Jutustan ühe tõestisündinud loo. Õppisin väikeses külakoolis kunagi. Selles koolis oli ainult kolm klassiruumi ja ainult kolm klassitäit õpilasi A, B ja C. Mina olin A klassis.
Ühel päeval tegin klassikaaslastele ettepaneku mängida rahandusmängu. Mina oleksin valitsus ja kirjutaksin paberilipakatele oma allkirju, mis käibiksid rahana. Hakkasime mängima. Ma andsin oma allkirju välja klassikaaslastele siis, kui need mingit tööd tegid klassis. Näiteks pühkisid tahvli puhtaks, pesid põrandat, pühkisid akendelt tolmu jne. Miks nad üldse minu allkirju tahtsid? Sest ma kahtestasin maksu,mille maksmist aktsepteerisin ainult oma allkirjades. Iga kord, kui klassis oli vaja mingit tööd teha, kirjutasin allkirju välja. Maksudena sain vähem allkirju tagasi, kui välja andsin. Õpilased tahtsid minu allkirju tagavaraks koguda, peale selle kauplesid nad omavahel neid allkirju kasutades. Nad müüsid pinaleid, vihikuid jne nende allkirjade vastu. Minu allkirjade eelarve oli seega defitsiidis. Meie klassis oli üks poiss Ilmar Neoliberaal. Temale ei meeldinud, et minu allkirjade eelarve defitsiidis oli. Mõne aja pärast klass säras puhtusest. Seda panid tähele B ja C klassi õpilased. Ühel päeval tulid nende esindajad minu juurde ja ütlesid, et nemadki tahaksid oma rahandussüsteemi käima panna. Kuna nad usaldasid mind, siis nemad eelistasid sellist rahandussüsteemi, kus nemad annaksid küll ise allkirju välja, aga ainult minu allkirjade vastu. Nad hoiaksid minu allkirjadest 100% reserve. Ma ütlesin, et hea küll, aga minu allkirjade vastu peavad nad midagi loovutama. Nad tõid enda klassiruumidest gloobuse, maakaarti ja veel mitmesuguseid varasid, et enda reservid täis saada minu allkirjadest. Minu klassi poiss Ilmar Neoliberaal hoiatas neid defitsiitse kulutamise eest. Mulle tundus, et nad ei mõistnud, et nende reservid olid minu akumuleerunud defitsiit.
B ja C klassis hakkas nüüd ka oma rahandussüsteem tööle, hakati klassi koristama jne. Peale selle läks lahti klassidevaheline kaubavahetus. A klass oli kõige rikkam, sest nad olid mulle reservide eest varasid toonud.
Ühel päeval olid B ja C klassi esindajad jälle minu juures. Nad olid mures, et mis siis saab, kui nemad tahaksid defitsiitselt kulutada ja ei jõua seda võlga enam ära maksta. Nad tegid ettepaneku koguda kuhugile karpi allkirju ja anda see karp ühe minu klassi tüdruku kätte. Sellel tüdrukul oli imelik nimi-IMF. Mina sain aru, et minul küll makseraskusi tekkida ei saa, allkirjad mul ometi otsa ei saa. Olin siiski nõus neid nende ürituses toetama. Kokkulepe oli selline, et iga klass paneb karpi 1/3 minu allkirju. Mina kirjutasin enda osa allkirju täis, nemad loovutasid mulle varasid ja siis kirjutasin nende osad ka täis. IMF oli populaarne tüdruk. B klassis oli üks hästi tark poiss Mart. Tema oli monetarismi tudeerinud. Mart kirjutas kohalikus kooli ajalehes, et IMFi suguseid tüdrukuid võiks rohkem olla meie koolis.
Mõne aja pärast tahtsid kõik klassid aknaid värvida. Värv oli küll koolil olemas, aga tööd olid mahukad ja selge oli see, et eelarve tuli nüüd defitsiiti lasta ka B ja C klassil. B ja C klassil oli võimalus laenata oma allkirjades, või minu allkirjades. Minu allkirjades laenult küsiti madalamat intressi. Ilmar Neoliberaal soovitas neil laen võtta minu allkirjades, mida nad ka tegid. Minu jaoks polnud allkirjade kirjutamine ja akende värvimise finantseerimine probleem. Varsti pärast seda tekkisid C klassil makseraskused. B klass kärpis kõvasti ja nemad hätta ei jäänud. C klassile tõttas appi IMF, kes käskis kulutusi kärpida ja ta aitas nad hädast välja. Peale kulutuste kärbet muutus C klass räpaseks ja mustaks. Õpilasi, kes tahtnuks klassi koristada, küll oli, aga allkirju polnud. Üks C klassi poiss oli nii vihane tolmuses klassis istumise pärast, et lõi klassiruumi akna katki. B klass oli kärbete tõttu samuti armetus seisus. Põrandad pesemata, seinad mustad. Ka seal oli õpilasi, kes tahtnuks neid töid teha, aga polnud allkirju. Nemad olid ise õnnelikud, et suutsid kärpida ja üks terane poiss Taavi nimetas B klassi kooli meistriks kärpimise alal. A klass aga säras endiselt. Et selline lugu oli….
Mida mina tollest kogemusest õppisin?
Et B ja C klassil polnud oma iseseisvat rahandussüsteemi ja mõlemad kannatasid selle tõttu.
Et B klassis arvati ekslikult nagu oleks valuutakursi püsimajäämine mingi edu indikaator. Neil oli kõrge tööpuudus ja sellega tekitati majandusele tõeline kahju. Fundamentaaltasandil loob ainult inimeste töö majanduslikke väärtusi.
Et B ja C klass võtsid kuulda Ilmar Neoliberaali nõuannet laenata välisvaluutas ja see ei jätnud neile mingit võimalust enam iseseisvale rahandussüsteemile üle minna või devalveerida.
Et IMF laenas tegelikult minu akumuleerunud defitsiiti. Iroonia seisneb selles, et viibutas näppu laenajate suunas-ära defitsiitselt kuluta. 🙂
Money4nothingchicks4free 