Kvantitatiivne lõdvendamine(rahatrükk)

loe QE kohta veel siit

Kvantitatiivne lõdvendamine (Quantitative Easing) ei ole just kõige parem strateegia depressivse nõudluse ja kõrge tööpuuduse adresseerimiseks. Meedia ajab raha trükkimise mantrat, mis on tegelikult vale.

Mis on QE ehk kvantitatiivne lõdvendamine?

Tingimustes, kus kommertspangad ei taha eriti laene väljastada, on keskpangad hakanud rääkima sellest nn kvantitatiivsest lõdvendamisest, et krediidi vood “käima saada”-et pangad hakkaksid jälle laenama. Et keskpank saaks rakendada QEd, on vajalikud nullilähedased intressimäärad.

QE korral ostab keskpank võlakirju deposiitide eest, mis ta kommertspankadesse teeb-krediteerib kommertspankade reservide kontosid. Eesmärgiks on luua lisareserve, mida pangad siis välja laenaksid. Keskpank vahetab 0 intresse või madalaid intresse teenivad varad kõrgemaid intresse teenivate varade vastu. Keskpank annab raha Treasury võlakirjade vastu.

QE pooldajad ütlevad, et QE lisab likviidsust “rahanäljasesse” süsteemi, kus laenamine on peatunud reservide vähesuse tõttu. Kahjuks on see täiesti vale kirjeldus monetaarsüsteemi opereerimisest.

Raha trükkimsest rääkimine on eksitav, tõenäoliselt tehakse seda isegi meelega. Kõik transaktsioonid valitsuse ja mitte- valitsuse vahel kujutavad endast neto finantsvarade(denomineeritud väljaantavas valuutas) loomist ja hävitamist. Tavaliselt kui valitsus ostab midagi erasektorilt, siis ta lihtsalt krediteerib kuskil pangakonto, see tähendab pangandussüsteemis ilmuvad elektroonilised numbrid, mis kajastavad selle transaktsiooni mahtu. Kvantitatiivse lõdvendamise korral erasektorisse neto finantsvarasid ei lisata. Keskpank ostab ühe finantsvara ehk toimub finantsvarade vahetus (raha on finantsvara).

Seda protsessi pole õige nimetada raha trükkimiseks. Majanduskommentaatorid, kes seda teevad, teavad, et see kõlab halvasti ja sellepärast nii teevadki. Mainstreami jaoks võrdub raha trükkimine inflatsioonilise ekspansiooniga. Nad ei mõista rahandussüsteemi toimimist.

Kas QE töötab? Mainstream usub, et QE stimuleerib majandust piisavalt, et pidurdada kadunud tootmise- ja suureneva tööpuuduse “allakäigu spiraali”.  See baseerub valel arusamal, et pankadel on tarvis reserve enne, kui nad laenu väljastavad. Illusioon on selline, et pangad on institutsioonid, mis aktsepteerivad deposiite ja moodustavad nendest reservid ning laenavad siis neid kasumiga välja. Selline loogika nõuab, et kui pankadel pole küllalt reserve, siis nad laene väljastada ei saa. Siis arvataksegi, et QE aitab pankadel laenata, sest pumpab reserve.

Tegemist on  väära kontseptsiooniga. Pankade laenude väljastamine pole piiratud reservide poolt. Pangad laenavad igale maksevõimelisele kliendile kõigepealt ja muretsevad reservide seisude pärast hiljem. Kui neil napib reserve, siis nad laenavad teineteiselt, samuti diskonto aknast(FEDilt).

Pankade reservide suurendamine sellisel moel ei suurenda pankade võimet laenata. Laenud loovad deposiidid, millede tulemusel tekivad ka reservid.  Kommertspangad ei laena praegu, sest nad pole veendunud, et kliendid on maksevõimelised. Ja praeguses majanduskeskkonnas defineerivad nad klientide krediivõimekust hoopis erinevalt kui buumi ajal.

Ainuke piirang kommertspankade võimele laenu anda (peale maksevõimeliste klientide) on kapitali adekvaatsuse nõuded, mis on kehtastatud Bank of International Settlements’i poolt ( BIS on keskpankurite keskpank).

Mõned räägivad, et QE Jaapanis 2001-2006 oli ekspansiivne fiskaalpoliitika , mis hoidis Jaapani majandust deflatsioonist ja viis ta tugevama kasvuni kuni saabus kriis, kuid see pole õige kirjeldus.

QE suurendab keskpanga nõudlust pikaajaliste võlakirjade järele, mis alandab intresse.  See võib suurendada agregeeritud nõudlust, sest investeeringute rahastamise hind tõenäoliselt langeb, aga samas madalamad intressimäärad alandavad säästjate intressisissetulekuid ning see viib nende (nõudluse) tarbimise madalamale tasemele.  Kumb mõju on suurem? Keegi ei tea- see on ebaselge. Keskpankurid küll ei tea.

Seega ei ole QE mingisugune kriisivastane strateegia. Et keskpangad seda kasutavad praegu, tuleneb monetaristlikest ideedest, et rahanduspoliitika töötab ja on hea ning fiskaalpoliitika ei tööta ja on halb.

Mis motiveeriks tarbijaid laenama, kui nad kardavad tööd kaotada?  Miks firma laenab, kui ta ootab, et tema müüginumbrid kahanevad? Probleem on nõudluse puudumine, mida tuleb adresseerida fiskaalpoliitiliste meetmetega.

On ka neid, kes ütlevad, et QE viib kontrollimatu inflatsioonini. See viib meid tagasi monetaristide doktriinini, mis põhineb kvantitatiivsel rahateoorial. Sellel teoorial pole rakendust kaasaegses monetaarsüsteemis. Selle teooria eestkõnelejad peaksid seletama miks majandused, kus on tohutult kasutamata tootmisvõimsusi(tööjõud ja kapital) ei saa tootmist laiendada ilma hindu tõstmata ajal, kui tellimuste arv kasvab? Loogilist seletust sellele pole.

James Galbraith ütleb, et QE on illusioon.