Hüperinflatsioon 2

Randall Wray-Not Worth a Continental! How Modern Money Theory Replies to Hyperinflation Hyperventilators (Part 2)

Eelmisel nädalal alustasime kolmeosalist sarja MMT vastusest kriitikale, mis väidab, et valitsus, järgides MMT printsiipe, põhjustab kindlasti hüperinflatsiooni. Eelmisel nädalal osas 1 ma seletasin MMT positsiooni  ”valitsus kulutab klahvivajutustega”, et see on kirjeldus, mitte soovitus. Kui kriitikutel oleks õigus, et valitsus “raha trükkides” põhjustab kindlasti hüperinflatsiooni, siis oleks enamuses riikides hüperinflatsioon kogu aeg, sest me kõik kulutame klahvivajutustega. Kõik valitsused, mis väljastavad oma valuutat, peavad seda enne kulutama, kui saavad maksustada (või võlakirju müüa), mitte keegi teine ei saa seda valuutat luua. Seega valitsus alati kulutab “raha trükkides” (vajutab klahvidele ja sisendid bilanssides hakkavad eksisteerima), mitte keegi teine ei saa seda raha luua, et makse maksta ja valitsuse võlakirju osta. Samas on kõrge inflatsioon ja hüperinflatsioon harvad sündmused.

Samuti adresseerisin ma seda, et idee ”tõelisele”, kullal põhinevale rahale tagasi üleminek baseerub kullastandardi operatsioonilises mitte mõistmises. Kuldmündid on tegelikult valitsuse “fiat” raha, mille korral valitsuse IOU(mina võlgnen sulle) on stantsitud väärismetallile. Kullakangid ei käibinud kui rahvusvaheline raha enne ja pärast 2. Maailmasõda, need süsteemid baseerusid naelsterlingil ja dollaril. Mõlemal juhul riik, mis andis välja rahvusvahelist reservvaluutat, fikseeris kulla hinna ning maksed sooritati selles reservvaluutas.

Sellele lisaks, kaugel sellest, et tagada stabiilsus, opereeris kullastandard üsna sarnaselt tänastele fikseeritud kurssidele ja valuutakomiteedele. Mitte ainult, et need süsteemid kannatavad inflatsiooni (vahest deflatsiooni) käes, on neis oht vahetuskursi kriiside näol, mis lõpeb väga tihti fikseeritud kursist loobumisega.  Kullastandardiga seoses on tekkinud mütoloogia, mis on arvestatavalt erinev reaalsest kogemusest. Naelsterlingi ja dollaristandard kukkusid kokku, kui rahvusvahelise reservvaluuta väljaandjad loobusid kohustusest kulla hind fikseerida enda poolt väljastatavas valuutas. Kullastandard võib töötada teoorias, kuid see ei tööta praktikas, täpselt nagu fikseeritud kursid ja valuutakomitee süsteemidki ei tööta kuigi hästi praktikas.

Samuti vaatasin ma lühidalt populaarset monetaristide selgitust hüperinflatsiooni kohta, mille autor on Cagan. Friedman väitis, et inflatsioon on kõikjal ja alati monetaarne nähtus ja hinnatõusud on alati lähedaselt seotud liigse rahapakkumise kasvuga. Hüperinflatsioonides kasvavad hinnnad palju kiiremini kui rahapakkumine, selleks Cagan oletas, et keegi ei taha raha hoida(käibekiirus suureneb) ja raha väärtus langeb kiiresti. Seega ikkagi süüdistatakse liigset raha ning oletatavasti valitsus kontrollib rahapakkumist ja sellepärast on valitsus süüdi. Seda hüpoteesi toetatakse veel argumendiga, et hüperinflatsioonides valitsuse defitsiitne kulutamine kasvab tavaliselt.

Järgmine nädal me vaatame kõrge inflatsiooni või hüperinflatsiooni väljavaadet USAs. Sel nädalal vaatame ajaloolisi hüperinflatsioonilisi episoode.

Kõigepealt oleks tähtis vaadata suhet eelarvedefitsiidi ja kõrge- või hüperinflatsiooni vahel. Kui Luiz Carlos Bresser-Pereira oli rahandusminister Brasiilias kõrge inflatsiooni ajal, siis ta analüüsis seda alternatiivselt: Maksulaekumised on ‘tagasivaatavad’ ja baseeruvad mineviku majandustulemustel. Tulumaksu näiteks arvutatakse ja kogutakse üsna pikalt tagasiulatuvalt. Isegi käibemaksu kogutakse tagasiulatuvalt. Kui inflatsioon on 2% aastas, siis see hilinemine ei mängi erilist rolli, aga kui inflatsioon on 10% või 50% kuus, siis loeb isegi lühiajaline hilinemine.  Kui valitsuse kulutamine toimub samal ajal, kui hinnad tõusevad kiiresti, siis valitsus maksab rohkem.

Muidugi oleneb see efekt indekseerimisest, tihti tõusevad palgad, hinnad ja ülekande maksud koos hinnatõusuga. Riikides nagu Brasiilia lüheneb kõrge inflatsiooni tingimustes see indekseerimise periood, seega valitsuse kulutamine tõuseb pea sama kiiresti kui inflatsioon. Maksulaekumised kasvavad aeglasemalt ja eelarvedefitsiit luuaksegi nii. Samuti tekitab indekseerimine nn inertse inflatsiooni (palkade-hindade inflatsioonispiraal, kus kõrgenenud hinnad tõstavad palkasid ja firmad on sunnitud hindasid tõstma, et suuremate kuludega toime tulla). Bresser sai aru, et defitsiidi kasvu vähendamiseks ja inflatsiooni vastu võitlemiseks tuleb indekseerimist kontrollida. See võib olla valuline, kuid kui valitsus suudab edasi lükata enda poolt makstavate palkade, sotsiaalmaksete ja kaupade ning teenuste hinna suurenemise, siis ta suudab vähendada inflatsioonisurvet ja eelarvedefitsiiti.

Oluline on märgata, et eelarvedefitsiit on siin vähemalt teatud ulatuses tagajärg ja mitte põhjus. Samas on tõsi,  et kui valitsus vähendab defitsiiti (näiteks elimineerides indekseerimise), siis see vähendab inflatsioonisurvet. Ta saavutab sama drakooniliste maksutõusudega. Pane tähele, et selline poliitotsus ei lähe vastuollu tavatarkusega, et kasinusmeetmed võivad vähendada inflatsiooni. MMT-lased on alati nõustunud, et üks moodus kuidas inflatsiooni vastu võidelda, on maksutõusud või kulutuste kärpimine, aga nad ei nõustu monetaristide usuga, et kõrge inflatsioon on lihtsalt ”liiga palju raha”.

Eelarvedefitsiidi, (hüper)inflatsiooni ja “rahapakkumise” vahel on side, kuid see ei ole lihtne monetaristide poolt väljapakutud dünaamika. Nagu eelnevalt sai arutatud, kulutab valitsus alati ‘klahvivajutustega’, mis krediteerivad kontod ja maksustab(või müüb võlakirju) reversseerivate klahvivajutustega, mis debiteerivad kontod. Defitsiidid tähendavad, et valitsus krediteerib rohkem kontosid, kui debiteerib, seega valitsuse neto IOU-d on loodud “high powered money” näol (reservid+sularaha) ja valitsuse võlakirjade näol. Nagu selgitatud eelnevalt, kasvavad maksulaekumised kõrge inflatsiooni ja hüperinflatsiooni tingimustes aeglasemalt kui valitsuse kulutamine, mille tagajärjel defitsiit kasvab, mis tähendab rohkem valitsuse IOUsid (‘high powered money’ ja treasury võlakirjade näol).

Tegemist pole monetaristide lihtsa seletusega, kus ‘valitsus trükib liiga palju raha’, vaid pigem komplitseerituma sündmuste põhjusliku jadaga, kus kõrge inflatsioon aitab luua defitsiidi. Asjad muutuvad halvemaks, kui keskpank ajab kõrgete intresside poliitikat sellepärast, et valitsus tavaliselt müüb palju võlakirju, kui defitsiit suureneb ja intressimaksed suurendavad valitsuse defitsiiti veelgi. Kui keskpank reageerib kasvavale defitsiidile intressitõusuga, siis see toidab defitsiidi kasvu ja lisab stimuleerivat nõudlust majandusse. (Kristjani märkus: sellepärast on MMT olnud vastu ka kvantitatiivsele lõdvendamisele, kus keskpank ostab piikaajalisi võlakirju andes erasektorile intressi teeniva vara asemel raha, see mõjub MMT arvates nõudlusele pärssivalt. Üldjoontes ei toeta MMT üldse riiklikke võlakirju ja ütleb, et valitsus võiks lihtsalt pangakontosid krediteerides kulutada. Seda päris mitmetel põhjustel, üks tähtsamaid on ‘rentijate sissetulek’, millest mõnikord hiljem).

Inflatsiooni peatamine(elimineerides valitsuse kulutamise indekseerimise) vähendab tõenäoliselt defitsiiti ja HPM (high powered money-baasraha) ja erasektori käes olevate võlakirjade kasvu. Maksutõus saavutab sama, intresside alandamine võib samuti aidata.

Nüüd vaatame ajaloost hüperinflatsioonilisi episoode. Ameerikas on olnud kaks sellist kuulsat hüperinflatsiooni. Konföderatiivne valuuta ja nn ”Continentals“(meil on endiselt kasutusel väljend ‘ei ole väärt continental’it). Revolutsioonieelsel ajal eksperimenteerisid Ameerika kolooniad üsna edukalt ‘fiat’ rahaga. See oli teatud ulatuses sunniviisiline, sest neil polnud lubatud oma raha müntida. Mõned inimesed sel ajal, näiteks Adam Smith, märkasid, et seda raha ei lunastatud küll väärismetallis, kuid see säilitas oma väärtuse nii kaua, kui seda ei antud liigselt välja maksustamise suhtes. MMTlased ütlevad ‘taxes drive money’, nii kaua, kui valitsuse paberist IOUsid aktsepteeritakse maksudena, aktsepteeritakse neid majanduses maksete tegemisel. Nende väärtus sõltub sellest, kui raske neid saada on. Kui raha kasvaks puu otsas, siis oleks ta ainult korjamise vaeva väärt.  Kui kolooniate valitsused kulutasid liiga palju, siis oli kerge raha saada, et makse maksta ja nad ringlesid madalama väärtusega.

Coninental’il ja konföderatiivsel valuutal olid sarnased defektid. Esiteks sõjanõuded tegid need valuutad liiga kergelt kättesaadavaks. Kindlasti ei ole midagi uut selles, et sõdade ajal on tavaliselt kõrge inflatsioon, sest valitsuse kulutamine ajab nõudlust tagant ja see tekitab reaalsete kaupade ja teenuste puudujäägi. See oli ka tõsi nn unioonis(unioon oli föderaalvalitsus konföderatsiooni ajal), mis kannatas kõrge inflatsiooni käes, kuid polnud kaugeltki nii hull, kui lõunas. Erinevus oli maksudes, lõpuks ei olnud üldse makse tagamaks coninental’eid ja konföderatiivset valuutat. Esimesel juhul polnud kolooniate konföderatsioonil võimu, et kehtestada ja koguda makse, teisel juhul  uskusid konföderatsioonis olevate osariikide esindajad, et elanikkond oli juba niigi kannatanud kurnavas sõjas ja nad ei tahtnud neid maksustada. Seevastu põhjaosariikides olid suured defitsiidid, kuid maksusüsteem töötas ja hüperinflatsiooni ei tulnud(kes tunnevad suuremat huvi nende juhtumite vastu, võiksid lugeda minu raamatut Understanding Modern Money) Kristjani märkus: Wray ei lahka neid juhtumeid siin kuigi põhjalikult

Täna on kõige kuulsamateks hüperinflatsioonideks Weimari Saksamaa ja Zimbabwe (vähem teatakse Ungari hüperinflatsioonist). Parimad analüüsid, mida mina olen näinud, on William Mitchelli http://bilbo.economicoutlook.net/blog/?p=10554  http://bilbo.economicoutlook.net/blog/?p=13035, http://www.nakedcapitalism.com/2010/03/parenteau-the-hyperinflation-hyperventalists.html,

Cullen Roche http://pragcap.com/hyperinflation-its-more-than-just-a-monetary-phenomenon , http://rabble.ca/print/blogs/bloggers/progressive-economics-forum/2011/08/mythologies-money-and-hyperinflation

Cullen Roche vaatas 10t peale 1900 hüperinflatsiooni ja leidis sarnased jooned. Enamus neist juhtusid kodusõja ajal, kui režiim muutus. Samuti oli suurel osal valitsustel võlg denomineeritud välisvaluutas (Austria, Ungari, Weimar, Argentiina ja Zimbabwe). Ma ei hakka uuesti siia kirja panema neid analüüse, aga tahaksin rõhutada mõnda olulist aspekti Weimari ja Zimbabwe hüperinflatsioonide puhul, et näidata, need ei olnud lihtsad juhtumid, kus liiga palju “raha trükkimist” põhjustas hüperinflatsiooni.

Tavaliselt räägitakse Weimari Saksamaast nii, et valitsus hakkas vabalt fiat raha trükkima, mis polnud tagatud kulla poolt ja valitsus  ei hoolinud hüperinflatsioonilistest tagajärgedest. Reaalsus on muidugi kompleksem. Esiteks peame me mõistma, et isegi 20. saj alguses enamus valitsusi kulutas IOUsid väljastades, hoolimata sellest, et paljud olid konverteeritavad naelsterlingitesse või kulda. Saksamaa oli sõja kaotanud ja kannatas võimatult suure võlakoorma all(reparatsioonid), mida ta pidi maksma kullas. Tingimused olid halvad veel seetõttu, et ta oli suure osa enda tootlikust võimekusest kaotanud ja kullareserve oli Saksamaal väga vähe. Idee järgi pidi ta ekspordiga kulda saama ja niimoodi maksma (Keynes kirjutas enda esimese globaalselt kuulsa raamatu, kus väitis, et Saksamaal on võimatu oma võlga maksta-see oli välisvõlg denomineeritud kullas, mitte saksamaa enda fiat rahas).

Riigi tootlik võimekus ei olnud piisav, et kodumaist nõudlust rahuldada, veel vähem reparatsioone maksta. Valitsus teadis, et see ei olnud mitte ainult majanduslikult võimatu, vaid poliitiliselt võimatu, et kehtestada piisavad maksud, mis viinuks ressursid avalikku sektorisse maksmaks reparatsioone. Selle asemel valitsus kulutas. See tähendas, et valitsus konkureeris kodumaise nõudlusega limiteeritud toodangule, mis tekitas hinnatõusu.  Samal ajal pidid kodumaised tootjad laenama välismaalt(välismaises valuutas), et importida. Hinnnatõus ja välismaine laenamine viisid kodumaise valuutakursi alla, mis suurendas välismaist laenamist (sest välismaine import maksis rohkem koduvaluutas) ja samal ajal suurendas reparatsioonimakseid koduvaluutas.

Tihti väidetakse, et keskpank aitas kaasa hüperinflatsioonile võlakirju ostes. Tegelikult opereeris keskpank üsna sarnaselt FEDile, ta ostis valitsuse võlga pankadelt ja pakkus neile kõrgema tootlusega vara reservide vastu. Eelpool kirjeldatud põhjustel olid suured defitsiidid kõrge inflatsiooni ja hüperinflatsiooni tagajärg, kus valitsuse maksulaekumised ei suutnud järgu jõuda kulutammisele. (Kristjani märkus: Randall Wray väidab siin, et kõrge inflatsiooni tingimustes põhjustab inflatsioon ise valitsuse defitsiidid, sest maksustamine toimub hilinenult)

1924l aastal kehtestas saksamaa uue valuuta ja kuigi see ei olnud seaduslik maksevahend “legal tender”, aktsepteeris valitsus seda maksude maksmiseks, hüperinflatsioon lõppes.(Kristjani märkus: tähtis on mõista, mida chartalistid väidavad: kui üldlevinud arvamus on fiat raha puhul, et see kehtib tänu “legal tender” seadustele, et see on seaduste poolt kuulutatud seaduslikuks maksevahendiks, siis chartalistid väidavad, et selliseid seadusi pole vaja, kuna fiat raha on “tax driven”, valitsus kehtestab maksud ja deklareerib, mida ta maksude maksmisel aktsepteerib, sellest piisab).

Ütelda, et Weimari hüperinflatsioon on lihtsalt valitsuse “raha trükkimise” tulemus, on liiiga lihtne. Nüüd vaatame Zimbabwet. Riik läbis suuri sotsiaalseid ja poliitilisi muutusi, tööpuudus ulatus 80%ni ja SKP oli langenud 40%. Sellele järgnes vastuoluline maareform, mis jagas farmid ümber ning sellele järgnes toidu tootmise kollaps. Valitsus pidi toetuma toidu impordile ja laenuddele IMFilt-järjekordne näide välisvõlast. Toidu vähesus ning valitsus ja erasektor konkurerimas vähenenud pakkumisele, hinnad tõusid. See oli samuti juhtum, kus valitsus ei saanud makse tõsta poliitilistel ja majanduslikel põhjustel. Kui sildistada monetaristide kombel see lihtsalt “valitsus raha trükkimas” juhtumiks, siis see ei heida valgust Zimbabwe probleemidele.

Ma ei taha siin vaielda, et piirangud valitsuse kulutamisele ei oleks ära hoidnud edukalt inflatsiooni. Aga kui uurida hüperinflatsioone, siis saab selgeks, et tegemist pole lihtsa nähtusega stiilis: valitsus adopteerib fiat raha ja hakkab trükkima ning tekib hüperinflatsioon. Ilmselt on palju teid hüperinflatsioonini, kuid on ühised jooned: sotsiaalsed ja poliitilised muutused, kodusõda, tootmisvõimsuse kollaps, nõrk valitsus, välisvõlg denomineeritud kullas või välisvaluutas. Jah, me näeme suurenevaid eelarvedefitsiite ning valitsuse IOUde koguse kasvu. Samas me näeme, et pangad loovad raha(rohkem järgmisel nädalal), et finantseerida erakulutusi, mis konkureerib valitsusega ja ajab hinnad kõrgeks. Jah,  konservatiivsem fiskaalpoliitika oleks vähendanud inflatsioonisurvet. See ei oleks tõenäoliselt üldisi kannatusi vähendanud, sest ühine hüperinflatsioonide põhjustaja on mingit liiki pakkumispoolne piirang tootmisele/väljalaskele.

(Kristjani märkus: Randall Wray on Minsky õpilane ja ilmselt seetõttu kasutab mõistet “high power money”, minule isklikult niisugune termin eriti ei imponeeri)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s