Kaasaegses rahandussüsteemis pole raha midagi ainelist. Raha on mõtteline asi. Raha võivad representeerida mingisugused mündid või paberist rahatähed, elektroonilised numbrid, see ei muuda raha olemust. Raha on krediit hoidjale ja võlg väljaandjale. Võlg ja krediit on mõlemad mõttelised asjad.
Kuna raha on võlg, siis on rahal raamatupidamislikult alati kaks poolt. Keegi on võlgu ja kellegile ollakse võlgu. Ühelt poolt on ta finantsvara ja teiselt poolt kohustus. Kui sul on praegu taskus raha, siis ühiskond on sulle võlgu. Sinu poolt vaadatuna on tegemist krediidiga. Võlgnik on igaüks ühiskonnas, kes seda võlga aktsepteerib ja usu mind, aktsepteerijatest puudust ei tule. Võlgnik on nõus sulle midagi loovutama selle rahatähe vastu.
Niisiis kõik raha on võlg, kuid kõik võlad ei ole raha. Selleks, et võlg saaks olla raha, peab ta olema vabalt võõrandatav ilma võlgniku nõusolekuta, siis saab seda võlga maksevahendina kasutada.
Toon näite: Oletame, et laenan sinult 10 kg suhkrut, lubadusega maksta sulle kuu aja pärast 11 kg suhkrut. Kirjutan võlakirja välja, mille ettenäitajale luban maksta 11 kg suhkrut. Sul tekib homme idee, et tahaksid selle võlakirja 100 muna vastu vahetada. Kui munade müüja mind tunneb või olen ma respekteeritud ühiskonna liige, siis ta annab oma munad sulle selle võlakirja vastu. Ta tõenäoliselt diskonteerib selle võla. (arvestab 11 kg suhkrut kuu aja pärast tänasesse väärtusesse vastavalt oma tulunormile) See ei tähenda sugugi nagu ta tahaks ilmtingimata seda suhkrut, ta võib selle suhkru nõude nüüd vahetada näiteks pudeli veini vastu. Ka veini müüja diskonteerib selle nõude tänasesse väärtusse. Kui meil poleks pankasid ja pangandussüsteemi, siis võiks asi nii toimidagi, aga transaktsiooni kulud oleksid ilmselt väga suured, sest munade ja veini müüjad ei pruugi mind tunda, lisaks sellele ei ole suhkru nõue nii likviidne, kui seda oleks abstraktne kõigi poolt aktsepteeritav krediit. Pane tähele, et raha tekkis minu võlast(sulle krediit) ja see raha eksisteerib nii kaua, kuni ma oma võla tasun.
Meie süsteemis on raha tekkimine analoogne, kui keegi võtab võlgu pangast, siis tekib süsteemi raha juurde, kui ta selle võla ära tasub, siis see raha hävineb. Kommertspangad on finantsvahendajad, nad müüvad tegelikult vaid usaldust majandusse. Kujutame asja ette nii: Selle asemel, et sinult suhkrut laenata, laenasin pangast raha. Pank trükkis minu arvele mingisuguse arvu, ma tasun suhkrut ostes kaardiga, see tähendab, et kannan sinu pangaarvele selle arvu üle. Võib nii mõelda, et tegelikult laenasin sinult ikkagi suhkrut, kuid pank muutis selle nõude abstraktseks ja garanteeris selle nõude sulle. Pank võttis laenuga seotud riskid enda kanda ja sina ei pea muretsema kuidas oma suhkur minu käest kätte saada. Mune saad sa osta väikeste transaktsiooni kuludega nüüd, sest munade müüja usaldab panga lubadust maksta palju rohkem kui minu lubadust. Samuti tegi pank ära kõik diskonteerimise, sina selle pärast enam muretsema ei pea.
Pank sisuliselt vahendas tehingut-pank “müüs” majandusse usaldust. Usaldust on majandusse hädasti tarvis.
Seletan raha krediidiolemust veel: Kujutame ette, et homme teatab Eesti Pank, et kõik sularaha kõrvaldatakse käibelt, jääb vaid elektrooniline raha(arveldusraha kommertspanga kontodel) ning inimesed võivad poodides kasutada tšekiraamatuid, pangad väljastavad tšekiraamatud inimestele. Näiteks sul tuleb poes maksta 100 kroonise ostu eest, siis kirjutad tšeki, et maksta sada krooni sellele ja sellele firmale, no näiteks AS Rimi. Sinu kirjutatud tšekk viiakse nüüd panka ja sina viid sulle kirjutatud tsekid panka. Pangas tühistavad sinu krediid sinu võlad. Tšekk(see paberi lipakas) ei ole kindlasti kroon. Täpselt samuti pole see Eesti Panga poolt välja antud paberraha kroon. Kroon on krediidiühik, abstraktsioon nagu meeter, kilogramm, tund. Keegi pole krooni näinud, ega käega katsunud. Olenemata sellest, mis seda krooni representeerib, on ta ikkagi krediidiühik. Meetrid ja sentimeetrid võib ümber arvestada tollideks ja jalgadeks. Kroonid võib ümber arvestada dollariteks, jeenideks, markadeks.
Kuna see on osutunud üheks enimloetavaks teemaks, siis täiendan seda pisut.
Süsteemis on üldiselt rääkides kahte sorti raha. Üks on baasraha(see raha, mille emiteerimise ainuõigus on keskpankadel kirjade järgi) see on kommertspankade reservid ja sularaha majanduses. Reaalmajanduse jaoks eksisteerib ainult “sularaha majanduses”, kommertspankade reserve reaalmajanduse jaoks ei eksisteeri. Reservid on elektrooniline arve keskpangas. Reservidega arveldavad kommertspangad omavahel ja valitsusega. Näiteks kui sina teed SEB pangast Swedpanka ülekande 1000 EEKi, siis peab SEB vastava summa ka reservides üle kandma Swedpanga reservkontole keskpangas(tegelikkuses muidugi teostab selle operatsiooni keskpank, ta debiteerib SEBi reservide kontot ja krediteerib Swedpanga reservide kontot 1000 EEKi võrra)
Teist liiki raha on kõik komnmertspankade poolt loodud ja see on lubadus maksta seda esimest liiki raha ehk sularaha. Selle lubaduse täitmine ei realiseeru mitte kunagi enamiku selle raha osas(nõudmiseni hoiused). Sularaha osatähtsus kaasaegses majanduses on marginaalne. Seega enamik rahast on kommertspankade poolt loodud. Kommertspangad on rahaloomeasutused ja neil pole tarvis hoiuseid, et laen väljastada. Laen loob hoiuse, mitte vastupidi.
Neil kahte sorti rahal on võimatu vahet teha. Kommertspangad baasraha luua ei saa (reservid ja sularaha). Eurotsooni liikmesriikide valitsused andsid ära õiguse luua raha eurotsooniga liitudes. Monetaarselt suveräänsed riigid on Jaapan, USA, Austraalia, Kanada jne. Sellepärast ei ole ka imestada, et neis riikides võlakriisi pole valitsuse võla osas.
Money4nothingchicks4free 
Võib-olla võiks raha defineerida nii:
Raha on valitsuse poolt monopoolselt kehtestatud ja emiteeritav riigi siseselt aktsepteeritav makse-, kapitaliakumulatsiooni- ja majandusarvestuse vahend, mille abil valitsusel on võimalik erasektorit võrdsetel alustel avalike teenuste osutamise eesmärgil koormata, sõltumata sellest kas konkreetse erasektori agendi tooted või teenused sobivad avaliku huvi teenimiseks või mitte.
Ootan kommentaare: mis ma ära unustasin, mis valesti on…tundub pisut kalevjaigilik 🙂 aga rahast on pikki lugusid kirjutatud ja ühtegi definitsiooni mulle meelde ei tulnud. Ometi oleks definitsioon oluline, et inimesed asja ühte moodi mõistaksid. Igasugused kuidas, millal, miks ja kui palju jätsin definitsioonist välja, need on eraldi teemad.
Arutelu oli mul selline: makse-, kapitaliakumulatsiooni- ja majandusarvestuse (muid funktsioone erasektori jaoks rahal minu meelest pole) vahendeid võib olla teisigi, need võivad olla üldtunnustatud nii riigi siseselt kui mujal aga raha eripära on kindel päritolu valitsuselt. Valitsuselt võib olla pärit ka muid kapitaliakumulatsiooni- ja majandusarvestuse vahendeid, kuid raha on ainus maksevahend. Ma selle „kapitaliakumulatsiooni“ juures veidi kahtlesin – see ei ole ju raha tegelik funktsioon – aga panin siiski sellepärast sisse, et nii seda üldiselt mõistetakse. Ainuke eesmärk, miks valitsus peaks makse- jne. vahendiga tegelema (muidu saaks ju erasektor nn loodusseaduste abiga sellega ise hakkama, ka seto raha võib rahvusvaheliselt aktsepteerituks muutuda ja väga suureks paisuda) on eesmärk jagada ümber erasektori töö tulemusena tekkivaid varasid (õige oleks vist öelda „rahvuslikku ressurssi“) nii, et avalik huvi oleks kõige paremal võimalikul viisil teenitud. „riigi siseselt“ kirjutasin sellepärast, et raha võib olla või mitte olla välissektori poolt aktsepteeritud, raha juures on oluline, et ta täidaks oma valitsusele olulist funktsiooni just riigi siseselt. „aktsepteeritav“ on selge: kui mingit paberit ei aktsepteerita kui makse- jne. vahendit siis ei saa selle abil mingeid varasid ümber jagada ja see paber ei täida raha funktsiooni. Väärtuste mõõdupuu mõistet ei toonud ma sellepärast sisse, et raha minu arvates ei ole väärtuste mõõdupuu. Väärtuste mõõdupuu on pigem mõni teenus (või kaup) mida me oma igapäevaelus ilmtingimata vajame ja millesse oma teenused või tooted suhtestame, nt. mitu tundi tuleb mul tööd teha või mitu puulusikat toota, et südamekirurgi vastuvõtule pääseda, süüa saada, talvel tuba soojaks kütta vms, raha on nagu valuutakurss nende vahel ja aitab ainult arvestust pidada. Lõpuosa peale viimast koma oleks võinud ka ära jätta aga selles mõttes on see oluline, et muidu võiks ette kujutada, et riik võiks raha loomata jätta ja nõuda nt. 1/10 iga mehe viljasaagist aga paljud teenused ja tooted, mis avalikku huvi ei teeni aga samas meie igapäevaelu mõnusamaks muudavad, jääksid siis kas olemata või oleks nende pakkujatelt õiglast panust ühiskonna hüvanguks keeruline nõuda.
Krediidi mõistet ei toonud ma sisse sellepärast, et laenuks võib võtta ja anda ka muud peale raha, ja laenuks antud asja eest hoopis midagi muud tagasi saada või anda, kuidas iganes on kokku lepitud. Raha lihtsustab seda protsessi ja on jällegi ainult majandusarvestuse vahendiks. Krediit on pigem rahaloome teema ja vastab küsimusele „kuidas“.
http://moslereconomics.com/mandatory-readings/what-is-money/
😉
Ma olen seda varem lugenud ja lasin silmadega ruttu üle veel korra. Ma arvan, et sa viitad definitsioonile “Raha on krediit hoidjale ja võlg väljaandjale”. Mosler räägib seal pikalt raha ajaloost, arengust ja tekkeprotsessist, jõuab erinevaid teid pidi selle järelduseni ning defineerib raha niimodi korduvalt. Absoluutselt õige, ei vaidle üldse vastu. Ma oleksin pidanud oma üllitise nimetama mitte raha definitsiooniks vaid kaasaegse raha funktsiooni definitsiooniks. Valitsuse segasin ma asjasse selguse huvides: kõik IOU-d ei ole üldarusaama järgi raha, rahast rääkides peetakse silmas nimelt valitsuse raha (dollareid, kroone renmimbisid jne.). “võlg väljaandjale” kirjeldab selgelt loomeprotsessi, sellepärast ma oma esimese postituse lõpus ütlesingi, et “Krediit on pigem rahaloome teema ja vastab küsimusele „kuidas“.”
Raha elukaart võiks siis defineerida nii:
Raha tekib kui valitsus seda krediidina enda vastu kaupade või teenuste eest erasektorile väljastab, või kui tema volitatud erasektori agent ehk kommertspank tagastamiskohustusega krediidina enda vastu seda väljastades erasektorile võimaluse annab kaupu või teenuseid saada. Raha hävib kui erasektor seda krediiti valitsusele maksude maksmiseks kasutab või kui ta selle kommertspangale tagastab.
Kisub pisut kalevjaigilikuks ikka 🙂 aga minu eesmärk nende lühikeste definitsioonide formuleerimisel on vältida pikki kirjeldusi ja viiteid võimalike diskussioonide algfaasis. Üldjuhul ei viitsi oponendid alguses vastase pikkadesse esseedesse süveneda, otsivad neist mitmeti tõlgendatavaid fraase mille abil demagoogiasse laskuda ja siis tulebki välja, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust.
See on ju A M Innesi poolt kirjutatatud ja Wray peab teda kõige mõjukamaks rahast kirjutajaks 20. saj. Ta üldse kirjutas ainult paar artiklit ja polnud majandusteadlane.
Kõige lühidamalt maksukrediit äkki ja siis kogu see püramiid sinna otsa, lubadus maksta seda maksukrediiti ja siis lubadus maksta seda teist maksukrediiti. Irooniline on see, et fiat raha ei eksisteeriks kui makse ei oleks, aga meie arvame, et valitsuse finantsid on eraturgudest sõltuvad. No meie mitte, aga üldiselt nii arvatakse.
Seal on asja õiguslik aspekt ka: mutuum
http://en.wikipedia.org/wiki/Real_contracts_in_Roman_law
Kui selle peale mõelda, siis see on võimu teostamise vahend minu arvates. Vaba turumajanduse jutlustajad panevadki sellega puusse, et seda “vaba turumajandust” pole kunagi olnud ja pole kunagi tulemas. Turgudel valitsevad reeglid, käsud ja keelud. Praegune häda on selles, et üldsus ei saa aru mis toimub ja pankurite lobi poliitikas on ülitugev. Ega pankurid ei ole halvad inimesed, aga see, mis on hea ühele süsteemi osale, ei pruugi hea olla tervele süsteemile. Kõige hullemaks segavaks faktoriks on see, et süsteemi toimimisest ei saada aru.
Sa oled ise sellest varem kirjutanud: https://money4nothingchicks4free.wordpress.com/2010/07/31/alfred-mitchell-innes-respekt-koigile-neile-kes-nimetavad-kommertspankasid-valeraha-tegijateks/
On jah sarnane aga ega ma siis meelega 🙂
jah, mul ei olnud meeles enam, ma ei viitsinud lõpuni tõlkida nii pikka dokumenti tookord 🙄
kuidas sulle su lõust meeldib 🙂 see on arvuti poolt genereeritud ja mitte minu valik, aga arvasin, et vahepeal peab muutma väljanägemist 😀
Ma loodan, et sellel mingit tagamõtet ei ole (arvuti arvab, et ma ei peaks niipalju oma lõugu laiutama) 😀
minu poolt küll mitte, võib olla arvuti poolt isegi on, sest sa oled minu järel teisel kohal siin kommentaaride arvuga
sa saad tegelikult suvalise pildi panna oma avatari, näiteks lev on seda teinud ja blogi sul endal selleks olema ei pea, minu blogi annab sulle sellise lõusta, kui sul avatari pole
SESSION 3, Warren Mosler
[00:00:00] I take my business cards out here, and these are twenty dollars apiece if anybody wants to buy any. Nope. Any takers? Nope. All right, if anybody wants to stay after and help clean up the carpet and tidy up the room, I’m going to pay one per hour. All right, well, five per hour. One per hour, anybody want to stay and help? Ok, not a lot of takers. Then I add one more thing, look, there’s only one way out of here, and there’s a man at the door with a nine-millimeter machine gun [laughter], ok, and you can’t get out of here without five of my cards. [laughter] Ok, now things have changed. I’ve now turned litter into money, now you will buy these, you will work for these things if you want to get out. The man at the door is the tax man, and that’s the function of taxes. Stephanie talked about how taxes do it. But you can recreate that.
Kristjan (Rahandussüsteem on lihtsalt arvutlustabel, 14.10.2010): “Raha, mida iseseisvate finantsidega valitsus kulutab, ei tule kuskilt ja selle loomine ei maksa midagi.”
Mina lisaksin, et raha on ühiskonna reaalsete ressursside kasutuselevõtmise allikas.
“raha on ühiskonna reaalsete ressursside kasutuselevõtmise allikas”
Sul on õigus kõige tähtsamas punktis aga ma arvan, et see just ongi see millest meie oponendid algatuseks aru ei saa. Ma mõtlesin oma esimese definitsiooniga ühisnimetajatele ja ei tulnud selle peale kohe.
See kes raha loob on üks küsimus, aga ma vaataks asja teisest küljest.
Mis on raha funktsioon? Milleks on raha kasulik?
Paraku õpetatakse lastele stiilis, et raha eest saab osta asju ja see teeb raha väärtuslikuks.
Juba see on eksitav lähenemine. Pigem tuleks mõelda, et raha eest saab osta tööjõudu tulevikus.
Raha võimaldab säästa tööjõudu tulevikuks. Asjade ja tööjõu vahe on selles, et asju saab säästa niikuinii, aga tööjõudu mitte. Näiteks saab ennast kindlustada tulevikuks varudes endale küttepuid. Ja selleks pole raha vajagi. Aga kuidas sa säästad tööjõudu tulevikuks? Näiteks kardad, et võid tulevikus haigeks jääda ja vajada hooldamist. Et ennast kindlustada vajame justkui tööjõudu tulevikus. Ja raha leiutamine just seda võimaldabki. Probleem tekib sellest, et kõik tahavad lubadust tööjõule tulevikus, aga keegi ei taha seda eriti lubada. Ehk siis kõik tahavad raha, aga keegi ei taha võlgu olla. Paraku on raha polaarne, kui pole võlga pole ka raha.
Siin saabki riik asja parandada võttes endale võla ja jättes kodanikele raha. Ehk siis riik lubab inimesi aidata kui nad seda vajavad. See ei tähenda sotsialismi või vasakpoolsust, aga see annab ideaalis kõigile kodanikele mõistlikul tasemel enesekindluse tarbimiseks. Kui seda enesekindlust on liiga palju siis võib muidugi tekkida inflatsioon. Kuid liiga suur inflatsioon on ikkagi pigem virtuaalne probleem, samas kui tööpuudus on ikkagi reaalne probleem. Inflatsiooni vastu on kõigil võimalik ennast kaitsta, tööpuuduse vastu mitte.
Ma saan aru mida sa mõtled aga (kui juba kalevjaigitamiseks läks 🙂 ) natuke nokin sõnastuse kallal: tööjõudu ei saa säästa, tööjõud kas on rakendatud või ei ole. Raha abil saab reserveerida omale õiguse tööjõudu kasutada ja sedagi pikas perspektiivis (pensioniks säästmise mõttes näiteks) üsna ebaselges koguses. Reserveeringu ulatus sõltub hetke konkurentsitingimustest. Riigil on raha monopoolse väljastajana võimalus ainsana määrata kui palju tööjõudu (täpsemalt: ühiskondlike ressursse) rakendatakse nõrgema konkurentsivõimega ühiskonnaliikmete hüvanguks.
Aivaka pakutud lisa ja Heiki nägemused panid mind raha defineerimise peale veel mõtlema. Raha funktsiooni tuleks defineerida tegelikult kolme eri moodi: avaliku(valitsus)sektori, erasektori ja välissektori vaatepunktist. See teeks ka tegelikult lihtsamaks asja. Minu esimene kommentaar raha olemuse teema all peaks vastama erasektori vaatepunktile, sealt võib välja jätta selle „valitsuse poolt monopoolselt kehtestatud ja emiteeritav“, selle kirjeldab ära raha elukaare definitsioon. Erasektori jaoks on tegelikult ükskõik kust raha tuleb, peaasi, et ta täidaks oma funktsiooni
Püüan nüüd defineerida valitsussektori vaatepunkti:
Raha on ainuke vahend, mille abil teostab legitiimne demokraatlikult valitud valitsus rahu ajal võimu, koormates erasektori agente ja võttes kasutusele ühiskondlike ressursse mille järele erasektori nõudlus puudub ning saab nii pakkuda valijate poolt nõutud avalikke teenuseid mida erasektor kasumitaotlusest või seadusest tulenevatel põhjustel ei paku.
Kas rahal on valitsuse jaoks veel mõni funktsioon? Mulle ei tule praegu rohkem meelde.
Sellise definitsiooni puhul võib mõni vaidlema hakata, et miks ei ole raha valitsuse jaoks kapitaliakumulatsiooni vahend aga selle seletab ühest küljest ära elukaare definitsioon ja teisalt järeldub sellest elukaare definitsioonist, et valitsusel pole üldse tarvis kapitali akumuleerida. Või miks ta ei ole valitsuse jaoks makse- või majandusarvestuse vahend – on küll, kuid see vastab küsimusele „kuidas valitsus võimu teostab?“ ja definitsiooni juures ei ole see esmatähtis. On selge, et valitsus saab eriolukorras võimu teostada ka muude vahenditega aga muude vahendite kasutamine rahu ajal ja demokraatlikult valitud valitsuse poolt ei ole üldiselt aktsepteeritav praktika. „mille järele erasektori nõudlus puudub“ kinnitab põhimõtteliselt sõna „koormates“, selles mõttes, et kõige, mille järele on erasektoril nõudlus, ära võtmine avalikku kasutusse on erasektori koormamine. „saab nii pakkuda valijate poolt nõutud teenuseid mida erasektor ei paku“ Ilma selleta poleks tarvis ei valitsust ega seda definitsiooni. „kasumitaotlusest või seadusest tulenevad põhjused“ on ainsad põhjused miks erasektor mingeid teenuseid ei paku, vähemalt mulle ei tule küll ühtegi muud põhjust pähe. No tinglikult võiks ehk öelda, et huvi puudus aga kus paistab kasum seal on ka üldiselt huvi. Tahtsin olla konkreetsem, muidu oleks võinud kirjutada „mingitel põhjustel“ aga see on nii ebamäärane, et jätab liigselt ruumi demagoogiaks.
Sellest definitsioonist koorub välja, et kui valitsusel on rahalisi piiranguid siis konkureerib ta võimu teostamisel erasektoriga, mis tähendab, et demokraatlikke põhimõtteid selline valitsus järgida ei saa.
Prooviks nüüd välissektori seisukohast raha funktsiooni defineerida:
Raha on makse-, majandusarvestuse ja kapitaliakumulatsiooni vahend, mis suhtestab sisemaised majanduse ressursid välismaistega.
Ma ei oska siia midagi lisada. Täiendage teie. Seejärel võiks teha parandused ja kokkuvõtte millel ehk on mingi väärtus juba. Raha omadusi pole vist mõtet defineerida, see läheks nii pikaks, et mõjuks juba kirjeldava esseena mida ma nimelt tahtsin defineerimisega vältida.
Muide, mehed, te olete selle defineerimise jamaga varem tegelenud, seega mõtteid peaks teil jätkuma, minul siin esimesed näpuharjutused ja ajuväänamised sel teemal käsil :). Vaidluste juures tundubki mulle, et definitsiooni (ühtse arusaama) puudumine põhjustab kõvasti möödarääkimisi (no kuidas ta krt aru ei saa!)
Kristjan: Ei tema, ega keegi teine ei suuda ära defineerida raha, monetaristid on püüdnud, aga nemadki pole suutnud….Valitsused kehtestavad end läbi maksustamise, valitsused ei ela turgude armust. Nende poolt väljastatud raha aktsepteeritakse alati, sest kõigil on seda raha vaja maksukohustuste täitmiseks, valitsustel on ka vägivalla monopol. Nad teenivad või vähemasti peaksid teenima ühiskondlikku huvi, milleks on infrastruktuur-seadusandlik- ja täidevsaatev võim, armee jne….võib olla peaks sellest alustama, et miks meil üldse riiki ja valitsust tarvis on.
Ma usun, et paadunud valitsusvastased ja tulihingelised kommunistid on mõlemad nõus, et valitsust ja riiki on tarvis. Mina ütleksin nii, et valitsust ja riiki on tarvis selleks, et ühiskondlikku eesmärki ja huvi esindada. Ma usun, et enamus on nõus minuga selles osas.Rahandussüsteem koos kommertspangandusega (mis on peamine rahandussüsteemi osa) esindavad ühiskondlikku huvi.
Aivaka: MMT arvates raha ei looda turul, vahetuse kaudu, vaid raha loob riigivõim maksustamise kaudu, kasutades selleks oma monopoolset jõudu (raha on õiguse(võimu) produkt).
ma ei oska eriti midagi lisada, sotsiaalne lepe, arveldusühik ja kõik need peavoolu defitsioonid veel otsa ‘mutuum’, kusjuures chartalistide väited tunduvad kõige õigemad olema, et riigivõimu poolt loodud ja nõrkade valitsuste korral lähevad asjad kiiresti hapuks
Teeks siis kokkuvõtte kui rohkem kommentaare ei tule. Milleks raha vaja on?
Kuna majanduse saab jaotada 3-ks suureks sektoriks ja igaühele neist on raha funktsioon erinev siis tuleb raha funktsiooni defineerida iga sektori seisukohast eraldi.
A. Erasektor (S&I; Savings & Investment)
Raha on riigi siseselt aktsepteeritav makse-(I), kapitaliakumulatsiooni-(S) ja majandusarvestuse vahend, mille abil valitsusel on võimalik erasektorit võrdsetel alustel avalike teenuste osutamise eesmärgil koormata, sõltumata sellest kas konkreetse erasektori agendi tooted või teenused sobivad avaliku huvi teenimiseks või mitte.
B. Valitsusektor (G&T; Government spending & Taxing )
Raha on ainuke vahend, mille abil teostab legitiimne demokraatlikult valitud valitsus rahu ajal võimu, koormates erasektori agente(T) ja võttes kasutusele ühiskondlike ressursse mille järele erasektori nõudlus puudub ning saab nii pakkuda valijate poolt nõutud avalikke teenuseid(G) mida erasektor kasumitaotlusest või seadusest tulenevatel põhjustel ei paku.
C. Välissektor (X&M; eXport & iMport)
Raha on makse-, majandusarvestuse ja kapitaliakumulatsiooni vahend, mis suhtestab sisemaised majanduse ressursid(X) välismaistega(M).
Lisaks tuleb defineerida kaasaegse raha elukaar, et ei laskutaks asjatutesse vaidlustesse fiatraha ja kaupraha erinevate omaduste üle.
Raha tekib kui valitsus seda krediidina enda vastu kaupade või teenuste eest erasektorile väljastab(G), või kui tema volitatud erasektori agent ehk kommertspank tagastamiskohustusega krediidina enda vastu seda väljastades erasektorile võimaluse annab kaupu või teenuseid saada(I). Raha hävib kui erasektor seda krediiti valitsusele maksude maksmiseks kasutab(T) või kui ta selle kommertspangale tagastab.
Sellega peaks raha olema defineeritud ja sellelt baasilt saab alustada arutelu selle üle kuidas kaasaegne rahandussüsteem neid funktsioone täidab, milline on rahandussüsteemi arhitektuur ja milliseid võimalusi see annab nende funktsioonide paremaks täitmiseks.
Kristjan, sinu artikkel https://money4nothingchicks4free.wordpress.com/2011/12/01/sektorite-vahelised-seosed-makromajanduses/ võiks olla MMT teooria all, see on väga ülevaatlik ja hästi selgitatud.