Kvantitatiivne lõdvendamine(rahatrükk)

loe QE kohta veel siit

Kvantitatiivne lõdvendamine (Quantitative Easing) ei ole just kõige parem strateegia depressivse nõudluse ja kõrge tööpuuduse adresseerimiseks. Meedia ajab raha trükkimise mantrat, mis on tegelikult vale.

Mis on QE ehk kvantitatiivne lõdvendamine?

Tingimustes, kus kommertspangad ei taha eriti laene väljastada, on keskpangad hakanud rääkima sellest nn kvantitatiivsest lõdvendamisest, et krediidi vood “käima saada”-et pangad hakkaksid jälle laenama. Et keskpank saaks rakendada QEd, on vajalikud nullilähedased intressimäärad.

QE korral ostab keskpank võlakirju deposiitide eest, mis ta kommertspankadesse teeb-krediteerib kommertspankade reservide kontosid. Eesmärgiks on luua lisareserve, mida pangad siis välja laenaksid. Keskpank vahetab 0 intresse või madalaid intresse teenivad varad kõrgemaid intresse teenivate varade vastu. Keskpank annab raha Treasury võlakirjade vastu.

QE pooldajad ütlevad, et QE lisab likviidsust “rahanäljasesse” süsteemi, kus laenamine on peatunud reservide vähesuse tõttu. Kahjuks on see täiesti vale kirjeldus monetaarsüsteemi opereerimisest.

Raha trükkimsest rääkimine on eksitav, tõenäoliselt tehakse seda isegi meelega. Kõik transaktsioonid valitsuse ja mitte- valitsuse vahel kujutavad endast neto finantsvarade(denomineeritud väljaantavas valuutas) loomist ja hävitamist. Tavaliselt kui valitsus ostab midagi erasektorilt, siis ta lihtsalt krediteerib kuskil pangakonto, see tähendab pangandussüsteemis ilmuvad elektroonilised numbrid, mis kajastavad selle transaktsiooni mahtu. Kvantitatiivse lõdvendamise korral erasektorisse neto finantsvarasid ei lisata. Keskpank ostab ühe finantsvara ehk toimub finantsvarade vahetus (raha on finantsvara).

Seda protsessi pole õige nimetada raha trükkimiseks. Majanduskommentaatorid, kes seda teevad, teavad, et see kõlab halvasti ja sellepärast nii teevadki. Mainstreami jaoks võrdub raha trükkimine inflatsioonilise ekspansiooniga. Nad ei mõista rahandussüsteemi toimimist.

Kas QE töötab? Mainstream usub, et QE stimuleerib majandust piisavalt, et pidurdada kadunud tootmise- ja suureneva tööpuuduse “allakäigu spiraali”.  See baseerub valel arusamal, et pankadel on tarvis reserve enne, kui nad laenu väljastavad. Illusioon on selline, et pangad on institutsioonid, mis aktsepteerivad deposiite ja moodustavad nendest reservid ning laenavad siis neid kasumiga välja. Selline loogika nõuab, et kui pankadel pole küllalt reserve, siis nad laene väljastada ei saa. Siis arvataksegi, et QE aitab pankadel laenata, sest pumpab reserve.

Tegemist on  väära kontseptsiooniga. Pankade laenude väljastamine pole piiratud reservide poolt. Pangad laenavad igale maksevõimelisele kliendile kõigepealt ja muretsevad reservide seisude pärast hiljem. Kui neil napib reserve, siis nad laenavad teineteiselt, samuti diskonto aknast(FEDilt).

Pankade reservide suurendamine sellisel moel ei suurenda pankade võimet laenata. Laenud loovad deposiidid, millede tulemusel tekivad ka reservid.  Kommertspangad ei laena praegu, sest nad pole veendunud, et kliendid on maksevõimelised. Ja praeguses majanduskeskkonnas defineerivad nad klientide krediivõimekust hoopis erinevalt kui buumi ajal.

Ainuke piirang kommertspankade võimele laenu anda (peale maksevõimeliste klientide) on kapitali adekvaatsuse nõuded, mis on kehtastatud Bank of International Settlements’i poolt ( BIS on keskpankurite keskpank).

Mõned räägivad, et QE Jaapanis 2001-2006 oli ekspansiivne fiskaalpoliitika , mis hoidis Jaapani majandust deflatsioonist ja viis ta tugevama kasvuni kuni saabus kriis, kuid see pole õige kirjeldus.

QE suurendab keskpanga nõudlust pikaajaliste võlakirjade järele, mis alandab intresse.  See võib suurendada agregeeritud nõudlust, sest investeeringute rahastamise hind tõenäoliselt langeb, aga samas madalamad intressimäärad alandavad säästjate intressisissetulekuid ning see viib nende (nõudluse) tarbimise madalamale tasemele.  Kumb mõju on suurem? Keegi ei tea- see on ebaselge. Keskpankurid küll ei tea.

Seega ei ole QE mingisugune kriisivastane strateegia. Et keskpangad seda kasutavad praegu, tuleneb monetaristlikest ideedest, et rahanduspoliitika töötab ja on hea ning fiskaalpoliitika ei tööta ja on halb.

Mis motiveeriks tarbijaid laenama, kui nad kardavad tööd kaotada?  Miks firma laenab, kui ta ootab, et tema müüginumbrid kahanevad? Probleem on nõudluse puudumine, mida tuleb adresseerida fiskaalpoliitiliste meetmetega.

On ka neid, kes ütlevad, et QE viib kontrollimatu inflatsioonini. See viib meid tagasi monetaristide doktriinini, mis põhineb kvantitatiivsel rahateoorial. Sellel teoorial pole rakendust kaasaegses monetaarsüsteemis. Selle teooria eestkõnelejad peaksid seletama miks majandused, kus on tohutult kasutamata tootmisvõimsusi(tööjõud ja kapital) ei saa tootmist laiendada ilma hindu tõstmata ajal, kui tellimuste arv kasvab? Loogilist seletust sellele pole.

James Galbraith ütleb, et QE on illusioon.

15 Responses to Kvantitatiivne lõdvendamine(rahatrükk)

  1. Margus ütles:

    Martin Hendre, 22.05.2013
    Aeglane raharinglus
    http://www.finantsvaade.ee/analuusid/aeglane-raharinglus

    • Kristjan ütles:

      Monetaristlik lähenemine. Küsimus on siis selles, et kuidas defineerida M-i. Tema defineerib seda monetaristile omaselt ja arvab, et kui keskpank “trükib raha”(ostab valitsuse võlakirju) siis peaks sellest tekkima inflatsioon. Täiesti vale lähenemine ja ta on valgusaastate kaugusel tõest.

    • sk408 ütles:

      Minu arvates on kvaliteetsem artikkel kui ajakirjanduses üldiselt ilmuvad.
      M.Hendre kirjutab:

      Formaalselt väljendudes on raha käibekiirus nominaalväärtuses kogutoodangu ja rahapakkumise jagatis. Või levinumal kujul: rahapakkumine korda raha käibekiirus on võrdne hindade ja kogutoodangu korrutisega. Neid suhteid üks ühele võttes võib teha väära järelduse, et rahapakkumise kasvatamine tõstab kogutoodangut või tõstab otsekohe hinnataset. See argument eeldab aga konstantset raha käibekiirust – mis ei ole aga praktikas kinnitust leidnud. Üks viimase nelja aasta jooksul ellu viidud kvantitatiivse lõdvendamise kaasnähte ongi raha käibekiiruse vähenemine.

      Mina ütleks lihtsalt, et raha pakkumine reaalmajanduses polegi kasvanud ja valemis MV=PQ pole reaalmajanduse jaoks muutusi toimunud, seepärast puudub ka inflatsioon. See kuidas M agregaadid ühest klassist teise hüppavad, ei muudagi reaalmajanduse jaoks midagi, loeb reaalselt ringluses olev raha hulk. Raha käibekiiruse vähenemist seoses QE-ga võib näha ainult siis kui lugeda raha hulk majanduses reaalselt kasvanuks võrreldes eelnenud perioodiga.

      Üks väga hea lõik sealt artiklist:

      Raha madal käibekiirus märgib eeskätt asjaolu, et raha hoidjad on eelistanud likviidsust, on eelistanud hoida raha passiivselt, mitte seda investeerida, tarbida, edasi laenata. Raha istub kontodel, seda nii keskpankades hoitavate reservide, pangabilansside, ettevõtlussektori kui ka eraisikute tasandil. Seega ei ole mingit alust arvata, et kvantitatiivse lõdvendamise poliitika oleks praeguse seisuga olnud edukas reaalmajanduse edendamisel. See raha lihtsalt ei jõua edasi reaalmajandusse.

      Kahjuks ei ütle M.Hendre põhjust, miks see nii on ja mis aitaks reaalmajanduse ergutamisel. Valitsuse rolli ta selles ei näe või siis ei kirjuta sellest.

      M.Hendre kirjutab veel:

      Raha madal käibekiirus on oluline põhjus, miks keskpangad on saanud endale lubada rahapakkumise suurendamist, tundmata erilist hirmu, et see lööks tasakaalust välja muud rahandussüsteemi osad või põhjustaks tugevat inflatsioonisurvet. Ent just siin peitub ka risk: käibekiiruse kasvu korral peab rahapakkumine vähenema või majanduse kogutoodang tõusma, et inflatsioon püsiks kontrolli all.

      Esiteks peab tekkima mingi finantssektorist väljapoole jääv motivaator laenude väljastamiseks, ja teiseks puuduvad keskpankadel minu arusaamist mööda mõistlikud vahendid raha pakkumise vähendamiseks: võlakirjaintresside tõstmine genereerib finantssektorile alusetu sissetuleku minu arvates. Seega kokkuvõttes pole QE-st mingit tolku, mida M.Hendre ka ei eita.

    • Margus ütles:

      “Raha käibekiirus tõuseks näiteks siis, kui pangandussektoris passiivselt seisvad vahendid leiaksid laenutegevuse kaudu tee reaalmajandusse.”
      Mulle meeldis see lause, sest arvasin ka 2009-ndal aastal, et kriisi põhjuseks on lihtsalt laenamiste järsk vähenemine. Siit edasi poleks raske arusaada, et valitsuste defitsiitne kulutamine oleks kindel kanal mille kaudu raha reaalmajandusse siiski jõuaks.

      • Kristjan ütles:

        Raha käibekiirus tõuseks näiteks siis, kui pangandussektoris passiivselt seisvad vahendid leiaksid laenutegevuse kaudu tee reaalmajandusse

        Kust see pärineb? See iseenesest on vale ja sunnibki võhikuid arvama, et tulevikus võib inflatsioon tekkida üleliigsetest reservidest. Sellist ohtu need reservid endast ei kujuta, sest pangad hakkavad laenama olenemata sellest, kas neil on üleliigseid reserve või mitte. Üks postkeinsistide põhipostulaate on, et raha kogus on endogeenne ja kommertspangad ei laena reserve reaalmajandusse ning teevad laenuotsused sõltumatult oma reservide positsioonist. Ei taha targutada, lihtsalt selleks, et kui mõni teadmatu inimene loeb. Selle vastu on nad praktiliselt kõik eksinud, alustades Krugmanist ja lõpetades Richard Kooga.

  2. aivaka ütles:

    “käibekiiruse kasvu korral peab rahapakkumine vähenema või majanduse kogutoodang tõusma, et inflatsioon püsiks kontrolli all…Kui ülejäänud muutujad samaks jätta, põhjustab raha käibekiiruse tõus seega inflatsioonisurve.”
    Miks autori arvates ei võiks (nom.) kogutoodang tõusta ilma hinda tõstmata? Sest “ülejäänud muutujad” (nom.kogutoodang) tuleb “samaks jätta”. Miks ikkagi? Sellepärast, et tema (ja üldse mnetaristide) arvates on täishõive majanduses. Aga ei ole ju.
    Seepärast muutub kogu artikli sisu mõttetuseks.

    • Kristjan ütles:

      Jah, kahjuks on mainstream nii vales paradigmas, et ei tea kohe kust selgitamist alustada.

    • sk408 ütles:

      Ma nüüd ei teagi kohe kas ma loen kuidagi teistmoodi või ei saa aru või…
      Kui M.Hendre ütleb, et

      käibekiiruse kasvu korral peab rahapakkumine vähenema või majanduse kogutoodang tõusma, et inflatsioon püsiks kontrolli all

      siis ta ju ei välista, et kogutoodang võib tõusta? Sellepärast ta ütlebki, et kui ainult käibekiirus tõuseb (raha kogus ja kogutoodang ei muutu), siis valem MV=PQ tasakaalustub automaatselt hinnataseme tõusu arvelt. Pole ju vale? Mulle tundub lootustandev kirjamees see Hendre, ta vähemalt on aru saanud, et

      Seega ei ole mingit alust arvata, et kvantitatiivse lõdvendamise poliitika oleks praeguse seisuga olnud edukas reaalmajanduse edendamisel. See raha lihtsalt ei jõua edasi reaalmajandusse

      mis on mainstreami puhul suur saavutus.

      • sk408 ütles:

        Jah, no see on muidugi valesti, et ta näeb inflatsiooniriski reservide paisumisest kerkivat.

        • aivaka ütles:

          Ehk tema arvates hoiused (reservid) loovad laenud. St, et raha pakkumine loob raha nõudmise.

          • Kristjan ütles:

            Üsna intuitiivne on mõelda, et pangad laenavad välja reserve ja keskpank kontrollib raha kogust, eriti veel siis, kui igasugu targad seda kinnitavad. Probleem on selles, et majandusteadus praktiliselt ei tegele rahaga. Raha on nende jaoks teisejärguline, üsna vähetähtis ning makros on tähtsamaid asju. Sellepärast võimegi lugeda piinlikkust tekitavaid avaldusi muidu arukatelt inimestelt. Pankade regulatsioonide asjad pole sugugi nii lihtsad, aga majandusteaduskonna lõpetanud on täielikus pimeduses sisuliselt selles suhtes. Sellepärast loeme ka neoliberaalsetelt kommentaatoritelt pankade ja majanduse dereguleerimist pooldavaid avaldusi. Nad ei saa aru, millest nad räägivad.

            • aivaka ütles:

              “Raha on nende jaoks teisejärguline, üsna vähetähtis…”
              Jah, raha ongi vähetähtis kui rahaks pidada barteri lihtsustajat (ehk vahetusvahendit). Tähtis on vaid selle vahetuse tulemuse – kasumi maksimeerimine.

      • Kristjan ütles:

        see jah on õige ja ta saab pihta, et kui kogutoodang tõuseb, siis ei tule sellest ka inflatsiooni, seegi suur saavutus, sest enamik enam nii kaugele ei näe ja raha koguse suurenemine tähendab automaatselt inflatsiooni enamiku jaoks. lisaks sellele on neil neid endid eksitavad mõttekäigud varuks tavaliselt. Nagu näiteks Kristjan Lepik räägib, et USA majanduskasv on kunstlik, sest valitsus kulutab defitsiitselt 🙂

    • aivaka ütles:

      Autori eesmärk on näidata, et pikas plaanis (mitte lühiplaanis, langenud käibekiiruse tõttu) rahapakkumine on põhjus ja inflatsioon on tagajärg.
      Tegelikkuses raha pakkumine ei põhjusta inflatsiooni. Sest valitsus saab/võib defitsiitselt kulutada vaid vabade ressursside olemasolul.
      Monetaristid tõenäoliselt ekslikult arvavad, et valitsus jätkab defitsiitset kulutamist ka täishõive korral.

  3. Eesti.Zion ütles:

    see on siis uus buumi aeg tuleb votta palju laene palju kinnisvara arendust tuleb olla aktiivne. Kontaktid asjad jms ma juba tunnen kuidas klotsi hakkab tulema !!! 100% olen kvantiteetse lodvendamise poolt lets go cmon !!
    nii kui raha lasta lahti tuleb hakata kohe teeemasi tegema ja pappi kokku korjama,ja vara selle eest hiljem ostma..haridust pole vaja midagi pole vaja ainult vaja olla aktiivne ja pappi tasku lyyyya. Kui helikopteri raha tuleb siis ainult rumal inimene ei oska kasu sellest loigata !!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s