja isegi tipp majandusteadlastel on see asi täpselt TAGURDPIDI.  Juulis 1999 oli Wall Street Journalis kaks pealkirja. Vasakul oli pealkiri kiitmas president Clintonit rekordilise eelarve ülejäägi eest seletamas, kui hästi fiskaalpoliitika töötab. Paremal oli pealkiri, mis ütles, et ameeriklased ei säästa piisavalt ja me peaks kõvemini töötama, et säästa. Mõned leheküljed tagapool oli graafik, kus näidatud ühel joonega valitsuse eelarve suurenemas ja teise joonega säästud vähenemas. Need olid pea identsed, aga vastassuunalised ja näitasid selgelt, et valitsuse ülejääk võrdus erasektori kaotusega säästudes. Ei saa olla valitsuse eelarve ülejääki erasektori säästude kasvuga koos (siia sisse arvestatud ka mitteresidentide säästud dollari finantsvarades). See on võimatu, aga mitte ükski peavoolu majandusteadlane või valitsuse ametnik ei saanud aru.

Al Gore

2000-l aastal ühes erakodus Boca Raton, FL ma sattusin kõrvuti istuma toonase presidendikandidaadiga Al Gore’ga ‘fundraiser’ õhtusöögil, kus arutati majanduse üle. Esimese asjana küsis ta minult minu arvamust selle kohta, kuidas järgmine president peaks kulutama 5,6 triljonit eelarve ülejääki, mida järgnevaks 10-ks aastaks ennustati. Ma ütlesin talle, et järgnevaks 10-ks aastaks pole valitsuse eelarve ülejäägis 5,6 triljoni võrra, sest see tähendaks mitte-valitsuse finantsvarades säästude vähenemist 5,6 triljoni võrra ja see on naeruväärne. Sel ajal polnud erasektoril isegi nii palju sääste, mida maksudena ära võtta ja viimane ülejääk mitusada miljardit dollarit oli juba piisavalt sääste vähendanud, et Clintoni boom peagi saabuvaks bust’iks pöörata. Ma ütlesin kandidaat Gore’le, et kuuele viimasele eelarve ülejäägi perioodile meie natuke pikemas kui 200 aastases ajaloos järgnesid ainult kuus depressiooni. Samuti ma mainisin, et eelarve ülejäägi tõttu, mis vähendab meie sääste, on kriis saabumas, mis ei lõpe enne, kui defitsiit on piisavalt suur, et meie kaotatud sissetulekud ja säästud ning kogunõudlus, väljalase ja tööhõive taastuks.  Ma pakkusin, et 5,6 triljonit ülejääki saab tõenäoliselt olema hoopis 5,6 triljonit puudujääki, kui nominaalne säästmise tahe on tõenäoliselt seal 5% SKPst juures sel ajaperioodil. Umbes nii ka läks. Majandus lagunes koost ja President Bush ajutiselt reversseeris selle massiivse defitsiitse kulutamisega 2003-l aastal. Peale seda ja enne seda oli meil küllalt defitsiitset kulutamist, et asendada finantsvarad, mis kadusid Clintoni ülejäägi aastatega (eelarve ülejääk võtab täpselt nii palju sääste ülejäänutel meil vähemaks) ja siis me lasime defitsiidil jälle liiga palju langeda. Peale sub-prime võla poolt põhjustatud mulli lõhkemist me jälle lagunesime koost, sest defitsiit oli ja on liiga väike antud tingimuste juures. Praeguse valitsuse kulutuste taseme juures maksustatakse meid liiga kõrgelt ja meil pole piisavalt peale maksustamist sissetulekut, et osta kõike sellest kaubamajast nimega majandus. Muide Al oli hea õpilane, me rääkisime detailidest ja ta nõustus, et see on loogiline ning arvas, et tõesti võib nii juhtuda, kuid ta ütles, et tema ei saa “sinna minna”. Ma ütlesin, et mõistan poliitilist reaalsust, ta tõusis ja pidas kõne sellest, kuidas tema eelarve ülejääke plaanib kulutada.

Robert Rubin

10 aastat tagasi,  2000 aasta paiku, enne kui kõik koost lagunes, oli mul erakliendi kohtumine Citybank’is  Robert Rubiniga, endine USA rahandusminister President Clintoni administratsioonis ja 20-e Citybank’i kliendiga. Rubini  rääkis enda visioonist ja ütles, et madalast säästumäärast võib probleem kujuneda. Mõned minutid olid jäänud ja ma küsisin: “Bob, kas keegi Washingtonis saab aru, et eelarve ülejääk vähendab mittevalitsuse sääste?” Ta vastas: “Ei, ülejääk suurendab sääste. Kui valitsuse eelarve on ülejäägis, siis ta ostab riigi võlakirju turult ja see lisab sääste ning investeeringuid.”  Ma vastasin: “Ei, kui valitsuse eelarve on ülejäägis, siis peame me müüma riigi võlakirju keskpangale, et makse maksta ja meie neto finantsvarad ning säästud vähenevad selle summa võrra.” Rubini ütles: “Ma arvan, et sa eksid.”  Ma lasin sel minna ja kohtumine oli läbi.  Ma sain enda küsimusele vastuse. Kui tema ei saanud aru, et valitsuse eelarve ülejääk vähendas sääste, siis ei saanud sellest keegi aru Clintoni administratsioonis. Majandus sattus kriisi varsti pärast seda. Kui jaanuaris 2009 tuli säästuraport välja, siis press märkas, et säästude kasv oli 5% SKPst, mis oli kõrgeim peale 1995-t aastat, nad muidugi ei märganud, et eelarve puudujääk oli suurem 5%st, mis ka juhtus olema suurim pärast 1995-t aastat. Peavool ei mõista, et defitsiidid lisavad sääste. Kui Al Gore mõistab, siis ta ei ütle midagi. Vaata tänavust aastat, kui defitsiit kasvab, siis säästud ka kasvavad. Veelkord, ainuke allikas “neto $US monetaarseteks säästudeks” (finantsvarad) mitte-valitsuse jaoks (residendid ja mitteresidendid) on valitsuse defitsiitne kulutamine. Aga pane tähele, kuidas need inimesed, kes tahavad, et rohkem säästaksime, tahavad ka eelarvet tasakaalustada kulutuste kärpimise või kõrgema maksustamisega. Nende ideed on teineteist välistavad. Nad on osa probleemist, mitte osa lahendusest, ja kõige kõrgemal tasemel. Välja arvatud üks.

Professor Wynne Godley 

Professor Wynne Godley nüüd pensionil olev üle 80 aastane Cambridge’i Ülikooli majandusteaduskonna juht, keda tunti kui edukaimat Briti majanduse prognoosijat mitmel aastakümnel. Ta tegi seda “sektorite analüüsiga”, mille tuumaks oli fakt, et valitsuse defitsiit võrdub teiste sektorite finantsvarade säästudega. Isegi kõigi tema majandusennustuste edukuse ja raudkindlate raamatupidamisreeglite kasutamise juures ei ole ta suutnud veenda peavoolu oma õpetuste õigsuses.

Nüüd me teame:

Valitsuse defitsiidid ei ole “õudsad asjad” nagu peavool usub, et nad on. Jah, defitsiidid loevad. Üleliigne kulutamine võib põhjustada inflatsiooni, aga valitsus ei pankrotistu.

Valitsuse defitsiidid ei koorma meie lapsi.

Valitsuse defitsiidid ei vii raha lihtsalt ühtedelt isikutelt teistele.

Valitsuse defitsiidid lisavad sääste.

Milline on defitsiidi roll poliitikas? See on väga lihtne. Kui kulutamine on liiga väike, et väljalaset ja tööhõivet jätkusuutlikuna hoida, kui meil pole piisavalt ostujõudu, et osta mis selles suures kaubamajas nimega majandus müügil on, siis valitsus võib sekkuda ja kindlustada, et väljalase müüakse maha kas makse langetades või kulutusi suurendades. Maksud funktsioneerivad, et reguleerida meie ostujõudu ja majandust üldiselt. Kui “õige” maksustamise tase, mis on vajalik, et toetada väljalaset ja tööhõivet, juhtub olema palju madalam kui valitsuse kulutamine, mis põhjustab eelarve defitsiidi, siis maksevõimetuse, jätkusuutmatuse või meie lastele halva tegemise pärast pole tarvis muretseda. Kui inimesed tahavad töötada ja raha teenida, kuid ei taha seda kulutada, siis sellest pole midagi. Valitsus saab makse alandada kuni me otsustame kulutada ja osta oma väljalaske või valitsus saab osta väljalaske (infrastruktuuri investeeringud, kaitsekulutused, meditsiin jne).Need valikud on poliitilised. Õige suurusega defitsiit viib meid sinna, kus me tahame olla väljalaske ja tööhõive osas, samuti valitsuse suuruse osas ja seda olenemata sellest, kui suur või väike selline defitsiit ka poleks.  Tähtis on reaalne elu – väljalase ja tööhõive – defitsiidi suurus on raamatupidamislik statistika. 1940-datel nimetas majandusteadlane Abba Lerner seda “Funktsionaalne rahandus” ja kirjutas sellenimelise raamatu.

4. Süütu surmav vale #4

Pensionisüsteem on pankrotis

Fakt: Föderaalvalitsuse tšekid ei põru

Kõik kongressi liikmed usuvad, et pensionisüsteem on pankrotis. President Obama on öelnud, et pensionisüsteemil pole tulevikus raha. President Bush kasutas sõna “pankrot” neli korda ühel päeval ja senaator McCain ütles, et pensionisüsteem on laostunud. Nad kõik eksivad. Me oleme juba arutanud, et valitsusel “pole” või “on” tema enda poolt väljastatud raha. Ta kulutab numbreid muutes pangakontodel. Siia hulka kuuluvad ka pensionimaksed.  Valitsuse võimel makseid sooritada õigeaegselt sotsiaalhoolekandele pole operatsioonilist piirangut. Ei ole vahet millised numbrid on pensionisüsteemi fondi kontodel, sest need numbrid ei ole midagi enamat kui raamatupidamislik salvestis nagu on kõik keskpangas olevad kontod. Kui tuleb aeg  pensionimaksed teha, siis valitsus peab vaid numbreid muutma (suuremaks) saajate kontodel ja siis numbreid muutma(väiksemaks) pensionifondi kontodel ja järge pidama sellel. Kui sotsiaalhoolekande konto muutub negatiivseks, siis nii olgu.  See peegeldab vaid numbreid, mis muutusid sotsiaalhoolekande saajate kontodel suuremaks. Üks suuremaid diskussioone Washingtonis on, kas erastada riiklik pensionisüsteem või mitte. Sa võid juba aimata, et terve see diskussioon on rööbastelt maas. Mida tähendab riikliku pensionisüsteemi erastamine ja millist mõju see avaldab majandusele ning sulle kui üksikisikule?

Erastamise idee on selline:

1. Sotsiaalmaksu ja väljamakseid vähendatakse.

2. Sotsiaalmaksu vänemise arvelt saadava summa eest ostetakse aktsiaid.

3. Kuna valitsus korjab nii palju vähem maksudena, siis eelarve defitsiit on nii palju suurem ja vaslitsus peab müüma samavõrra rohkem riigi võlakirju(nii nad ütlevad).

Kas mõistsid? lihtsustatult:

Sinu palgast võetakse vähem ära pensionimakseteks (Social Security) igal nädalal.

Sa saad kasutada seda raha, mida enam ära ei võeta, aktsiate ostmiseks.

Hiljem saad sa veidi vähem riiklikku pensioni, kui sa pensionile lähed.

Sa omad aktsiaid, mis on loodetavasti rohkem väärt, kui riiklikud pensionimaksed, millest sa loobusid.

Ükskikisiku vaatevinklist tundub see üsna huvitav vahetus. Need aktsiad, mida sa ostad, peavad ainult veidi tõusma aja jooksul, et võit oleks juba arvestatav sinu jaoks. Sellise plaani toetajad ütlevad, et jah, see oleks üsna suur ühekordne defitsiidi lisa, kuid sääst pensionimaksetelt pikas plaanis kaaluks selle üles ja raha aktsiaturul aitaks majandusel edukalt kasvada.

Selle plaani vastased ütlevad, et see on liiga riskantne ja viitavad aktsiaturgude kukkumisele 2008-l aastal ja väidavad, et kui midagi niisugust peaks jälle juhtuma, siis valitsus peab ikkagi pensionimakseid suurendama, et pensionäre vaesusse langemisest päästa. Kui me ei taha riskida suure osakaalu vanuritega vaesusse langemisega, siis valitsus võtab ikkagi riski.

Nad mõlemad eksivad. (Kes oleks arvanud!)

Peamine viga mainstream dialoogis on üldistusviga (fallacy of composition). Tüüpiline raamatunäide üldistusveast oleks jalgpallimäng, kus sa näed paremini, kui püsti tõused ning järeldad, et kõik näeksid paremini, kui nad püsti tõuseksid. Vale! Kui kõik püsti tõuseksid, siis keegi ei näe paremini kui enne, vaid vastupidi, kõigi jaoks on situatsioon halvem. Nad kõik mõtlevad mikro tasandil, mis lähtub üksikisiku pensionist ning nad ei mõtle makro tasandil tervest rahvast lähtuvalt.

Et mõista, mis üldise pildiga fundamentaalselt valesti on, peame aru saama, et pensionisüsteem on funktsionaalselt nagu riigi võlakirja ostmine osalistele.  Luba ma seletan. Olemasolevas süsteemis sa annad valitsusele oma raha praegu ja ta lubab selle tagastada tulevikus. Täpselt nii juhtub, kui sa ostad riigi võlakirja (või paned raha säästukontole). Sa annad valitsusele oma dollarid praegu ja saad dollarid tagasi tulevikus+intressid. Jah, mõni investeering võib sulle anda kõrgema tootluse, aga kui tootlus kõrvale jätta, on tegemist sama asjaga (nüüd sa tead seda ja oled muide kaugel ees kongressist).

 Steve Moore

Nüüd sa loed diskussiooni, mis mul oli mitmed aastad tagasi Steve Moore’ga, kes oli siis CATO instituudi juht, nüüd esineb regulaarselt CNBC-s ja on pikka aega toetanud riikliku pensionisüsteemi erastamist.

Steve tuli Floridasse, et rääkida pensionisüsteemist ühel minu konverentsil. Ta pidas kõne, kus pooldas, et inimesed paneksid oma raha aktsiaturule riikliku pensionisüsteemi maksete tegemise asemel ning väitis, et nad võidavad pikas plaanis, kui nad lõpuks pensionile lähevad. Samuti väitis ta, et ühekordne valitsuse defitsiidi suurenemise kaalub üles majanduse ekspansioon ja see “makstakse kinni” selle poolt. Selles faasis ma alustasin küsimuste ja vastuste sessiooni.

Warren: “Steve, praegu valitsusele raha andes sotsiaalmaksu näol ja seda hiljem tagasi saades, on see funktsionaalselt sama nagu ostes valitsuse võlakirja täna, kus sa annad valitsusele raha ja saad selle hiljem tagasi. Ainuke erinevus on tagastuse suuruses, mis vanurid saavad”

 Steve: “OK, aga valitsuse võlakirjadega sa saad suurema tagastuse kui pensioniga (Social Security), mis ainult maksab sulle raha tagasi 2% intressiga. Riiklik pensionisüsteem (Social Security) on halb investeering inimestele.”

Warren: “OK, ma räägin investeerimise aspektist hiljem, aga luba ma jätkan. Sinu erastamise ettepaneku juures vähendaks riik pensionimakseid ja töötajad paneksid selle aktsiaturule.”

Steve: “Jah, umbes $100 kuus ja heaks kiidetud kõrgekvaliteetsetesse aktsiatesse”

Warren: “OK, ja riigikassa peaks väljastama ning müüma lisaks riigi võlakirju, et katta puudujääk sissetulekutes (maksulaekumistes).

Steve: “Jah, ning lisaks sellele vähendaksin mina riiklikke pensionimakseid pikas perspektiivis.”

Warren: “Jaa. Et jätkata oma mõttega, need töötajad, kes ostavad aktsiaid, ostavad neid kellegi teise käest, seega aktsiad vahetavad vaid omanikke. Uus raha majandusse ei lähe.”

Steve:”Õige”

Warren: “Ja inimestel, kes müüvad aktsiaid, saab olema raha, mis ostab nüüd riigi võlakirju.”

Steve: “Kui sa selle peale nii mõtled.”

Warren:”Kõik, mis juhtus, on see, et töötajad peatasid maksed riiklikku pensionisüsteemi(SS) ja me mõlemad oleme sellega nõus, et see on funktsionaalselt sama nagu valitsuse riigi võlakirja ostmine ning selle asemel nad ostsid aktsiaid. Teised inimesed müüsid aktsiaid ja ostsid uusi valitsuse võlakirju. Makro tasemelt vaadates mõned aktsiad vahetasid omanikke ja mõned riigi võlakirjad vahetasid omanikke. Kogu aktsiate hulk ja kogu võlakirjade hulk süsteemis jäi samaks, kui sa loed riikliku pensionisüsteemi lubadust sulle tulevikus pensioni maksta võlakirjaks. Sellel ei peaks mingit mõju olema majandusele või säästudele või millegile muule peale selle, et see genereerib transaktsiooni kulud.”

Steve:”Ma oletan, et sa võid selle peale nii vaadata, aga mina vaatan selle peale kui erastamise peale ja ma usun, et inimesed suudavad enda raha paremini investeerida kui valitsus.”

Warren: “OK, aga sa nõustud, et aktsiate hulk ei muutu selle ettepanekuga, samuti ei muutu midagi majanduses tervikuna.”

Steve: “Aga see muudab asju pensionisüsteemis osalejate jaoks.”

Warren: “Jah, täpselt vastupidise muutusega teiste jaoks ning seda pole kongress ning mainstream majandusteadlased kunagi arutanud. Tundub, et sul on ideoloogiline kalduvus erastamise suhtes ja selle mõtte sisu sind ei huvita.”

Steve: “Mulle meeldib see, sest usun, et inimene suudab oma raha paremini investeerida kui valitsus.”

Ma jätsin viimase sõna Steve’le. Selline ettepanek ei muudaks aktsiate arvu, mida ameeriklased investeeringutena hoiavad. Makro tasandil pole see rahvusel “paremini investeerida laskmine, kui seda teeks valitsus”. Steve teab seda, aga see ei tähenda, ta jätkab selle ebaloogilise loo esitamist, mida ta teab, et see on ebaloogiline. Teda ei kritiseerita meedias, erandiks on valeloogika, kus väidetakse, et kas aktsiad on parem investeering kui riiklik pensionisüsteem(SS), kas valitsuse võlakirjad võtavad säästud ära erasektorist, mida võiks investeeringuteks kasutada, valitsus riskib oma maksevõimega, kui tema võlakoormus kasvab ja kõik see ülejäänud rumalus, mida me nimetame süütuteks valedeks. Õnnetuseks need süütult surmavad valed pidevalt kerkivad esile ja ei anna mingisugust võimalust adekvaatseks analüüsiks. Ja veelgi halvem, ‘põlvkondade vaheline’ teema jätkub umbes nii: “Probleem seisneb selles, et 30 aasta pärast on palju rohkem pensionäre ja proportsionaalselt vähem töötajaid (mis on tõsi) ning  riiklikul pensionifondil saab raha otsa (nagu numbrid mingis fondis seaksid piirangu valitsuse kulutamisele, rumalus, aga nad usuvad sellesse). Et probleem lahendada, me peame välja mõtlema viisi, kuidas  seenioreid rohkema rahaga varustada, et nad saaksid maksta vajalike kaupade ja teenuste eest.” Selle viimase avaldisega lähevad asjad nihu. Nad eeldavad, et reaalse probleemi, ‘vähe töölisi ja palju pensionäre’ , mida nimetatakse ka “ülalpeetavate töötajate suhteks”, saab lahendada sellega, et pensionäridel on piisavalt raha ostmaks kaupu, mida nad vajavad.”

Vaatame selle peale nii: 50 aasta pärast on 1 töötaja 300 miljoni pensionäri kohta (ma suurustan, et mõtet illustreerida), tal on üsna palju tööd, sest ta peab kõik toidu kasvatama, ehitama ja hooldama kõik hooned, pesu pesema, meditsiiniabi andma, televisiooni saated tegema jne. Kas meil on vaja kindlustada, et neil 300 miljonil pensionäril oleks raha, et talle maksta??? Ilmselgelt pole probleem rahas. Meil on tarvis kindlustada, et see üks inimene oleks piisavalt tark, piisavalt produktiivne, tal on piisavalt kapitali ja tarkavara, et ta oleks võimeline kõike seda tegema. Vastasel juhul on need pensionärid tõsises hädas ükskõik kui palju raha neil ka poleks. Seega tõeline probleem seisneb selles, kui töötavad inimesed pole piisavalt produktiivsed ja ei suuda neid kaupu ning teenuseid toota, mis pensionäridel tarvis on. Rohkem “raha, mida kulutada” tõstab ainult hindu ja ei loo rohkem kaupu ning teenuseid. Mainstream’i lugu muutub veelgi hullemaks, kui jätkab:”Seega valitsus peab kulutusi kärpima või makse tõstma, et akumuleerida raha, mida homme kulutada.” Ma usun, et nüüdseks saad juba aru, et see on naeruväärne ning surmavalt süütud valed töötavad lakkamatult ja õõnestavad jätkuvalt meie elustandartdit, samuti järgnevate põlvede heaolu. Me teame, et meie valitsusel pole või on raha. Ta kulutab arve suuremaks muutes meie pangakontodel ja maksustab arve väiksemaks muutes meie kontodel. Maksude tõstmine vähendab meie ostujõudu, mitte ei anna valitsusele midagi kulutamiseks. Maksutõus on OK, kui majandus on ‘ülekuumenenud'(kui meil on liiga palju ostujõudu selle jaoks, mis selles suures kaubamajas müügil on (majandus)). Aga kui majandus pole ülekuumenenud ja kulutamine on madalam, et ära osta kõik täistööhõive juures, siis maksude tõstmine ja meie ostujõu ära võtmine, teeb olukorra ainult halvemaks. Mainstream majandusteadlased on nõus reaalsete kaupade osas, et 50 aasta pärast pole suurt midagi tänasest toodangust, mida me saaksime kasutada. Nad ütlevad, et ainus asi, mida me saame teha oma järeltulijate jaoks, on anda neile teadmised ja tehnoloogia, et nad suudaksid tulevaste väljakutsetega toime tulla. Iroonia seisneb selles, et avaliku sektori “säästmisega” me vähendame kulutusi täna, mis põhjustab ´majanduse väljalaske languse ja tööhõive languse. Ja veelgi halvem, suurim viga – esimese asjana kärbivad meie eksinud liidrid haridust – ainus asi, millega mainstream majandusteadlased on nõus, mis aitab meie järeltulijaid 50 aasta pärast. Kui meie poliitilised liidrid mõistaksid rahandussüsteemi opereerimise reaalsust, siis saaksid nad aru, et küsimus on sotsiaalses kapitalis ja võimalikus inflatsioonis, kuid mitte valitsuse maksevõimes. Nad saaksid aru, et kui nad tahavad seeniorite sissetulekuid suurendada, siis see on lihtne väljamaksete suurendamise teema ja tõeline küsimus seisneb, millisel tasemel reaalsete ressursside tarbimisega me tahame oma seenioreid varustada. Kui palju toiduga me tahame neid varustada, millised elutingimused, riietus, elekter, kütus, meditsiini teenused? Need on tõelised küsimused ning jah, andes neile rohkem neid kaupu ja teenuseid, tähendab vähem meie jaoks. Tegelike teenuste ja kaupade kogusel, mis me neile anname, on reaalne maksumus, mitte maksetel, mis pole midagi enamat kui numbrid pangakontodel. Kui meie liidrid muretseksid tuleviku pärast, siis nad toetaksid sellist liiki haridust, mida nad arvaksid olevat kõige väärtuslikum selle eesmärgi täitmiseks. Nad ei saa rahandussüsteemist aru ja seega nad ei näe lahendust, kuni nad sellest pole aru saanud. Samal ajal jätkab see surmavalt süütu vale meie ja tulevaste põlvede heaolu õõnestamist.

5. Süütu surmav vale #5

Väliskaubandusdefitsiit on jätkusuutmatu ja hävitab töökohti ning sisemaist tootmisvõimsust.

Faktid: Reaalne tulu on import ja reaalne kulu on eksport.

Väliskaubandusdefitsiit tõstab otseselt meie elatustaset. Töökohad ei hävi mitte impordi pärast, vaid sellepärast, et mingi valitsuse kulutamise taseme juures on maksud liiga kõrged. Taaskord võid nüüdseks juba kahtlustada, et peavool mõistab kõike tagurpidi, k.a. väliskaubanduse teemat. Et selle teemaga rööbastele saada, tuleb alati meeles pidada, et majanduslikus mõttes on alati parem olla saaja kui andja. Seepärast, nagu majandusõppe esmakursuslastele õpetatakse: import on reaalne tulu, eksport on reaalne kulu. Teiste sõnadega: minna tööle ja toota reaalseid kaupu ja teenuseid teistele tarbimiseks ei ole sulle majanduslikus mõttes üldse kasulik, kui sa ei saa vastutasuks tarbida reaalseid kaupu ja teenuseid, mida teised toodavad. Lühidalt: Tõeline rahvuslik rikkus tuleb sellest, mida see rahvus suudab omale toota ja hoida, pluss kogu import, miinus kõik, mida ta peab eksportima. Tegelikult siis väliskaubandusdefitsiit tõstab meie elatustaset. Kuidas saakski see teisiti olla? Seega, mida suurem väliskaubandusdefitsiit, seda parem. Peavoolu majandusteadlased, poliitikud ja meedia mõistavad väliskaubanduse teemat täiesti tagurpidi. Kurb aga tõsi. Et asi oleks selgem, näitlikustame: Kui kindral MacArthur oleks peale II maailmasõda nõudnud, et jaapanlased, kui sõja kaotajad, peavad USA-le, kui sõja võitjale, midagi vastu saamata saatma 2 miljonit autot aastas, siis oleks tulemuseks olnud rahvusvaheline skandaal ja ameeriklasi oleks süüdistatud alistatud vaenlaste ekspluateerimises. Ameeriklasi oleks süüdistatud I Maailmasõja järgse praktika kordamises, kus võitjad nõudsid Saksamaalt reparatsioone, mis olid nii kõrged ja koormavad, et põhjustasid tõenäoliselt II maailmasõja. Muidugi MacArthur ei esitanud selliseid nõudmisi ja siiski on Jaapan üle 60 aasta järjest saatnud USA-sse igal aastal 2 miljonit autot, saades vastu väga vähe, peaaegu mitte midagi. Ja, üllatav küll, nad ise arvavad, et see tähendab, et nad on kaubandussõda võitmas ja USA arvab, et on seda sõda kaotamas. Ameeriklastel on autod, Jaapanil aga väljavõte Föderaalreservilt, mis näitab, millisel arveldusarvel nende vastutasuks saadud dollarid on. Sama lugu Hiinaga – nad arvavad samuti, et on võitmas, sest hoiavad USA kauplusi täidetuna oma kaupadega, saamata vastutasuks muud kui samasuguse väljavõtte Föderaalreservilt. Ja USA valitsus on nõus ning arvab, et on alla jäämas. See on grandioosne hullus. Vaadake kas või igapäevaseid pealkirju ja kommentaare meedias

USA „kannatab“ väliskaubanduse defitsiidi käes.

Väliskaubandusdefitsiit on jätkusuutamtult „tasakaalust väljas“

 USA kaotab töökohti Hiinale.

 USA laenab välismaalt oma kulutamisharjumuste katteks nagu purjus meremees, jättes maksmata arved oma laste õlgadele kuna kulutab rahvuslike sääste.

Ma olen kõike seda kuulnud ja see kõik on täielik jama. USA saab väliskaubanduse defitsiidist TOHUTULT PALJU kasu. Kogu ülejäänud maailm on USA-le saatnud sadade miljardite dollarite väärtuses rohkem reaalseid kaupu ja teenuseid saatnud, kui ise vastu saanud. Ülejäänud maailmal on olnud võimalus toota ja eksportida, USA-l on olnud võimalus importida ja tarbida. Miks peaks USA tahtma seda lõpetada? Kui ülejäänud maailm soovib USA-le midagi vastu saamata oma tooteid ja teenuseid saata, siis miks ei peaks USA olema võimeline neid vastu võtma? Peale rahandussüsteemi täieliku mittemõistmise pole põhjusi, miks USA valitsus on sellest tohutust tulust teinud tööpuuduse õudusunenäo. Eelnevatest surmavatest süütutest valedest võime meenutada, et USA võib ALATI toetada kodumaist tootmist ja säilitada kodumaise täistööhõive fiskaalpoliitiliste vahenditega (maksualandused ja/või valitsuse kulutamine), isegi siis kui Hiina või mõni teine riik otsustab USA-le saata kaupu ja teenuseid nii palju, et asendab kogu senini neid kaupu ja teenuseid pakkunud sisemaise tööstuse. Kõik, mis valitsus peab tegema, on ameeriklaste ostuvõime hoidmine nii kõrgena, et nad oleksid võimelised ära ostma kõik, mida välismaailm neile müüa tahab ja lisaks selle, mida sisemaine tööstus on täistööhõive juures võimeline tootma. Jah, töökohad võivad mitmes tööstusharus kaduda, aga õige fiskaalpoliitikaga saab sisemaise ostujõu hoida nii kõrgel kui vaja, et palgata kõik, kes on võimelised ja tahavad töötada selleks, et toota kaupu ja teenuseid sisemaiseks era- ja avalikuks tarbimiseks. Tegelikult jäi töötuse tase USAs kuni hiljutise ajani suhteliselt madalale hoolimata kõigi aegade kõrgeimast väliskaubanduse defitsiidist. Mida siis öelda sellise infomüra kohta, et USA laenab välismaalt oma kulutamisharjumuste katteks nagu purjus meremees? See pole tõsi! USA ei ole sõltuvuses Hiina soovist osta USA võlakirju või kuidagi teisiti Hiina USA kulutamise finantsserimisest. Tegelikult finantseerib USA krediidiloome välismaist säästmist. Mida see tähendab? Vaatame tüüpilise transaktsiooni näidet. Oleta, et sa oled USA resident ja oled otsustanud osta Hiinas valmistatud auto. Sa lähed USA panka ja saad laenu selle auto soetamiseks. Sa vahetad laenatud raha auto vastu. Hiina autotootjal on nüüd deposiit pangas ja panga raamatupidamises on laen sinule koos Hiina autotootja deposiidiga. Esiteks on kõik nüüd „õnnelikud“: Sinul oli autot rohkem tarvis kui raha, muidu sa poleks seda autot ju ostnud, järelikult oled rahul. Hiina autotootja soovis raha rohkem kui autot, seega on ka tema rahul. Ja pank tahtis nii laenajat kui hoiustajat oma kliendiks, muidu poleks ta laenu andnud. Seega on ka pank rahul. Tehingu lõpuks ei tekkinud mingisugust „raamatupidamisliku tasakaalutust“. Kõik on rahul ja õnnelikud sest said täpseltseda, mida tahtsid. Pangal on väljastatud laen ja seda tasakaalustav deposiit, Hiina autotootjal on dollari sääst mida ta soovis ja sinul on auto ning järelmaks mille tingimustega sa laenu võttes nõus olid. Kõik on sellel ajahetkel rahul sellega, mis nad tehingust said. Sisemaine krediidiloome – panga laen – on finantseerinud Hiinlaste soovi hoida dollareid oma deposiitarvel ehk teisiti öeldes, hiinlaste tahet säästa. Kus on selles näites „välismaine kapital“? Pole! Kogu mõttekäik, et USA on kuidagi sõltuv väliskapitalist ei kohaldu reaalmajandusele. Hoopis välismaine sektor on sõltuv USA krediidiloomest, kui ta soovib dollaris säästa. Kogu väliskaubanduse teema on lugu sellest, kuidas sisemajanduse krediidiloome rahastab välissektori soovi säästa sisemaises valuutas. USA ei ole millegi rahastamisel sõltuv välismaistest säästudest. Kordan, et see on USA arvestustabel ja kui välissektor soovib dollaris säästa siis peab ta mängima USA reeglite järgi. Ja millised on välissektori võimalused, kes dollarihoiuseid omavad? Nad kas ei saa nende dollaritega üldse midagi teha või saavad neid vahetada kas teiste finantsvarade või reaalsete kaupade ja teenuste vastu, kui leidub soovijaid selliste tehingute tegemiseks. Ja selliseid tehinguid saavad nad teha ainult turuhindade juures, mis tähendab, et kõik osapooled neis tehingutes on õnnelikud ja rahul sellega, mis nad saavad. Ostjad saavad kas teisi finantsvarasid või kaupu ja teenuseid, müüjad saavad samuti täpselt seda mida soovisid – dollari deposiidi. Tasakaalutus pole võimalik! Ja pole vähimatki võimalust, et USA sõltuks väliskapitalist, kuna väliskapital ei osale üldse mitte kusagil väliskaubandusdefitsiidi tekkimise protsessis.

6. Süütu surmav vale #6

Vajame sääste investeeringute rahastamiseks.

Fakt: Investeeringud loovad sääste.

Eelviimane, kuid oluline vale õõnestab kogu majanduse jalgealust sest juhib reaalseid

ressursse eemale reaalmajandusest, suunates neid finantssektorisse nii, et tegelikke

investeeringuid juhitakse täielikult sõltumata avalikust otstarbest. Ma arvan, et see surmav süütu vale nullib igal aastal üle 20% kasulikust tootlikkusest ja tööhõivest – põrutav statistiline tulemus, millele ei leidu võrdlust inimajaloos. Sellest lähtuvad kimbutavad meid otseselt ja pidevalt finantskriisid. Need algavad tavaliselt „kokkuhoiu paradoksiga“ , nagu seda majandusõpikutes nimetatakse, ja kulgevad kirjelduse järgi umbes niimoodi: Majanduses peavad kõik kulutused olema võrdsed sissetulekutega, et kogu toodang leiaks ostjad (Mõtle hetkeks see lause läbi, et olla kindel selle tähenduse mõistmises enne, kui lugemist jätkad). Kui keegi üritab säästa kulutades vähem, kui tal sissetulekuid on, siis peab vähemalt üks teine inimene kulutama rohkem, kui tal sissetulekuid on või muidu ei saa majanduses toodetud kaubad ja teenused müüdud. Müümata toodang aga tähendab kuhjuvaid laovarusid, tööjõu vajaduse vähenemist ja seeläbi vähem sissetulekuid. Ja see sissetulekute puudujääk võrdub säästa üritanud inimese kulutamata jäänud sissetulekutega. Mõtle sellele nii, et inimene, kes üritas säästa oma sissetulekuid mitte kulutades, kaotab nüüd töö ja igasuguse sissetuleku, sest tema tööandja ei saa kogu oma toodangut maha müüdud. Ehk siis paradoksaalne on see, et „säästmine, mis toimub sissetulekud kulutamata jättes, põhjustab vähenevad sissetulekud ja ei anna tegelikult netosääste“. Ja vastupidi: kulutamine rohkem kui on sissetulekuid – laenamise arvel – põhjustab sissetulekute tõusu ja võib vedada reaalset investeerimist ja säästmist. Et mõte oleks selge, vaata seda ekstreemset näidet. Oletame, et kõik inimesed on tellinud uue laetava hübriidauto kodumaiselt autotööstuselt. Kuna tööstus ei suuda hetkel nii palju autosid toota, siis nad palkavad lisatööjõudu, laenavad, et sellele lisatööjõule maksta, et esimeses järjekorras ehitada lisa tootmisvõimsust, mis suudaks sellise nõudluse rahuldada. See tähendab, et kõik inimesed töötavad nüüd uute tehaste ja seadmete kallal – kapitali investeeringud – ja saavad selle eest palka. Aga veel poleks midagi osta ja inimesed säästaksid  oma teenitud raha kuni uued tootmisvõimsused hakkavad toodangut andma ja esimesed autod konveierilt maha veerevad. Otsus kulutada uutele autodele põhjustab antud juhul säästmist ja vähem kulutamist. Ja raha mis kulutati uutele kapitaliinvesteeringutele jõuab võrdsel määral säästudesse. Mulle meeldib seda väljendada nii: „Säästud on investeeringute vastaskanne raamatupidamises“. Professor Basil Moore, kellega mul oli vestlus sel teemal 1996.a. New Hampshire konverentsil, küsis kas ta võiks seda väljendust kasutada oma raamatus, mida ta kavatses kirjutada. Mul on hea meel teatada, et raamat ilmus ja lausa sellise pealkirjaga ja olevat hea lugemine (ma ootan oma autogrammiga eksemplari praegu). Kahjuks nii valitsus kui peavoolu meedia mõistavad kõike valesti ja järeldavad kuidagi, et me vajame rohkem sääste, et investeeringuid finantseerida. Mis näib mikrotasandil olevat igati õige, on makrotasandil täiesti vale. Täpselt nii nagu laenud loovad deposiite pangandussüsteemis, nii loovad ka investeeringud sääste. Mida teevad meie juhid ja valitsejad oma lõpmatus tarkuses, kui investeerimine majanduses väheneb, tavaliselt madala tarbimise tõttu? Alati otsustavad nad, et „me vajame rohkem sääste, et oleks rohkem raha investeerimiseks“. Ja ma pole kunagi kuulnud ühtegi peavoolu majandusteadlast vastuväiteid esitamas. Et suuremat säästmist saavutada kasutab valitsus sellist maksude struktuuri, mis annab maksueeliseid ja motiveerib säästmist, nagu tulumaksusoodustused pensionifondi sissemaksetelt ja loob mitmesuguseid maksueelistega reserve akumuleerivaid institutsioone. Nagu ennustada võib, eemaldavad kõik sellised ettevõtmised turgudelt nõudlust (ostujõudu). Nad hoiavad meid tagasi kulutamast meie oma raha meie oma toodangu ostmiseks, jahutavad majandust veelgi ja tekitavad vajaduse erasektori krediidiekspansiooni ja avaliku sektori defitsiitse kulutamise järele ainult selleks, et majandus tagasi tasakaalu aidata. Sellepärast ei olegi näiliselt hiigelsuured defitsiidid osutunud nii inflatsioonilisteks, kui normaalolukorras oleks võinud oodata. Tegelikult on valitsuse väljamõeldud maksusoodustused säästmisele (nimetatud ka „nõudluslekkeks“) kõvasti nudinud meie ostujõudu ja see tähendab, et valitsusel tuleb teha aina suurema defitsiidiga eelarveid, et vältida tööpuuduse kontrolli alt väljumist. Iroonia peitub selles, et samad valitsuse liikmed, kes pressivad läbi selliseid maksustrateegiaid ja arvavad, et vajame rohkem sääste selleks, et investeerida, on samad inimesed, kes on kategooriliselt vastu valitsuse defitsiitsele kulutamisele. Ja otse loomulikult lähevad asjad ainult hullemaks! Massiivsed finantsvahendite kogumid (mis on loodud süütu tapva vale nr.6 poolt mis ütleb, et vajame sääste investeerimiseks) vajavad ka juhtimist: et nad täidaksid oma tuleviku eesmärki ja liidaksid kuidagi tänased säästjad homsete kasusaajatega. Probleemne on see, et lisaks kõrgematele vajalikele valitsussektori defitsiitidele moodustavad need tohutud finantsvarade kogumid baasi ka ebameeldivale ja muidu ebavajalikuks osutuvale finantssektori osale. Nad hoiavad hõivatuna suurt hulka fondihaldureid, kes pööritavad tohutuid rahahulkasid, mis paljuski alluvad valitsuse regulatsioonidele. Enamasti tähendab see, et need fondihaldurid investeerivad neid rahasid avalikult kaubeldavatesse varadesse, kõrgelt hinnatud võlakirjadesse ja mõningaks portfelli mitmekesistamiseks teistesse strateegiatesse nagu riskifondid ja toorainete (vili, kütus) passiivsetesse laovarudesse. Nende nuumatud vaaladega käivad vältimatult kaasas neist toituvad haid – tuhanded finantsprofid maaklerluses, panganduses ja finantsjuhtimises, kes võlgnevad oma olemasolu ainult sellele 6-ndale süütult surmavale valele.

7. Süütu surmav vale #7

Suurem defitsiit täna tähendab kõrgemaid makse homme, mis on halb.

Fakt: Olen nõus, aga süütu vale seisneb selles, et see on halb, kuid tegelikult on see hea.

Kui sa oled lugemisega nii kaugele jõudnud, siis sa peaksid teadma juba tõde enamuse kriitika kohta, mis käib valitsuse defitsiidi kohta. Ma jätsin selle viimaseks, et sa oleksid varustatud teadmistega, mis on sulle vajalikud langetamaks  teadlik otsus. Esiteks, milleks valitsus maksustab? Mitte selleks, et raha saada, vaid selleks, et võtta meilt ostujõud, kui valitsus arvab, et meie ostujõud on liiga kõrge ja see põhjustab inflatsiooni. Miks on meil täna suurem eelarve defitsiit? Sest “kaubamajas” on palju kaupu ja teenuseid, mis jäävad müümata, töötus on kõrge ja väljalase on madalam kui võimekus. Valitsus ostab, mis ta tahab ja meil pole piisavalt peale maksustamist ostujõudu, et osta, mis üle jääb. Seega me alandame makse ja ehk suurendame valitsuse kulutamist, et suurendada ostujõudu ning riiulid puhastuvad müümata kaupadest ja teenustest.  Miks me üldse makse tõstaksime? Mitte sellepärast, et valitsusel on raha vaja, mida kulutada – me teame, et see ei tööta nii. Me tõstaksime makse ainult siis, kui meie ostujõud on liiga kõrge, tööpuudus on liiga madal ja riiulid on tühjad ning meie üleliigne ostujõud põhjustab soovimatut inflatsiooni. Seega lause, “Suurem defitsiit täna tähendab kõrgemaid makse homme”, võiks tegelikult kõlada nii:”Suurem defitsiit täna, kui tööpuudus on kõrge, tähendab tööpuuduse alanemist määrani, kus meil on tarvis makse tõsta, et jahutada majandusbuumi.” Nõus!

Seitse surmavalt süütut valet majanduspoliitikas 1. osa on saanud 53 vastust

  1. Heiki ütles:

    Peab tunnistama, et mõningate MMT seisukohtadega tuleb siinkohal nõustuda. Näiteks see, et riiklikul pensionisüsteemil ja riigi võlakirjadel pole sisulist vahet. Teisest küljest jälle sisaldab see Mosleri üllitis suures koguses vasturääkivusi, demagoogiat ja ka otsest valet. Paljud tõestused ja järeldused on tehtud lasteaialapse loogikast lähtudes. Toon siin vaid ühe pisikese näite. Mosler väidab, et defitsiitne kulutamine ei ole koormaks tulevastele põlvedele. See väide on paraku täielik vale. Olgu meil näiteks üks riik kus eelarve on tasakaalus, riigivõlga ei ole ja lihtsuse huvides ka intress ning inflatsioon võrduvad nulliga. Selle riigi elanikud toodavad igal aastal teatud koguse kaupu ja teenuseid. Mingil hetkel otsustab töötav põlvkond hakata säästma poole sellest toodetud kogusest vanaduspäevadeks. MMT järgi peab nüüd riik trükkima vastava koguse IOU-sid ja nende eest selle üleliigse kauba ära ostma. Rahvas sai IOU-d ja riik sai reaalse kauba. MMT järgi reaalset kaupa säästa ega tulevikku üle kanda ei saa. Teisisõnu see riigi käes olev kaup ja teenused tarbitakse ära sellesama põlvkonna poolt. Näeme, et säästev (defitsiiti läinud) põlvkond tarbis kogu toodetud kauba ja lisaks sellele sai veel finantsvara säästud. Nüüd järgmine põlvkond toodab täpselt samasuguse koguse kaupu ja teenuseid ja otsustab samuti sellest poole säästa vanaduspõlveks. Seekord riik enam IOU-sid juurde trükkima ei pea sest need on juba olemas eelmise põlvkonna käes. Üleliigse kauba ostab seekord ära mitte riik vaid eelmine põlvkond oma käes olevate riigi IOU-de eest. Nüüd tuleb välja, et eelmine põlvkond tarbis 50% rohkem kui tootis ja praegune põlvkond tarbib 50 % vähem kui toodab. Tõsi, lootus on see 50% omakorda järgnevalt põlvkonnalt sisse vehkida aga isegi siis ei küüni elatustase selleni, mis oli eelmisel defitsiiti läinud põlvkonnal. Ja viimane põlvkond peabki leppima ainult poolega oma toodetud kaubast ja teenustest sest neil pole oma käes olevaid IOU-sid enam kellelegi edasi sokutada. Viimase põlvkonna (loodetavasti meie) all pean ma silmas seda põlvkonda, kellel on õnn olla tunnistajaks totaalsele võlakirjaturgude ja pensionisüsteemide kollapsile.
    Igaühele kel pisutki loogilise mõtlemise võimet on, peaks olema arusaadav, et eelarvedefitsiit ja riigivõlg ikkagi jagab reaalseid väärtusi ümber järgmiselt põlvkonnalt praegusele, ülejärgmiselt järgmisele jne..jne. See toimib täpselt samuti nagu pensionisüsteem, kus iga järgnev põlvkond maksab kinni eelmise põlvkonna kulutused vanurieas.

    siin on link eraldi postitusele, kuna arvasin, et siia tuleb veel teisigi küsimusi ja seda ühte saab muidu liiga palju
    Kristjan

    • Kristjan ütles:

      Esiteks olgu kohe öeldud, et valitsusel pole võimalik defitsiitselt kulutada ilma inflatsiooni tekitamata, kui erasektoril puudub tahe säästa neto finantsvarasid. Valitsuse defitsiiti tuleks siin vaadata kui reaktsiooni sellele. Et esimene variant on siis defitsiitne kulutamine ja kogunõudluse kõrgel hoidmine(majandus opereerib täispotentsiaalil või lähedal sellele), teine variant on kõrge tööpuudus, ressursside kasutamata jätmine, tõenäoliselt majandusdepressioon kõigi oma sotsiaalsete hädadega.

      Sa oled sellega nõus, et ajas tagasi kaupu ja teenuseid saata ei saa? Võlakirjade asemel võib olla ka lihtsalt raha! Vanematel inimestel on rohkem raha kui noortel, kas pahandad selle peale? Kui ühiskond leiab, et sinu pahameel on põhjendatud, siis demokraatias saab alati valitsus sekkuda ja neile noortele kuidagi rahalised sissetulekud kindlustada, kui see on ühikondlik huvi!

      Kui võlakirjaturud kokku kukuvad, siis ju säästud lähevad kõik vett vedama. Järgmisel põlvkonnal on infra, haridus, nad lõikavad kasu areńenud teadusest, võimalikust kasvanud riigikaitsest jne, aga need, kes selle lõid on oma säästudest ilma.(mõningal määral juhtus seoses NSVLu lagunemisega).

      Anna teada, kui ma sinu arvates sinu kriitikale ei vastanud!

      • Heiki ütles:

        Olen küll sellega nõus, et ajas tagasi kaupu ja teenuseid saata ei saa. Selleks, et reaalvarasid siirata praeguselt põlvkonnalt eelnevale ei peagi neid ajas tagasi saatma. Piisab kui ma annan näiteks mõnele pensionärile IOU vastu mingit reaalset kaupa ja sellega siirdubki samas väärtuses reaalvarasid eelmisele põlvkonnale. “Päeva lõpuks” on kogu eelnev põlvkond kõik oma IOU-d kauba vastu vahetanud ja selle ära tarbinud. Praegune põlvkond on aga saanud tarbida täpselt selle võrra vähem kui palju oli eelmisel põlvkonnal neto finantsvara sääste.
        Raha ja võlakirjade eristamine pole antud kontekstis oluline, seepärast ka kirjutasin IOU.
        Ja muuseas ma ei pahandagi millegi peale. Ma lihtsalt juhin tähelepanu sellele, et defitsiit ja neto finantssäästud tekitavad automaatselt reaalvarade pideva suunatud voo põlvkondade vahel tulevikust olevikku ja selle suurus on täpselt võrdne neto finantsvara suurusega, mis omakorda liigub vastupidises suunas, olevikust tulevikku. Ma arvan, et selline tulevaste põlvede paljaksriisumine pole hea asi ja ka täistööhõive saavutamine ei õigusta seda teguviisi. See reaalvarade ümberjagamine on sedavõrd suuremahuline, et naeruväärne on arvata nagu saaks valitsus mingi poliitilise otsusega seda kompenseerida või likvideerida. Teoreetiliselt jah saab aga see poliitiline otsus oleks siis umbes selline, et kõik ringluses olevad IOU-d nullitakse koheselt(hüperinflatsioon), pensionisüsteemid likvideeritakse ning alates homsest läheme taas üle kullastandardile või mõnele muule rahasüsteemile, mis välistab riigi IOU-de säästmise eesmärgil kasutamise. Õnneks on täpselt selline poliitiline otsus ka lähiajal tulemas. Mitte seepärast, et valitsus tahaks seda otsust teha, vaid hoopis seepärast, et tal pole valikut. Praegune süsteem lihtsalt pole jätkusuutlik.

        • sk408 ütles:

          “Ma lihtsalt juhin tähelepanu sellele, et defitsiit ja neto finantssäästud tekitavad automaatselt reaalvarade pideva suunatud voo põlvkondade vahel tulevikust olevikku ja selle suurus on täpselt võrdne neto finantsvara suurusega, mis omakorda liigub vastupidises suunas, olevikust tulevikku.”

          Sellega olen nõus, et defitsiit võimaldab netosäästude teket. Sellega olen ka nõus, et täna säästetud finantsvara võimaldab reaalsete kaupade ja teenuste tarbimist homme. Samas ma näen, et reaalvarade loojad saavad oma töö eest tasu mis vabalt konkureerib säästetud finantsvaradega kaupade hankimisel. Ma ei näe, et siin midagi valesti oleks. Tegelikult pole ju erilist vahet kas pensionär elab oma säästudest (mille kogunemise valitsus kunagise defitsiitse kulutamisega võimaldas) ja kuna ostujõud nende säästude arvelt on tal nüüd olemas siis valitsus (täistööhõive tingimustes) enam uusi IOU-sid väljastama ei pea, või kui pensionäridel säästusid kogunenud ei ole siis nende ostujõu säilimise tagamiseks peab valitsus neile pensionit maksma. Täistööhõive tingimustes tuleb siis töötavaid inimesi lihtsalt inflatsiooni tekkimise vältimiseks kõrgemalt maksustada. Nii või teisiti on tegemist ühiskondliku otsusega: kui suure osa reaalsete kaupade ja teenuste tarbimisest peab/on nõus ühiskond töövõimetutele tagama. Loomulikult olen ma nõus, et kui inimeste finantsvarade säästmissoov on olnud „liiga suur“ siis nende samaaegne käikulaskmine on inflatsiooniline aga faktiliselt taandub ka sellisel juhul kõik ikka sellele eelnimetatud ühiskondlikule otsusele. Ma muide ei usu, et pideva täistööhõive ja ühiskondliku (pensioni) leppe tingimustes kellelgi üldse oleks erilist motivatsiooni tõsist inflatsiooni põhjustavate säästude kogumiseks.

          “Ma arvan, et selline tulevaste põlvede paljaksriisumine pole hea asi ja ka täistööhõive saavutamine ei õigusta seda teguviisi.”

          Ma ei oska seda kuidagi paljaks riisumiseks nimetada. Tänaseid pensionäre või töövõimetuid tuleb ju üleval pidada. Eile pidasid ju nemad nooremat põlvkonda üleval, võimaldasid neil haridust saada ja panid materiaalse aluse nende tulevikule. Täistööhõive võimaldab ju rohkem reaalseid varasid luua ja muudab toetuste saajate ülalpidamise reaalterminites lihtsamaks.

          “See reaalvarade ümberjagamine on sedavõrd suuremahuline, et naeruväärne on arvata nagu saaks valitsus mingi poliitilise otsusega seda kompenseerida või likvideerida. Teoreetiliselt jah saab aga see poliitiline otsus oleks siis umbes selline, et kõik ringluses olevad IOU-d nullitakse koheselt(hüperinflatsioon), pensionisüsteemid likvideeritakse ning alates homsest läheme taas üle kullastandardile või mõnele muule rahasüsteemile, mis välistab riigi IOU-de säästmise eesmärgil kasutamise.”

          Nagu ma eelnevalt ütlesin: kui finantsvarade säästmissoov on olnud „liiga suur“ siis jah, olen nõus, et muid vähegi mõistlikke variante reaalvarade ümberjagamiseks peale inflatsiooni pole. Hüperinflatsiooniga ma siiski ei nõustu, selle tekkimine eeldab üsnagi erandlikke tingimusi (looduskatastroof, sõda vms.).
          Tunnistan, et ka mind häiris pikka aega säästude potentsiaalselt inflatsiooniline olemus kuid mulle tundub, et MMT stabiliseerib selle automaatselt ja erilist sekkumist tegelikult vaja poleks.

          • Heiki ütles:

            “Tegelikult pole ju erilist vahet kas pensionär elab oma säästudest (mille kogunemise valitsus kunagise defitsiitse kulutamisega võimaldas) ja kuna ostujõud nende säästude arvelt on tal nüüd olemas siis valitsus (täistööhõive tingimustes) enam uusi IOU-sid väljastama ei pea, või kui pensionäridel säästusid kogunenud ei ole siis nende ostujõu säilimise tagamiseks peab valitsus neile pensionit maksma. ”

            Ma tegelikult tahtsingi välja jõuda selleni, et näidata, et finantsvara säästmine on sisuliselt identne riikliku pensionisüsteemiga kus iga järgnev põlvkond maksab kinni eelneva põlvkonna helge vanaduspõlve. Kas austatud MMT-lased on selle väitega nõus?
            Sisuliselt on valitsuse defitsiit teine paralleelselt eksisteeriv riiklik pensionisüsteem mille maht on isegi enam-vähem sama mis “päris” pensionisüsteemil.

            • sk408 ütles:

              “Ma tegelikult tahtsingi välja jõuda selleni, et … iga järgnev põlvkond maksab kinni eelneva põlvkonna helge vanaduspõlve. Kas austatud MMT-lased on selle väitega nõus?”
              Sellega olen mina nõus, kas ülejäänud MMT-lased ka seda ma ei tea. See on tegelikult rohkem maailmavaate küsimus. Ma olen ka sellega nõus, et iga eelnev põlvkond maksab kinni järgnevate põlvkondade üleskasvatamise, koolitamise jne. ehk tahan öelda, et mingi varade ümberjagamine ühiskonnas nii põlvkondade vahel kui muud moodi ühelt grupilt teisele on vajalik. Mis selles valesti on? MMT järgi võib lasta ka pensionäridel nälga surra kui see on ühiskondlik soov, majandust võib juhtida igat moodi. MMT räägib majandusarvestuse operatsioonilistest faktidest. Fakt on see, et igal ajahetkel saab tarbida seda mis selleks hetkeks toodetud on, ajas tagasi ei saa midagi saata ja seega jutt võlakoormast mis lastele jäetakse ei vasta tegelikkuses tõele. Nominaalne kollektiivne võlg (mis selles mõttes palju ei tähenda, et tagasi maksma seda kellelegi ei pea) kasvabki pidevalt aga reaalselt kehvemas olukorras oleks me ju siis kui see võlg ei kasvaks ja reaalne rikkus loomata jääks.
              “…finantsvara säästmine on sisuliselt identne riikliku pensionisüsteemiga” … “Sisuliselt on valitsuse defitsiit teine paralleelselt eksisteeriv riiklik pensionisüsteem…”
              Nende väidetega ma nõus pole. 1. Finantsvara säästmine on minu arvates rohkem psühholoogiline tegevus: enese kaitsmine ebakindla tuleviku eest. Kui tulevik oleks vähem ebakindel (kindlam) siis, ma arvan, ei peetaks säästmist üldse nii oluliseks. 2. Valitsuse defitsiitsel kulutamisel on hoopis teine funktsioon: täistööhõive tagamine nõudluse säilitamise kaudu. Tõsi, varade ümberjagamine (pensionite ja muude toetuste maksmine) võib (aga ei pea) defitsiidi alla kuuluda kui muud fiskaalpoliitilised meetmed ei võimalda ühiskondlikult kokku lepitud tasemel pensione/toetusi maksta (kui maksud eelarve tasakaalu punktis – MMT ja minu arvates ebaoluline punkt asjana iseeneses – pole piisavad ja täistööhõive sattub löögi alla puuduliku nõudluse tõttu).
              “…mille (eelarve defitsiitide) maht on isegi enam-vähem sama mis “päris” pensionisüsteemil.” Seda väidet ei oska ma kommenteerida, pole arve käepärast. Kas selles on ajas muutumatu korrelatsioon? Miks? Saaksid äkki anda mõne viite sellisele statistikale?
              Muide, Heiki, Kristjan, Kalev, Ak jt. kas teile sobiks kui jätaks siia ainult Heiki esimese postituse koos viitega edasisele diskussioonile ja paneks ülejäänud diskussiooni rahafoorumisse ümber? Keda huvitab saaks siis sealt lugeda, siin läheb muidu äkki liiga pikale. Võib-olla tuleb aja jooksul veel küsimusi ja siis on vastuseid inimestel keeruline otsida.

        • Kristjan ütles:

          Ma lihtsalt juhin tähelepanu sellele, et defitsiit ja neto finantssäästud tekitavad automaatselt reaalvarade pideva suunatud voo põlvkondade vahel tulevikust olevikku ja selle suurus on täpselt võrdne neto finantsvara suurusega, mis omakorda liigub vastupidises suunas, olevikust tulevikku.

          Reaalvarad-kaubad ja teenused-liiguvad olevikus ning ajas ei rända. Et tulevikus, siis kui tulevik on olevik, toimub reaalvarade siire nooremalt põlvkonnalt vanemale tänu finantsvaradele, mida vanem põlvkond on säästnud, mis on olemas tänu defitsiitsele kulutamisele? Kui me eraisiku seisukohast seda vaatame, siis vastupidi, netosäästjad pole midagi reaalselt saanud, küll on aga nad panustanud ühiskonda.

          Erasektori netosäästud tekkisid tänu sellele, et kaubad ja teenused liikusid eravaldusest avalikku valdusse, teenimaks ühiskondlikku huvi. Muidugi selle üle otsustamine, et mis see ühiskondlik huvi on, oli poliitiline-kuidagi teisiti ei saa see olla. Ma arvan, et Heiki ei eita ühiskondliku huvi/eesmärgi olemasolu. Lahkarvamused võivad tekkida selle täpsel defineerimisel(maailmavaateline).

          Miks teha selliseid eeldusi, et majandus ei kasva? Pidevalt toimub tehniline areng ja majandus kasvab, kuidagi raske on eitada seda. Kui erasektori neto finantssäästud on näiteks 50% SKPst ja reaalne SKP on 100 õuna, siis 5% kasvu juures on ta järgneval perioodil 105 õuna ning netosäästude suhte SKP-sse samaks jäädes on nende rahaline vääring nüüd 52,5 õuna jne…..
          Võlakirjade turg saab kokku kukkuda koos rahandussüsteemi hävinemisega ujuvkursiga mittekonverteeritavas süsteemis.
          Võib olla oleks seda lihtsam ette kujutada NSVLu näitel, kus era kommertspankasid üldse polnud ja kõik raha, mis rahval oli, oli neto finantssäästud “erasektori” jaoks.(jätame arvestamata, et väga vähesel määral oli ka “erasektori” poolt loodud finantsvarasid)
          Kas meie vanaisad, kes säästsid rublasid, elasid meie isade arvelt? Loomulikult mitte. Nad pärandasid oma säästud meie isadele ja meie isad elasid meie vanaisade arvelt. Vastupidine on tõsi.

          Veidi reaalsust: Hiljuti juhtusin televiisorist vaatama saadet, kus räägiti, et pensionärid on meil netosäästjad. Heiki mudel, kus elatakse 40 aastani, säästetakse, ja siis hakatakse “järgneva põlvkonna arvelt elama”, pole pädev. Kui see kedagi ei veena, siis vaadake valitsuste võlgade absoluutnumbreid ujuvkurssidega rahandussüsteemides. Kas need pidevalt suurenevad või vähenevad?
          Tuleb välja, et pidevalt suurenevad. Eurotsoonis ka tahavad suureneda(erasektori netosäästud), kuid ideloogilistel põhjustel ei lasta sel sündida ja tulemusi näeme täna, aga ka lähitulevikus, kus erasektori tahe säästa veelgi suureneb tänu sellele, et valitsused kärbivad ja reaalmajandust hävitavad.
          Valitsusel on pidevalt tarvis neto kulutada majandusse, et majandus üldse kasvaks, sest Say seadus pole tõsi monetaarühiskonnas, kus inimesed säästavad osa oma rahalisi sissetulekuid ning hoolivad lisaks reaalsele ka nominaalsest. See viimane on MMT põhiline etteheide mainstream majandusteadusele.

          Tänud kriitika eest Heiki.

          • Heiki ütles:

            “Et tulevikus, siis kui tulevik on olevik, toimub reaalvarade siire nooremalt põlvkonnalt vanemale tänu finantsvaradele, mida vanem põlvkond on säästnud, mis on olemas tänu defitsiitsele kulutamisele? Kui me eraisiku seisukohast seda vaatame, siis vastupidi, netosäästjad pole midagi reaalselt saanud, küll on aga nad panustanud ühiskonda.”

            Kuidas ei ole saanud? Netosäästjad saavad tarbida ära selle, mille riik defitsiidi eest kokku ostis plus lisaks veel selle, mis nad saavad oma säästude eest hiljem ostes. Lisaks saavad nad veel tasuta võimaluse valida millal tarbida, kas kohe või hoopis näiteks pensionieas. Siinkohal on oluline lisada, et võidavad mitte ainult säästjad vaid võidab terve põlvkond, ka need kes ei säästa ja tarbivad kohe.

            “Veidi reaalsust: Hiljuti juhtusin televiisorist vaatama saadet, kus räägiti, et pensionärid on meil netosäästjad. Heiki mudel, kus elatakse 40 aastani, säästetakse, ja siis hakatakse “järgneva põlvkonna arvelt elama”, pole pädev. Kui see kedagi ei veena, siis vaadake valitsuste võlgade absoluutnumbreid ujuvkurssidega rahandussüsteemides. Kas need pidevalt suurenevad või vähenevad?
            Tuleb välja, et pidevalt suurenevad.”

            No näed siis. Kui netosäästud pidevalt suurenevad, siis ju põlvkondade vahel ülekantav reaalvara hulk samuti suureneb pidevalt. Iga järgnev põlvkond saadab eelmisele üha rohkem ja rohkem reaalvara.
            Muuseas minu mudelis ei elata 40 aastani vaid töötatakse vanuses 20-60 ja säästud lüüakse sirgeks vanuses 60-80.

        • ak ütles:

          Praegune põlvkond on aga saanud tarbida täpselt selle võrra vähem kui palju oli eelmisel põlvkonnal neto finantsvara sääste.

          See ei ole tõsi. Enamasti ületab pakkumine nõudlust ja see et vanem põlvkond mingeid kaupu ostab, ei piira see kuidagi nooremat põlvkonda neidsamu kaupu ostmast, sest pakutakse kaupu rohkem kui ostetakse. Ainus asi mis nooremaid piirab on nende võime kulutada.
          Aeg-ajalt küll tekivad buumid, kus nõudmine ületab pakkumist ja kõik ei saa kaupu mis tahavad, aga väidan, et siin pole vanemal põlvkonnal eelist, kannatavad kõik.

          Aga vaatame veel seda stsenaariumi, kus säästud üldse tekivad. Ütleme, et pool elanikkonda säästavad ja ei tarbi kaupu/teenuseid, teine pool kulutab kogu teenitu ja ei säästa midagi. Ringleva raha hulk majanduses siiski langeb, seega valitsus kulutab defitsiitselt et nõudlust hoida. Valitsuse pool tellitud kaupadest/teenustest saavad kasu kõik, nii säästjad kui mittesäästjad. Mingil hetkel siis säästjad võtavad oma säästud ja lähevad poodi ja ostavad kaupu/teenuseid. Kas nad on nüüd rohkem saanud, kuna lisaks säästetule said nad ka kaupu/teenuseid, millele riik kulutas? Vastus – ei saanud. Riigi poolt kulutatu jagunes võrdselt nii säästjate kui mittesäästjate vahel, aga mittesäästjad tarbisid lihtsalt varem kui säästjad, aga kumbki ei saanud rohkem (kui inflatsiooni ei arvesta). Seega kui ongi mingi vanem põlvkond kellel on säästud siis nad on lihtsalt selle võrra vähem kulutanud minevikus, nad ei saa selle tõttu midagi rohkem kui teised. Ja üleüldse, noorem põlvkond pärib niikuinii kõik mis toodetud/kogutud, kui nende isad ja vanaisad elasid paremini siis said ka noored sealt oma osa. Kui riik stimuleerib majandust ja inimesed elavad paremini siis elavad paremini ka nende lapsed ja ka lapselapsed. Reaalne elu lihtsalt on selline. Ja hiljem lapsed niikuinii pärivad kõik.

          • Kalev ütles:

            See, kuidas “päeva lõpuks” on vanem generatsioon oma säästud “sirgeks tõmmanud” toob mulle meelde lõbusa seiga võrokese lehmapidamisest. Talumees tuli täpselt ots-otsaga kokku: õhtul lõhtul lõppesid heinad…hommikul lehm.

            Mul puudub majandusalane haridus ja võib-olla seepärast jääb mulle arusaamatuks, kuidas selles “paljaksvarastamises” on süüdi riigi defitsiitne kulutamine. Kui vanaisa teenis oma säästud näiteks ekspordist. Näiteks ehitas välismaal tehaseid (selle asemel, et neid kodumaal ehitada ja oma lastele pärandada), koju tulles muutusid need netosäästudeks. Kas nüüd toimub ka “vargus” või ei?
            Mis muutub siis, kui vanaisal polegi netosäästud, kui tema säästudele on vastukaaluks võlakohustus, mis on näiteks laste teenindada. Kes nüüd kelle tagant virutab?
            Äkki keegi targem seletaks.

          • Heiki ütles:

            “Praegune põlvkond on aga saanud tarbida täpselt selle võrra vähem kui palju oli eelmisel põlvkonnal neto finantsvara sääste.

            See ei ole tõsi. Enamasti ületab pakkumine nõudlust ja see et vanem põlvkond mingeid kaupu ostab, ei piira see kuidagi nooremat põlvkonda neidsamu kaupu ostmast, sest pakutakse kaupu rohkem kui ostetakse. Ainus asi mis nooremaid piirab on nende võime kulutada.”

            Ok. Sõnastame siis väite veidi ringi. Ütleme siis nii, et noorem põlvkond peab rohkem tööd tegema ja rohkem kaupu tootma, et tagada kaubakate eelmise põlvkonna säästudele. Muidu tekiks ju inflatsioon. Noorem põlvkond peab teatud koguse kaupu tootma ainult selleks, et siirata eelmise põlvkonna käes olevad finantssäästud enda kätte. Ise nad neid kaupu tarbida ei saa. Kui nüüd vahepeal toimuks säästude nullimine (hüperinflatsioon), siis oleks noorem põlvkond omadega mäel. Nad saaks sel juhul tarbida ise kogu oma toodangu.

            • ak ütles:

              Hei, seda võib vaadata mitmest aspektist.

              Esiteks, kui eelmine põlvkond tuleb oma säästudega ja tahab kaupu, siis on nooremal põlvkonnal tööd (ja nad saavad selle eest tasutud) ja see on hea kuni hetkeni kuniks buumi ja inflatsiooni ei ei teki. Valitsus peab omapoolset kulutamist või maksustamist reguleerima nii et majandus opereeriks täisvõimsusel ja tööpuudus oleks minimaalne.

              Teisest aspektist, mis saab siis, kui kauba järele tulevad välismaalased (eksport suureneb). Peavool plaksutab käsi, aga nagu sa oled õigesti aru saanud, eksport on majandusele koormaks. Seda saab tasakaalustada impordiga; ekspordist saadud tuludest saab osta välismaalt asju mida ise ei tooda.

              Kolmas ja minu arust põhiline aspekt mis sa siia kommentaari paned – noorem põlvkond peab tootma rohkem kui ise kulutab. See aga on minu arust loodusseadus. Kui kasutame 20+40+20 mudelit, siis:
              * esimesed 20 eluaastat inimesed ei tooda midagi, ainult tarbivad.
              * järgmised 40 eluaastat inimesed toodavad ja kõigepealt peavad ülal pidama nooremat, seejärel aga vanemat põlvkonda
              * viimased 20 eluaastat inimesed jällegi ei tooda vaid ainult tarbivad.

              Nagu sa näed, teema pole noored-vanad, vaid noored-keskealised-vanad. Keskealised peavad tootma kõigepealt enda ja oma laste jaoks ning siis enda ja oma vanemate jaoks. Minu arust sa muretsed ilmaaasjata, et tootjad kõike oma toodetut tarbida ei saa, see ei peagi nii olema.

        • Kristjan ütles:

          Kui sa Heiki viitsid kirjutada mingi kriitika, siis võid siia kirjutada selle ja ma võin sellest eraldi postituse teha. Seal võiks siis pikemalt läbi võtta, et mis siis saab kui ekspordist tulevad neto finantsvarad ja mis teistmoodi on. Muidugi võib siin ka teha seda.

    • ak ütles:

      Hei, kuskohas väidetakse, et “MMT järgi reaalset kaupa säästa ega tulevikku üle kanda ei saa.”? Seda küll, et MMT väidab, et “homme toodetavaid kaupu ei saa tarbida täna”, aga vastupidist pole keegi väitnud. Täna toodetavaid kaupu saab tarbida homme, täna ehitatud majad, teed, sillad on tarbitavad loodetavasti homme ka.

      Edasi, säästudest. Et mis saab, kui erasektoril on sääste, mida nad mingil hetkel tarbima hakkavad. Esiteks tuleks tähele panna seda, et raha ei liigu ostes ainult 1 kord. Kui sa midagi ostad, siis ostuks kulutatud raha ei hävine vaid kasutatakse järgmiseks ostuks, kuni lõpuks on kogu raha maksudena (käibemaks) riigi kätte jõudnud. Kui käibemaksu poleks, siis erasektor võiks lõputu erasektorilt kaupu osta ja erasektor võiks kaupu toota ja igakord liigub raha sellelt kes ostuis sellele kes müüs, perpetum mobile. Vanemal põlvkonnal oleks rohkem sääste ainult niikaua kuni nad korra poes käivad. Oluline on aga see, et tänu maksudele liigub ringlev raha lõpuks vääramatult riigi kätte tagasi, seega kui kõik ostlema hakkaks tuleks riigile defitsiitselt kulutatud summad tagasi. Kui raha aga kogutakse arvele kus ta seisab, siis ei osta vanem põlvkond ka nooremate eest asju ära, see raha on majanduse jaoks kadunud mille riik peaks siis asendama defitsiitselt kulutades.

      Ma ei saanud seega aru, kuskohast sinu loogika kohaselt jagab riigivõlg rikkust järgnevatelt põlvkondadelt praegustele. Sest isegi kui eelmine põlvkond ainult kogub raha ja ei lähe kunagi poodi, siis pärandab ta selle raha surres järeltulevatele põlvedele (enne seda kasvatatakse too järeltulev põlv selle rahaga üles, antakse haridus, võib-olla ostetakse eluase ja auto jne). Kõik mis täna toodetakse ja kogutakse pärandatakse järeltulevatele põlvedele, miinus amortisatsioon (ja inflatsioon:-)-

    • Kalev ütles:

      Heiki, sinu kirjeldatud konstruktsioonis on algul kõik ilus: võlgu ei ole, inflatsiooni ei ole, jne. Nüüd äkki tõstavad tootjad poole oma toodangust riiulile, turule saadetakse poole vähem kaupu. Tekib ju pöörane inflatsioon, keegi ju raha ära ei korjanud. MMT sarnases situatsioonis küll ei soovita defitsiitselt kulutada. OK, see oli väike norimine. Kujutame siis ette, et turule läheb samas koguses kaupu, kui enne ja riiulie toodetakse suurenenud tootmise arvelt. Näiteks ma teen puulusikaid, pooled müün maha ja pooled säästan. Riiulil seisvad puulusikad ei ole ju turul, nad ei tekita nõudlust raha järele, miks peaks riik nüüd defitsiitselt kulutama? Mõne aja pärast ma müün need lusikad lastelastele maha. Lapselapsed saavad nüüd tarbida seda, mida nad ise tootnud ei ole ja finantseerida seda defitsiitse kulutamisega. Kuidagi vastupidi kukkus välja.

      • Heiki ütles:

        Loomulikult mõtlesin ma seda, et rahvas otsustab säästa finantsvara koguses, mille eest saab osta poole elu jooksul toodetud kaubast. Ehk siis 40 aastat toodad ja säästad ning seejärel 20 aastat elad säästudest. Surma hetkeks on ka kõik säästud ära tarbitud.

  2. sk408 ütles:

    “Mingil hetkel otsustab töötav põlvkond hakata säästma poole sellest toodetud kogusest vanaduspäevadeks. MMT järgi peab nüüd riik trükkima vastava koguse IOU-sid ja nende eest selle üleliigse kauba ära ostma.”
    Kui töötav põlvkond tahab sääata KAUBAS mida toodab ja mitte finantsvarades siis on ju kõik korras ja valitsus ei pea sekkuma ega püüdma midagi ära osta. Ei pea ka IOU-sid juurde trükkima sest tööhõivega on siis ju kõik korras, inimesed ostavad kõik kauba ära ja säästavad seda kaupa siis, midagi liigset majandustegevuse käigus ei teki.
    Meie probleem ongi ju selles, et reaalsed ressursid (tööjõud eelkõige) ei ole maksimaalselt rakendatud rikkuse loomiseks. Ja seda ainult sellepärast, et raha ei ole!!?? Sellepärast, et mõned tahavad finantsvarasid säästa peab rikkused jätma loomata?? Seda enam, et soov tarbida ja võimsus selle soovi rahuldamiseks on olemas. Muidugi tuleb tööpuudus osaliselt tootmisprotsesside efektiivistamisest (mille tulemusel kellelgi õnnestub säästa). Aga kas on siis mõistlik jätta nt. automatiseerimise tulemusel vabanenud tööjõud (ressurss) tegevusetult vedelema? Seda enam, et mingeid toetusi on neile vaja maksta, muidu lähevad asjad kurjaks.
    “MMT järgi reaalset kaupa säästa ega tulevikku üle kanda ei saa.” Ei ole nii, seda ikka saab teha. Minevikku ei saa asju tagasi saata. Ja seda mitte ainult MMT järgi🙂
    Tulevikku (ega muidugi ka minevikku) ei saa üle kanda teenuseid. Miks me peaksime säästma juuksuri teenuse pealt, tegema juuksurid töötuks ja kõik nagu metslased ringi käima? Meie elukvaliteeti ju tõstaks kui me saaksime neid teenuseid tarbida ja keegi (k.a. tulevased põlved) ei kaotaks midagi.
    “Igaühele kel pisutki loogilise mõtlemise võimet on, peaks olema arusaadav, et eelarvedefitsiit ja riigivõlg ikkagi jagab reaalseid väärtusi ümber järgmiselt põlvkonnalt praegusele, ülejärgmiselt järgmisele jne..jne.” Eelarvedefitsiit jagab küll väärtusi ümber aga mitte põlvkondade vahel vaid reaalajas ja vastavalt valijate eelistusele. Ainult selles mõttes põlvkondade vahel, et kui valitsus otsustab näiteks rakendada vabad ressursid defitsiitse kulutamise abil nt. infrastruktuuriobjektide ehitamisse ja need objektid säilivad piisavalt pikalt, et ka tulevasd põlved neid kasutada saaks. Riigivõlg ei jaga väärtusi ümber (õigemini jagab aga väga väikesel, ma ütleksin ebaolulisel määral), valitsus toetab võlga väljastades keskpanga reservilaenude intressi. Siin lehel on palju juttu sellest, vt. nt. “Täistööhõive ja hinnastabiilsus”.
    Tore, et analüüsisid ja kirjutasid. Sa tõid ainult ühe näite, ütlesid, et leidsid neid veel. Kirjuta nendest ka.

  3. Margus Eimre ütles:

    Inflatsioon võib vähendada töötust ja võimaldada tootmisvõimsuste täielikumat kasutust.

    Abdul Turay arvamuse avaldamine möödunud kolmapäeval toob ajakirjandusse mõtlemisainet. Postimehe arvukas lugejaskond sai teada, et on olemas Austria koolkond, kelle majandusteoreetilised seisukohad tunduvad veidratena, kuid paljuski võib neil ka õigus olla. Milline matemaatiline mudel võikski välja arvutada inimeste usku mingisse väärtpaberisse, sealhulgas ka rahasse, mis iseenesest ju väärtust ei oma, palju kindlam on omada kulda, miks mitte ka hõdedat, vaske või muud materjali, mille väärtus võib küll langeda teiste kaupade suhtes, kuid ei lange kunagi nulli. Austria koolkond suudab ka üsna hästi käsitleda majandustsüklite tekkemehhanisme ja ennustada õigesti langusperioodide algust.
    Seejuures nad väidavad ka, et surutis on hea, sest majandus muutub seetõttu palju efektiivsemaks ning valitsuse või keskpanga sekkumine võib ainult kahju tekitada. Ka need mõtted tunduvad olevat üsna õiged, sest vähemalt kolmandikes Euroopa riikides on eelmise sajandi jooksul esinenud hüperinflatsiooni perioode, kus rikkust püüti saavutada rahatrükkimise kaudu. Sarnased majandusteoreetilised vaated on ka monetaristide koolkonnal, mis keskendub rahapakkumise muutuse lühi- ja pikaajaliste mõjude analüüsile. Monetarismi põhiväite kohaselt ei vii rahapakkumise liigne suurendamine pikas perspektiivis majanduse kasvuni, vaid toob kaasa inflatsiooni suurenemise. Seetõttu peavad monetaristid rahapoliitika peamiseks eesmärgiks hinnastabiilsuse säilitamist.
    Monetaristide arvates on majandus pikaajalises perspektiivis stabiilne, mistõttu lühiajaliste kõikumiste tasandamine on edutu ja isegi destabiliseeriv.
    Vastupidisel seisukohal oli aga inglise majandusteadlane John Maynard Keynes, kes väitis, et kuna me pikas perspektiivis oleme kõik surnud, siis peaksime kontsentreeruma lühiajalisele perspektiivile. Tema põhimõtetele tuginedes saavutati edu eelmise sajandi 30-ndatel aastate majanduskriisi ületamisel. Ta väitis, et kriisi ajal võib koostada negatiivse riigieelarve, muu hulgas soovitas ta laiendada tarbimist läbi toetuste ja abirahade, suurenenud riiklike kulutuste katteks aga makse tõsta ei tohi, sest see vähendaks tarbimist, vaid raha trükitakse lihtsalt juurde. Tekib küll inflatsioon, raha väärtus langeb, ent kriis leevendub ja majandus areneb edasi, majanduskriisi lõppedes raha juurdetrükk lõpetatakse.
    Olulise panuse majandusteooriate arengusse on andnud ka William Phillips, Uus-Meremaal sündinud majandusteadlane, kes avaldas 1958. aastal uurimustöö “Töötuse ja palkade määra muutuse vaheline seos Inglismaal 1861–1957”. Selles uurimuses kirjeldas Phillips, kuidas ühel perioodil oli Inglismaa majanduses pöördvõrdeline seos palkade suurenemisel ja töötusel. Sarnast sõltuvuse mustrit on leitud ka teiste maade puhul. Palkade tõus on aga osaliselt seoses inflatsiooniga ja võib alguse saada mitte ainult pankadepoolsest rahapakkumise suurendamisest, vaid ka näiteks tootmiskulude kasvust. Kui tõusevad tootmiskulud näiteks tooraine hinna tõusu tõttu, siis järgeb sellele ka kaupade hinna tõus ja raha väärtuse ehk ostujõu langus. See aga mõjutab negatiivselt säästmist, hoides raha kodus sukasääres väheneb selle raha väärtus, seega suureneb ringluses oleva raha hulk säästude arvel, ning enamasti tõusevad ka palgad inflatsiooniga võrdelises tempos ilma, et pangad rahapakkumist suurendaksid.
    Lähemal seose uurimisel näeme, et kui tööpuudus on madal, alla 4 protsendi, siis võib palga suurenemise kiirus väga tugevasti varieeruda 2%-32%-ni. Seega iseloomustab selline palga suurenemine üsna otseselt inflatsiooni, kusjuures tööpuudus enam ei vähene. Madala 2 %-lise palga suurenemiskiiruse korral võib aga jälle tööpuudus üsna tugevasti varieeruda, olles näiteks ühel juhul samuti 2%-ne, teisel aga 16%-ne, seega esineb L-tähe kujuline sõltuvus, mille harudes eraldi võetuna inflatsiooni ja tööpuuduse vaheline seos puudub. See asjaolu on kooskõlas seisukohtadega et pikemate ajalõikude korral on tööpuuduse tase konstantne ega sõltu inflatsioonist, samas kui lühiajaliselt on üsna selgelt märgata ka pöörvõrdelist sõltuvust, palkade langus on aga kindlasti seoses suure tööpuudusega. Majanduse langusfaasis esinebki tööpuuduse suurenemine koos palkade ja rahvamajanduse kogutoodangu langusega. Tööpuudus on seejuures valdavalt mittevabatahtlik. Inimesed jäävad töötuks seetõttu, et nende töökohad üldise majandusliku languse mõjul kaovad, mis tingib ka tootmisvõimsuste mittetäieliku ärakasutamise. Tööpuuduse ja rahvamajanduse kogutoodangu vahelist seost on uurinud Ühendriikide majandusteadlase Arthur Okun, kelle avastatud seaduspärasuse järgi toob tööpuuduse 1%-line vähendamine, mis on seotud tootmisvõimsuste täielikuma ärakasutamisega, kaasa rahvamajanduse kogutoodangu 3%-lise kasvu. Selleks, et aga vähendada töötust, olekski vajalik lähtuda J.M.Keynesi põhimõtetest suurendada ringluses oleva raha kogust. Kõige kindlamalt on võimalik seda teha just toetuste ja abirahade maksmise suurendamise kaudu vaesematele elanikonnakihtidele, sest on üsna kindel, et tarbimise kaudu jõuab see raha kiiresti ringlusse ja elavdab majandust. Piltlikult öeldes oleks toetused küll kalaks nendele, kes seda otseselt saavad, aga õngeks neile, kes kaupu toodavad. Samas poleks ka kahju, kui juurdetrükitud raha kaob kauplustes importkaupa ostes, tekkiv inflatsioon ja raha väärtuse langus peaks aga soodustama eksporti ning sisenema hakkaks sellel teel ka „õiget“ raha. Tõenäoliselt aga raha väärtuse langust ei toimukski, sest arvestades seda, et majanduslangus ja tööpuudus on tekkinud raha vähesuse tõttu peaks, kaupu ja nende tootmise potensiaali olema piisavalt, seega omandab juurdetrükitud raha kohe ka kaubakatte ning ülemäärast inflatsiooni ei tekigi. Muidugi on olemas tõenäosus, et vaatamata kaubakatte olemasolule hakkab raha väärtus väga kiiresti langema ja tekib hüperinflatsioon, mille näiteid on ju küllaldaselt, siin on aga oluline ka riigi suurus ja see, kui suure osa moodustab siseturg. Mida väiksem on riik, seda rohkem sõltub ta kaubavahetusest teiste riikidega, samas ei sõltu teiste riikide majandus sellest riigist kuigi oluliselt ning seetõttu võib ka kujuneda raha ebsoodne vahetuskurss, mis soodustab hüperinflatsiooni teket. Suurte maailmamajanduses olulist rolli omavate riikide ja ühenduste korral aga võib esineda raha liigset usaldusväärsust, näiteks USA dollari liigne usaldusväärsus kuni 2008 aastani, mis võimaldas USA-l liigselt importida Hiina kaupa ja põhjustas raha väljavoolu ja lõpuks panganduskrahhi, mis levis ka Euroopasse, tekitades siin võlakriisi. Seega ka praeguse Euroopa võlakriisi leevendamisel peaks J.M.Keynesi poolt soovitatud meetmetest abi olema, sest lisaks majanduse stimuleerimisele võib olla oluline ka see, et inflatsioon kergendab võetud laenude tagasimakmist, siiski peab arvestama inflatsiooni iseennast võimendavat olemust ja õigel ajal suurendatud rahapakkumise lõpetama. Praegune Eurotsooni kõrge töötuse määr näitab, et valitud rahapoliitika ei anna siiski soovitud tulemusi. Keskpank annab küll soodsat laenu, kuid selle raha jõudmine reaalmajandusse võiks olla oluliselt parem.

    • Kristjan ütles:

      Soovitan sul veidi lugemisega tegeleda sel leheküljel siin. Sa sooritad üsna üldlevinud vigu praegu. Ülevalt nuppude alt tuleb palju teemasid lahti, mida olen püüdnud kirjutada nii lihtsalt kui võimalik. MMT räägib operatsioonilistest faktidest rahandussüsteemis. Efektiivsusest võiks siis rääkima hakata, kui oleme ühiskonnana olemasolevad ressursid ära kasutanud. Mitte nii, et saadame arstid ja õed välismaale tööle ja talume pikki ravijärjekordi põhjendusega, et meil pole raha. Me ei saa endale nende tööd lubada jne. Sa oled kinni neoliberaalses mõtlemises. Selline efektiivsuse jutt seal domineeribki. Tõstame efektiivsust 2%, aga 20% inimestest ei tööta. Võib olla oleks targem need 20% tööle rakendada?

      • Margus Eimre ütles:

        Selle artikli ma kirjutasin Postimehes avaldamiseks ja selle algus lihtsalt oli mõeldud sissejuhatuseks. Loomulikult oleks targem 20% tööle rakendada kui 2% efektiivsust tõsta. Üleüldse efektiivsuse tõstmine vajab mingisugust tarka regulatsiooni, sest efektiivsuse tõstmine ju peaks praegust olulist probleemi tööpuudust ju veelgi suurendama.

        • Kristjan ütles:

          Tänan kommenteerimast ja vabandan otsekohesuse pärast, kuid olen seda asja 10-eid kordi seletanud inimestele ja sellepärast siis nii🙂 Raha kogus on meie süsteemis endogeenne, selle määravad kõik turuosalised, välja arvatud keskpank. Likviidsust on kindlasti vaja maksesüsteemi toimimiseks, kuid see ei aita, kui seda juurde pumbata ootuses, et pangad hakkavad siis laenama. Ikkagi määravad keskpangad vaid hinna rahale, mitte koguse. Tõeline ‘rahatrükk’ toimub ikkagi valitsuse defitsiitse kulutamise läbi. igal juhul soovitan chartalismiga tutvust teha, isegi kui sa ei nõustu, juhatab see sind huvitavate vigadeni mainstream majandusteoorias.

  4. sk408 ütles:

    Vestlesime Margus Eimrega üsna pikalt e24 kommentaariumis ekspordi-impordi ja ujuvkursiteemadel. Mulle tundub, et tegemist on aruka ja argumentidele avatud inimesega. Selle artikli kirjutas ta valmis enne kui siia lehele sattus, seega ma ei alustaks kritiseerimisega enne kui ta on jõudnud MMT argumentatsiooni ja faktidega tutvuda, tegelikult on siin kogu kriitika juba olemas ja läbi käidud.
    Margus, kui loed MMT teooria ja Raha olemusest alt artiklid läbi (lisaks soovitan soojalt https://money4nothingchicks4free.wordpress.com/2011/12/01/sektorite-vahelised-seosed-makromajanduses/ ) ja küsimusi tekib või arvad endiselt, et Austerlastel paljudes asjades õigus on siis tulista🙂 .

  5. aivaka ütles:

    “Praegune Eurotsooni kõrge töötuse määr näitab, et valitud rahapoliitika ei anna siiski soovitud tulemusi. Keskpank annab küll soodsat laenu, kuid selle raha jõudmine reaalmajandusse võiks olla oluliselt parem.”
    Selleks, et raha jõuaks reaalmajandusse ei pea kommertspangad võtma keskpangast laenu. Kommertspangad peavad leidma krediidivõimelise kliendi ja lihtsalt andma talle laenu (võtmata selleks eelnevalt keskpangast laenu). Kliendile antud laen (aktiva) loob deposiidi/kohustuse (passiva), kuid see deposiit võib olla mingis teises pangas. Seetõttu võib tekkida olukord, kus laenu väljastanud kommertspangal on küll aktiva, kuid puudub vastav passiva. Selleks, et laenu andnud kommartspanga aktivale vastaks samaväärne passiva, peab kommertspank nüüd võtma laenu. Laenu võib ta võtta kas teisest pangast (pankadevaheliselt turult) või keskpangast. Keskpangast võtab ta laenu siis, kui see on pankadevahelise turu hinnast odavam või kui pankadevaheline turg ei tööta (pangad ei usalda üksteist). Antud juhul ongi keskpanga poolt antud laen (LTRO 21.12.2011 ja 29.02.2012) tingitud pankadevahelise turu nö külmumisest. Keskpank sisuliselt asendab pankadevahelist turgu niikaua, kuni see uuesti üles sulab. Vastasel juhul tekiks olukord, kus ühtedel pankadel on aktiva>passiva, teistel aga vastupidi.
    Seega keskpanga antud laenu eesmärgiks ei ole (ega saagi olla) selle raha jõudmine reaalmajandusse, vaid kommertspankade raamatupidamisbilansside tasakaalustamine.

    • Margus Eimre ütles:

      Kirjutasin: “Selleks, et aga vähendada töötust, olekski vajalik lähtuda J.M.Keynesi põhimõtetest suurendada ringluses oleva raha kogust. Kõige kindlamalt on võimalik seda teha just toetuste ja abirahade maksmise suurendamise kaudu vaesematele elanikonnakihtidele, sest on üsna kindel, et tarbimise kaudu jõuab see raha kiiresti ringlusse ja elavdab majandust. Piltlikult öeldes oleks toetused küll kalaks nendele, kes seda otseselt saavad, aga õngeks neile, kes kaupu toodavad. Samas poleks ka kahju, kui juurdetrükitud raha kaob kauplustes importkaupa ostes,…”

      Kas tegelikult oleks võimalik ka selline variant, et mingit laenuandmist ei toimukski, umbes nagu, et trükitaks raha, pandaks helikopteri peale ja visatakse linna kohal alla?

      • ak ütles:

        Riigi kulutamise idee on selles, et luua ja teha kättesaadavaks riigi toimimiseks vajalikud tooted ja teenused. Kui ühiskonna esmavajadused on rahuldatud, siis võiks kulutada valitsuse tööprogrammile tegemaks asju, mis pole esmajärjekorras olulised – aga valitsuse tööprogrammi mõte pole mitte jagada raha laiali, vaid hoida inimressurss töökorras, et erasektor saks teda palgata.

        Helikopterilt piiratud koguses raha loopimine elavdab küll majandust, aga riik ei saa sealt tooteid ja teenuseid ja töötutel ei teki tööharjumust. Tõsi küll, võib ju mõelda, et töötud võivad tööd leida kui inimeste ostujõud suureneb, seega teoreetiliselt, selle asemel et riik tellib vajalikud tooted ja teenused ühiskonnale, võiks ehk inimesed need helikopterilt külvatud raha eest ise osta. Siis aga tekib küsimus, et miks üldse tööl käia ja midagi toota kui raha on käes niisama. Riigi rahanduse idee ei ole ju raha tegelikult, see on lihtsalt sunnimeetod panemaks inimesi tootma kaupu ja teenuseid, Raha pakkumine ilma kaupu ja teenuseid nõudmata “defeats the purpose”, seega raha külvav helikopter minu arust ei tööta.

        • Kristjan ütles:

          Mulle meeldib Mosleri helikopter. Meil juba peaks olema ‘õige suurusega’ valitsus ja kriisi ajal tuleb makse alandada ning kulutuste tase samaks jätta. Sest maksude funktsioon on rahale nõudluse tekitamine ja agregeeritud nõudluse reguleerimine majanduses. Kujutame ette olukorda, kus kriisi puhkedes olnuks Eestil oma raha ja valitsus oleks just nii toiminud. Majanduskasv oleks võinud 10% peal tiksuda siiamaani.🙂 Valuutakurss oleks tõenäoliselt langenud, kõik kodulaenud oleksid olnud koduvaluutas. Meil oleks Eestis täna oluliselt rohkem rahvast ja me oleksime oluliselt rikkamad. Ka välisinvesteeringuid oleks rohkem. See ei tohiks olla mingi eriline ajukirurgia, aga mingil põhjusel ei saada sellest aru.

  6. Margus Eimre ütles:

    Lisan ühe teisegi arvamuse mille ma kirjutasin eelmisest varem ja samuti Postimehes avaldamiseks

    Kas laenamisele on alternatiivi?
    Arvan, et Eesti Vabariigi Valitsuse otsused on olnud üldiselt õiged: soodustatud on välisfirmade tulek Eestisse ja valitsuse tasemel hoidutud on raha laenamisest. Samas tekib küsimus, kas enamus teisi Euroopa riike raha laenates eksis? Ka paljud eraisikud ja firmad Eestis on võtnud laene. Arutledes, laenamise võimaluste üle majanduskriisi leevendada siirduks kõigepealt kaugesse minevikku majandusmulli ja selle lõhkemise musternäite Madalmaades 17. sajandil toimunud tulbimaania juurde. Alguse sai see kohalikku kliimat taluvate tulbisortide aretamisest, mis muutusid kiirelt ülimalt populaarseks. Hind tõusis kiiresti kasvava nõudluse tagajärjel, ning peagi võis tulbisibul maksta 10 keskmist kuupalka ja rohkem. Lihtinimesed müüsid oma vara, et osta tulbisibulaid. Leidus neid, kes teenisid hiigelkasumeid tulbiturul, kuid leidus ka neid, kes kaotasid kõik või isegi rohkem, kui neil algselt oli, füüsilise raha koguhulk riigis ei saanud aga palju muutuda, sest Madalmaades olid sellajal kasutusel kuldmündid floriinid. Tekkinud raha ebavõrdset jaotust ühiskonnas näitab ka asjaolu, et maalide hind võrreldes majade hinnaga oli ebaloomulikult kõrge. Majad olid odavad tõenäoliselt seepärast, et kriisieelsel perioodil oli neid ehitatud piisavalt, nõudlus nende järele aga väike kuna suurel osal ühiskonnast polnud raha piisavalt, samas maalikunstnikke suhteliselt vähe ning kuigi rikaste osakaal rahvastikus võis olla väike oli neid siiski piisavalt, et nõudlus maalide järele ületaks pakkumist ning maalide hinnad tõuseksid. Näeme, et füüsilise raha olemasolust, on tähtsam see, et raha poleks liiga ebaühtlaselt jaotunud ning toimuks raharinglus, mida aitaks taastada laenamine.
    Madalmaade tulbikriisi näitest, on aga ka selgesti näha, et raha tagamine kullaga, sest kõige otsesemalt on tagatud kullaga ju kuldraha ise, ei suuda majanduskriisi ära hoida. Pigem on püüd hoida majandussurutise ajal raha kullasisaldus konstantsena, kriisi raskendavaks teguriks. Näiteks, kui kahest riigist on üks suur eksportija teine aga toob kaupa riiki sisse, siis liigub raha kaupa väljaviivasse riiki ja sageli on vähemedukal riigil ainsaks reaalseks võimaluseks kriisist välja tulla raha kullasisalduse vähendamine ja sellega seoses vastava hulga raha juurdetrükkimine. Seega inflatsioon võib olla ka majanduskriisi tagajärg, mitte selle põhjus.
    Kuigi Madalmaade tulbimaania korral ilmselt laenamine ei mänginud kriisi tekitamises olulist rolli, on siiski paljude kriiside põhjuseks olnud laenamise mitmesugused vormid. Ka eelmise sajandi 30-ndate aastate Suure depressiooni oluliseks põhjuseks võib lugeda liiga kergekäelist laenude võtmist, mis lõpuks viis olukorrani, kus ei suudetud enam laene tagasi maksta. Tekkis olukord, mis on sarnane praegusega, ei julgetud ja täiesti põhjendatult, enam järjekordseid laene võtta ega ka laene anda. Tulemuseks muidugi raharingluse tugev vähenemine ja majanduskriis. Kõlab paradoksaalselt, aga selles majanduse jahtumise faasis on küllaltki põhjendatud laenuvõtmise -andmise soodustamine, vaatamata sellele, et liigne laenamine on olnud kriisi esialgseks põhjuseks. Mitmesuguste piirangute tegemisega on selles faasis lihtsalt hiljaks jäädud. Analoogiliselt on tehnikas ja bioloogias teada mitmeid tsüklilisi protsesse, kus tsükli mõju vähendamiseks tuleb selle langusfaasis võrreldes tõusufaasiga rakendada täiesti vastupidiseid mõjutusi. Tegelikult ka keskpankade tegevus on või vähemalt peaks olema suunatud tsüklilisuse vähendamisele rahanduses ja majanduses. On ju raha laenamine nii otseselt kui ka pankades toimuva finantsvõimenduse tõttu oluline ringluses oleva rahahulga suurendaja, ning keskpank reguleeribki raharinglust peamiselt muutes intressimäära, seda langetades on võimalik ringleva raha hulka tõsta, tõstes aga on võimalik liigset raha ringlusest eemaldada, et vältida majanduse ülekuumenemist. Seetõttu paistabki olevat otstarbekas võtta majanduskriisi ajal laenu, mida ongi siis paljude riikide nii avalikud kui erasektorid teinud ja ka praegune keskpanga intressimäär paistab seda vähemalt praegusel hetkel soodustavat. Siiski on ka teine keskpanga intressimäärast ja laenuraha hulga suurusest olulisemgi tegur, mis määrab majanduste olukorra: see on impordi/ekspordi vahekord. Urmas Varblase andmetel on euroalas riike, mis ekspordivad oma kaupu teistesse euroala riikidesse ja vaadeldes laenuvõtmist sünteesis impordiga siis näiteks Kreeka laen ei soodusta mitte kohaliku tootmise arengut vaid suurendab hoopis Saksamaa tööstuse kasvu ning vähendab seal tööpuudust, võetud laen on vaja aga ka tagasi maksta, mis täiendavalt halvendab Kreeka olukorda. Tegelikult väga sarnased Euroala tuumiku ja perifeeria suhetele on ka juba pikka aega USA ja Hiina rahanduslikud ja majanduslikud suhted, mis tõenäoliselt ongi praeguse kriisi peamiseks põhjuseks. Hiina sarnaselt Saksamaaga on eksportiv riik, USA aga impordib ning seal võeti ka massiliselt kinnisvara ostmiseks laenu, lisaks laenati raha ka Hiinast, mis siis uuesti imporditava kauba ostmisega riigist väljus. Seega suurenes tugevasti laenuraha osakaal raharingluses, kapitali adekvaatsuse määra ei saadud aga lasta pankades täiesti nulli ning see seadis ilmselt piirid ka edasisesele laenamisele, see aga omakorda ka kinnisvarahindade tõusule, mis hakkasid lõpuks ka langema. Kuna tarbimislaenud oli võetud sageli kinnisvara tagatisel siis, kinnisvarahindade langus aga omakorda mõjutas tarbimist, viimane omakorda aga tootmist. Laenurahaga oli küll võimalik tugevalt suurendada ringleva raha hulka aga samuti toimus probleemide korral selle kiire haihtumine ning USA-s tekkinud kriis aitas tugevalt kaasa ka võlakriisi tekkimisele Euroopas. Euroalas püüti jälle laenamise abil võlakriisist väljuda, mis polekski olnud vale, kui euroala oleks koosnenud sarnase arengutasemega riikidest aga tegelikult suurendas see Euroalas riikidevahelist ebavõrdsust, suurendades probleeme vaesemates riikides. Samas nagu polekski Euroalas muud võimalust majanduse stimuleerimiseks, kui keskpanga intressimäära langetamine millele vastavalt peaksid ka siis kommertspangad intressimäära langetama ning majandusse peaks voolama suurem hulk raha. Selline mehhanism aga ei tööta olukorras, kus on laenude tagasisaamise osas ikkagi suur ebakindlus, on ka otsesemad „rahatrüki“ meetodid nagu näiteks keskpanga poolt juurdetrükitud raha eest võlakirjade kokkuost ja seejärel nende mahakandmine kuid ka nende toime pole kindel.
    Eelmise sajandi 30-ndatel aastate majanduskriisi korral saavutati aga edu John Maynard Keynesi põhimõtetele tuginedes, kes muu hulgas soovitas laiendada tarbimist läbi toetuste ja abirahade, seejuures ei tohi tõsta makse, mis vähendaksid tarbimist, vaid raha trükitakse lihtsalt juurde. Tekib küll inflatsioon, raha väärtus langeb, ent kriis leevendub ja majandus areneb edasi, majanduskriisi lõppedes raha juurdetrükk lõpetatakse. Ka praeguse kriisi leevendamisel peaks nendest meetmetest abi olema, seejures oleks oluline, et toetused poleks seotud laenamisega vaid keskpank otseselt annaks selle raha nõudmata seda kunagi tagasi. Piltlikult öeldes oleks, toetused küll kalaks nendele, kes seda otseselt saavad aga õngeks neile kes kaupu toodavad. Samas poleks ka kahju, kui juurdetrükitud raha kaob kauplustes importkaupa ostes, tekkiv inflatsioon ja raha väärtuse langus peaks aga soodustama eksporti ning Euroalasse hakkaks sisenema sellel teel ka „õiget“ raha. Tõenäoliselt aga raha väärtuse langust, ei toimukski, sest arvestades seda, et majanduslangus ja tööpuudus on tekkinud raha vähesuse tõttu peaks kaupu ja nende tootmise potensiaali olema piisavalt, seega omandab juurdetrükitud raha kohe ka kaubakatte ning ülemäärast inflatsiooni ei tekigi.

    • Kristjan ütles:

      Inflatsiooni ei saa tekitada keskpanga keldris olev raha, samuti ei saa inflatsiooni tekkida siis, kui valitsus trükib juurde mustmiljon dollarit, aga need, kellele ta need dollarid annab, neid dollareid ei kuluta. Nõudluspoolne inflatsioon tekib ikka siis, kui nõudlus ületab pakkumise-reaalmajandus ei suuda nii palju toota, kui nõudlust on. Sellisel juhul teeksid ka sina firmaomanikuna targasti, kui tõstaksid enda toodete hinda. Nõudlust on ja tootmist sul suurendada ei õnnestu, sest ressursse pole. Sul ei õnnestu rohkem toota ja näiteks kolmandat vahetust tööle panna, kui töölisi pole kuskilt võtta. Olukord on aga hoopis teistsugune, kui sul on võimalik tootmismahte suurendada. Sa võid hinda tõsta, aga riskid turuosa kaotamisega, sest sinu kliendid võivad sinu konkurentidelt samu tooteid osta ja sinu konkurendid ei tõsta hinda. Kui nüüd vaadata reaalmajanduses toimuvat praegu, siis on selge, et liignõudlusega meil tegemist pole. Asi on kulutamises, mitte raha koguses. Keegi peab kulutama majanduses, muidu pole mõtet midagi toota. Müük ajab majandust tagant.
      Kriisi ajal püüab erasektor säästa ja need säästud (erasektori netosäästud) ei saa tulla erasektori seest.

      Praegusel majandusel pole mitte midagi viga struktuurselt. Kui tuleb nõudlus, siis hakatakse kohe tootma neid kaupu ja teenuseid, millele nõudlust on. Seetõttu on peavoolu jutt igasugustest struktuursete reformide vajalikkusest täielikult vale. Kas reformid on vajalikud või mitte, on omaette küsimus, kuid praegu pole nõudlust. Sotsiaaltoetuste süsteem võib olla selline, mis ei motiveeri inimesi tööle jne, kuid praegu tuleb töötud üle lugeda(need, kes töötada tahavad) ja nad viivitamatult tööle rakendada. Mingit vabandust pole nende mitte töötamiseks.

      • Margus Eimre ütles:

        “Asi on kulutamises, mitte raha koguses. Keegi peab kulutama majanduses, muidu pole mõtet midagi toota. Müük ajab majandust tagant.”
        Kuidas saab kulutada, kui raha pole, kui on nii, et nulli lähedale jõuab rahaseis korraks peale palgapäeva, võiks muidugi võtta veel laenu juurde, siis saaks ka rohkem kulutada. Kui kõik Euroala elanikud nii teeksid siis võiks sellest ju abi olla, aga kauplustes varitseb see oht, et seegi raha liigub importkaupa ostes kolmandatesse riikidesse.
        Üksikisikute seisukohast on kindlam variant säästmine, mis võib tähendada lihtsalt püüdu võetud laene tagasi maksta.

        • sk408 ütles:

          Valitsus võib ka kulutada, mitte ainult erasektor. Euroalas muidugi on valitsused sellises olukorras, et kuna nad pole mitte raha väljaandjad vaid kasutajad siis tekitab defitsiitne kulutamine reaalset tagasimaksmist nõudva võla. See on euro peamine fundamentaalne viga. Monetaarse suveräänsusega riigi ainsaks reaalseks riskiks liigse defitsiitse kulutamise juures on inflatsioon.

          • Margus Eimre ütles:

            Seda valitsuse defitsiitset kulutamist võiks siis ikkagi lugeda rahatrükiks või ikkagi mitte? Seda võiks ka lugeda lihtsalt kaubale rahakatte tekitamiseks?

            Miks siis USA-s üldse ikkagi majanduskriis tekkis? Ilmselt tekkis ka seal liiga palju
            reaalselt tagasimaksmist nõudvat võlga.

            • aivaka ütles:

              Valitsuse defitsiitne kulutamine on oma-suveräänse-raha ringlusse jõudmine ehk riigi-poolt-raha-loomine ehk oma-suveräänse-raha-trükkimine. Kui valitsus defitsiitselt ei kuluta, siis oma-suveräänset raha ei teki (ja rahval ei teki ka võimalust makse maksta oma-suveräänse rahaga). “Seda võiks ka lugeda lihtsalt kaubale rahakatte tekitamiseks?” Arvan, et pigem võiks defitsiitset kulutamist nimetada reaalsete ressursside kasutuselevõtu allikaks ühiskonnas. Ehk selleks, et reaalsetest ressurssidest tekiksid kaubad/teenused, peab valitsus defitsiitselt kulutama.

            • aivaka ütles:

              “Miks siis USA-s üldse ikkagi majanduskriis tekkis? Ilmselt tekkis ka seal liiga palju
              reaalselt tagasimaksmist nõudvat võlga.”
              Minu arvates probleem on selles, et kontrollitakse vaid tarbijainflatsiooni, varainflatsioon kontrollimisele ei kuulu. USA-s on küll üldine tarbijahindade stabiilsus, kuid ei ole üldist varahindade stabiilsust.

          • Kristjan ütles:

            Seda võib nimetada kuidas tahes, aga kahte protseduuri pole, et kõigepealt ‘trükitakse’ ja siis kulutatakse. See juhtub alati, kui monetaarselt suverääne valitsus kulutab. Kui väljastatakse võlakiri, siis lihtsalt vahetatakse see intressi kandva deposiidi vastu. Kujuta ette, et vahetad nõudmiseni hoiuse tähtajalise hoiuse vastu, mis maksab intressi. Keegi ei kisa, et pangal on tohutu võlg oma klientide ees.🙂 Mingit sellist ohtu ei ole, millest mainstream räägib, et turgude usaldus kaob jne, ainuke võimalik oht on inflatsioon, mis tekib siis, kui kogukulutamine majanduses ületab majanduse võimekuse toota. Võivad olla mingisugused pakkumispoolsed šokid, millega on enamus hüperinflatsioone seotud olnud.

  7. sk408 ütles:

    USA-s tekkis tõepoolest liiga palju tagasimaksmist nõudvat võlga – erasektori võlga pankadele. Küsimus ongi selles, et erasektori (sh. kommertspankade) tegevusest ei saa netoraha tekkida, kogu väljastatud krediit tuleb tagasi maksta. Kui mingis sektoris, kas või tulbisibulate kasvatamises, tekib ülekuumenemine, st. nõudlus hakkab tunduvalt ületama pakkumist siis tulebki valitsusel seda ohjata, st antud sektori osakaalu majanduses vähendada ja et majandus tekkinud krediidi tagasimaksete koormuse all kokku ei kukuks siis tuleb valitsusel defitsiitselt kulutada ja niipalju, et nõudlus piisavana püsiks tööhõive säilitamiseks.

    • Margus ütles:

      Tähendab, riigi või keskpanga rahatrükk on otseselt seotud millegi ostmise või võlgade tagasimaksmisega ning maksejõuetust pole karta sest paari klahvivajutusega saab mistahes rahanumbri kirjutada. Kuidas aga oleks inimeste tööjõu ostmisega defitsiitse kulutamise abil, see vastaks siis otsesemalt rahatrükile. Krisjani kommentaari osa : “praegu tuleb töötud üle lugeda(need, kes töötada tahavad) ja nad viivitamatult tööle rakendada. Mingit vabandust pole nende mitte töötamiseks” juskui viitaks sellele võimalusele. Miks mitte ka maksta lihtsalt toetusi juurdetekitatud raha eest. Kirjutasin: “Piltlikult öeldes oleks, toetused küll kalaks nendele, kes seda otseselt saavad aga õngeks neile kes kaupu toodavad.” Raha ringluse tõttu jõuab raha ka tootjateni.

      • sk408 ütles:

        Ma ei tea kas sa oled juba jõudnud lugeda https://money4nothingchicks4free.wordpress.com/mmt-teooria/hinnastabiilsus-ja-taistoohoive/ või mitte aga seal just räägitakse sellest tööjõu ostmisest ja miks mitte toetusi maksta lihtsalt. Ma ütleks, et mõnes mõttes meenutab see isegi kullastandardit aga selles mõttes on erinevus mäekõrgune, et vastav reserv (tööjõud mitte kuld) vastab majanduse vajadustele, kuld ei vasta.
        Tegelikult pole see kullastandardiga võrdlemine hea, lihtsalt minul tekkis mingi väike dejavu tunne.

    • Margus Eimre ütles:

      Mulle tundub, et defitsiitne kulutamine on nagu krediidilimiidi suurendamine eraisiku puhul, kasutada saad suuremat hulka raha aga raha nagu juurde ei tulekski, vaid võlg järjest suureneb kui võla ülisuur suurenemine kedagi ei häiriks ja ka kunagi ei peaks võlga ennast tagasi maksma vaid ainult intresse (mis jääksid nende tagasimaksmist võimaldavasse suurusesse) siis ju polekski probleemi (ja poleks ka Euroopa võlakriisi).

      Eelarvedefitsiiti on siis mõeldud vähendama kommertspankade rahaloome, mis siis maksude kaudu seda vähendab ja samas jahutavad maksud majandust. Majanduse liigse jahtumise korral aga suureneb raha vool defitsiitse kulutamise tõttu erasektorisse võimaldades ka kommertspankadelt võetud laenude paremat tagasimaksmist.

      • Kristjan ütles:

        Erasektori krediidimulli puhul tekib võlast/kohustusest võrdväärne vara. Näiteks sina lähed panka ja võtad majalaenu. Sa annad pangale enda IOU(mina võlgnen sulle), see on panga jaoks vara. Pank annab sulle enda IOU (kirjutab sinu kontole ühe arvu), see on sinu jaoks vara. Sa lähed ja jagad selle arvu maja ehitajatele ära. Nüüd nendel on raha pangas, sinul on panga ees kohustus. Raamatupidamine on täpselt tasakaalus. Iga finantsvaraga tekkis võrdväärne kohustus.Raha tekkis süsteemi sinu laenust ja hävineb süsteemist, kui sa selle laenu ära maksad(pangadeposiit)
        Siin seletab Richard Werner kuidas kommertspangad raha loovad
        Mis juhtub siis, kui valitsus defitsiitselt kulutab? Pangakontodele tekivad erasektoris arvud, mis on finantsvarad hoidjatele, aga võrdväärset kohustust erasektoris ei teki. Kohustus tekib valitsusel. Kui valitsus on raha väljaandja, siis pankrotiohtu pole ja see oleks siis ju igati teretulnud, et erasektori säästud suurenevad(valitsuse kohustus), erasektori majandusagendid maksavad võlga ära ja majandus opereerib täishõive juures. Peale laenumulli püüavad erasektori majandusagendid oma võlga vähendada, sina püüad oma majalaenu ära maksta. Sa kulutad vähem, kui teenid. Kui seda teevad kõik, siis kukub agregeeritud nõudlus kokku. Alguses täituvad laod ja siis tehakse inimesed töölt lahti.
        Klassikaline majandusteooria lähtub Say seadusest, pakkumine loob ise nõudluse. Kõige lihtsamalt seletatuna nii: Tehas toodab midagi, töölised saavad palka ja kapitalistid kasumeid ning tehase toodang ostetakse ära nende sissetulekute poolt. Asja võib laiendada tervele majandusele ja sama tuleb välja. Valitsuse defitsiitset kulutamist pole vaja. MMT ütleb, et Say seadus ei kehti monetaarühiskonnas, kus majandusagente ei huvita ainult reaalne(reaalsed sissetulekud, reaalsed säästud jne), vaid ka nominaalne. Say seadus ei kehti sellepärast, et tehase töölised ja kapitalistid säästavad osa oma rahalistest sissetulekutest. Kõike toodangut ei osteta enam ära. Tehas vallandab osad töölised, sest nõudlust pole majanduses. MMT väidab, et valitsus peaks selle erasektori säästmise pärast lõputult defitsiitselt kulutama. Lõputult selles mõttes, et pidevalt peaks selle erasektori säästmistahte tõttu olema mingisugune defitsiit.

        Seda võib ette kujutada nii. Ütleme, et erasektori netosäästud on 50% SKP-st. Majandus kasvab 5%, kui erasektori säästud suhtena SKP-sse jäävad samaks, siis peab valitsus defitsiitselt kulutama(välismaine sektor on lihtsuse mõttes välja jäetud).

        Peavoolu majandusteooria(neoklassikaline) täna arvab, et majandust peaks juhtima monetaarpoliitikaga. MMT väidab, et see ei tööta ja majandust tuleb juhtida fiskaalpoliitikaga.

        • aivaka ütles:

          “Say seadus ei kehti sellepärast, et tehase töölised ja kapitalistid säästavad osa oma rahalistest sissetulekutest. Kõike toodangut ei osteta enam ära.”
          Vaba turu teoreetikute/klassikaliste ökonomistide järgi säästmine (raha pakkumine) loob investeerimise (raha nõudmise). Samamoodi nagu ka kauba pakkumine loob kauba nõudmise. Vaba turu seaduse (Say seaduse) järgi kõik pakutav (toodetav) nõutakse (ostetakse) ära pikemas plaanis. Lühemas plaanis võib küll tekkida ebakõla pakutava ja nõutava vahel. Kuid turuseaduse alusel kujunev (tasakaalu/naturaalne) hind (sh ka intress) kõrvaldab selle ebakõla.
          Arvan, et Say seadus ei kehti sellepärast, et vaba turgu pole olemas. Vaba turg on müstifikatsioon, niisamuti nagu nähtamatu käsi. Tegelikkuses on turg algusest peale tekkinud kui mitte-vaba-turg. Seda seepärast, et turg ei ole inimeste vahetuskalduvuse (A.Smith’i väljend), vaid riigivõimu produkt. Turu loomine riigi poolt tulenes vajadusest raha teenimise järele, et tekiks võimalus riigile makse maksta.

          • Kristjan ütles:

            Ma panen selle austerlaste loomuliku turuintressi siin lähipäevadel ilusti tuttu. Hayek ja Mises mõlemad eksisid ja tunnistasid seda ka ise.

          • Margus Eimre ütles:

            “Vaba turu teoreetikute/klassikaliste ökonomistide järgi säästmine (raha pakkumine) loob investeerimise (raha nõudmise).” Ega siin eksitust pole, kuidas saab säästmine olla raha pakkumine?

            • aivaka ütles:

              See on minu teada klassikaliste (neoliberaalsete) ökonomistide üks põhiteese.

              • Margus Eimre ütles:

                Säästmine ei saa ju olla raha pakkumine, ta ju eemaldab raha ringlusest. Muidugi ta võib olla rahapakkumise eeletapiks.Kogutakse raha näiteks millegi ostuks ja kui raha koos siis ostetakse midagi seega pakutakse raha. See mida ostetakse võib olla ka mingi seade mis võimaldab kasu saada, seega teostatakse investeering. Seega investeering on pigem raha pakkumine, raha pakutakse seadme müüjale. Seade ise aga võimaldab toota kaupa efektiivsemalt, seega avaneb võimalus jällegi seadme ostjal raha säästa. jne jne säästetav raha peab aga kuskilt pidevalt juurde voolama, ilma selleta tekkiks deflatsioon.

                Tundub, et see neoliberaalide põhitees on ikka üsna ajuvaba.

              • Margus Eimre ütles:

                Järele mõeldes saan ma sellest loogikast niimoodi aru, et säästmisel tekib pangas hoius mida saab siis välja laenata, seega raha pakkuda. Investeerimisel aga võib tekkida raha juurdelaenamise vajadus, seega rahanõudmine.

              • aivaka ütles:

                “…säästmisel tekib pangas hoius mida saab siis välja laenata, seega raha pakkuda.”
                Neoliberaalide/austerlaste arvates säästetakse selleks, et teenida intressi. Ehk kui intress on madal, siis pigem säästmist vähendatakse (ja investeerimist suurendatakse), kui aga intress on kõrge, siis peaks toimuma vastupidine protsess. Teiste sõnadega, intress peaks võrdustama säästmise investeerimisega (nn tasakaalu intress).
                Tegelikkuses aga säästmise ja intressi teenimise vahel on side väga nõrk. See väljendub selles, et intressi langemise korral säästud ei vähene (meie statistika näitab seda selgelt). Miks siis säästud ei vähene? Sellepärast, et säästmine ei ole mitte intressi funktsiooon, vaid tulu funktsioon (vt Keynes).
                Kuna säästmine on tulu funktsioon (säästmine sõltub peamiselt tuludest, aga mitte intressist), siis ei saa ka intress võrdustada säästmist investeerimisega. Ehk säästmine ei saa olla investeerimise loojaks.
                Miks siis neoliberaalid/austerlased ei loobu oma “säästmine loob investeeringud” mantrast? Sest see on nende majandus(turu)teooria alusprintsiip ehk Say turuseadus (pakkumine loob iseenda nõudluse).

              • Margus Eimre ütles:

                Proovin austerlaste loogikast arusaada:
                Toodetakse palju kaupa, järelikult kaupade hinnad tõusevad aeglaselt.
                Pank lubab kõrgemat intressi, seega viin raha panka.
                Raha laenatakse suhteliselt madala intressiga uuesti välja, seega toimub raha pakkumine ja majanduse elavdamine. Seda raha siis võidakse kasutada ka investeerimiseks.
                Toodetakse veel rohkem kaupa ja sama tsükkel kordub.

                Oluline on kaupade hindade tõusukiiruse ja panga intressi suhe. Et, üldse säästetaks peab viimane olema suurem, see aga ikka vist eeldaks, et kuskilt tuleks ka lisaraha juurde.

                Kaupade hinnad võivad ka lausa langema hakata ja säästetud raha ei viida ka alati panka.

  8. Kristjan ütles:

    Nende mudelid ei saa rahast aru. Näiteks Paul Krugman on korduvalt väitnud umbes nii, et laenubuumid, erasektori laenamine ja hiljem laenude tagasi maksminne ei kujuta endast kunagi mingisugust probleemi, sest laenajad saavad enda raha säästjatelt ja ostjõudu ei luua, samuti ei hävitata seda. Tema arvates ei luua uut ostujõudu. Tema täpset sõnastust ei viitsi praegu otsida, aga just nii saavad neoklassikud sellest aru. Krugman on korduvalt väitnud, et säästjad on kannatlikud ja laenajad on need kärsitud. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, usub Paul Krugman IS-LM mudelisse, mis põhineb laenatavate fondide teoorial. Ometi ta näeb reaalsuses, et keskpangad trükivad suurtes kogustes raha, ta isegi tunnistas viimane kord, et kommertspangad loovad küll raha, aga mitte õhust tema arvates. Ühesõnaga on nad suures segaduses.

    Ma olen inimestele Eestis öelnud, et kui säästmine võimaldab kulutamist ja investeerimist, siis kas meie ehitusbuum toimus nõukogude aegsetel säästudel? Ja siis inimesed arvavad tihti, et rootsi pensionäride raha eest toimus see.

  9. Margus Eimre ütles:

    Esitasin sellise tekstilõigu rahvaalgatuse listis:
    > “Mis juhtub siis, kui maksad oma maksud sularahas IRS-i (maksuamet)
    > kontoris? Esiteks annad sa üle oma valuutahunniku IRS-i ametnikule, kes
    > loeb selle üle, annab sulle kviitungi ja loodetavasti tänab sind, et aitad
    > maksta sotsiaalhoolekande eest, Iraagi sõja eest ja aitad teenindada
    > rahvuslikku võlga. Niipea, kui sa lahkud, võtab ta sinu raskesti teenitud
    > sularaha ja viskab selle paberipurustajasse. Jah, see visatakse minema,
    > hävitatakse. Miks? Sellele ei ole rohkem rakendust. See on nagu Super Bowli
    > pilet. Peale staadionile sisenemist, võtab piletikontroll selle ära ja
    > viskab minema pileti, mis maksis võib olla $1000. Washington DC-s saab
    > purustatud raha osta. Kui valitsus viskab sinu sularaha minema, siis kuidas
    > saab see sularaha millegi eest maksta? Ei saagi.”

    Millele oli selline kommentaar:
    LS; Ilus lobajutt lugeja taiplikkuse proovimiseks. Kes taipab, miks see
    võimalik ei ole?
    Võibolla peaks väga konkreetsetele inimestele midagi täpsustama?

    • Kristjan ütles:

      selle peale võib inimestel ikkagi juhe kokku joosta. Esimene asi, mida nad ütlevad sulle, on see, et valitsus ei tohi kulutada ilma, et riigikassa kontol oleks raha. Sularaha visatakse küll minema, aga sellega arvestatakse seal kontol ja esimene argument on kohe, et sa ju tead, et valitsus ei tohi kulutada ilma, et tal raha oleks sellel kontol. Kusjuures sellel kontol on raha majanduse jaoks täpselt sama palju funktsionaalselt nagu oleks see raha hävitatud. Sellest saab igaüks aru, et kui valitsus kirjutab sinna arvele 10 triljonit juurde, siis majanduse jaoks pole seda raha olemas. Mina leian, et sellest endogeense raha kontseptsioonist peab ikka inimene aru saama. Valdav enamus ei saa. Kuidas kespank ja riigikassa opereerivad fiat süsteemis.

      Siis tuleb nii välja, et funktsionaalselt on valitsuse maksustamine raha hävitamine ja valitsuse kulutamine on raha loomine. Ja siin võib nüüd rääkida, et aga see pole raha, need on valitsuse võlakirjad jne. Ei ole vahet, neto finantsvarad loevad. Raha kogus on endogeenne ja keskpank ei saa näiteks inflatsiooni ära hoida, kui valitsus liiga palju defitsiitselt kulutab.

      Nad teevad ranget vahet võlakirjadel ja pangareservidel ja see on vale, mõlemad on valitsuse finantskohustused, (keskpanga) rahast puudus pole süsteemis. Aga seda ei ole päris lihtne seletada ja eriti veel inimesele, kes süveneda ei viitsi. Ma ei tea, ehk nõuab ka pisut üksinda mõtisklemist. Ma ei suutnud esialgu tol õhtul uinuda, kui Moslerit kohtasin internetis. Ta muidugi vuristas kogu krempli mulle liiga kiiresti ette, ma tahtsin seedida seda asja. Omaette lahe kogemus muidugi. Kusjuures ma teadsin juba, et peavoolu seletused on valed enne seda.

  10. dsf ütles:

    “Föderaalvalitsusel “pole” või “on” dollareid. See on nagu staadion, millel pole või on punkte, mida välja anda. Kui jutt on dollaritest, siis föderaalvalitsus läbi oma agentuuride, keskpanga ja riigikassa, on skoori hoidja (samuti kehtestab ta reeglid)”

    Et siis teoreetiliselt skoor suureneb lõputult?

  11. Kristjan ütles:

    Ma ütleksin, et mitte ainult teoreetiliselt, vaid lausa reaalselt, kui riikide rahandusi ja majandusi jälgida. Järjest rikkamaks oleme meiegi saanud reaalselt ja kõige selle ostmiseks on ju vaja ka rohkem raha (kui “deflatsioonilise kasvu” praegu arutelust välja jätame).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s