Helicopter Ben: How Modern Money Theory Responds to Hyperinflation Hyperventilators, Part 3
Esimeses osas selles hüperinflatsiooni seerias ma adresseerisin kriitikute väited, mis ütlevad, et kui MMT adopteeritakse, siis see viiks vältimatult hüperinflatsioonini. Ma väitsin, et see on vale, sest MMT kirjeldab kuidas suveräänne valitsus, mis väljastab oma valuutat, kulutab. Nad on nii teinud ‘viimasel 4000l aastal’ nagu Keynes ütles. Kõik suveräänsed valitsused tänapäeval kulutavad ‘klahvivajutustega’, luues elektroonilisi sisendeid bilanssidesse, seda nimetab enamus kriitikuid mõneti ekslikult ‘raha trükkimiseks’. Teistsugust viisi pole, et suveräänset valuutat kulutada eksisteerima. Ainult suveräänne valitsus saab seda luua. Kui sa proovid USA valuutat luua enda keldris, siis sa lähed vangi.
Teises osas ma väitsin, et hüperinflatsioonid on harv nähtus. Kui ‘klahvivajutused’ viiksid vältimatult hüperinflatsioonini, siis oleks hüperinflatsioon täiesti tavaline nähtus viimaseö 4000l aastal. Selle asemel me leiame, et hüperinflatsioonilisi episoode on olnud piiratult ja neid põhjustavad üsna erilised tingimused nagu võimetus või tahtmatus makse koguda, kodusõda ja suur võlakoorem denomineeritud välisvaluutas. Kui kulda uskujad ja teised arvavad, et kindel viis inflatsiooni vastu võitlemiseks on valuuta kullaga siduda(või kurss fikseerida välisvaluutaga), siis tegelikult reaalses maailmas on need süsteemid ebastabiilsed ja tavaliselt ei kesta kaua. Tihti lõpetavad nad vahtuskursi kriisiga, kõrge inflatsiooni ja hüperinflatsiooniga.
Selles viimases osas ma adresseerin usu, et USA(ja teised ujuvkursiga riigid suure eelarvedefitsiidiga) kogevad varsti hüperinflatsiooni. Paljud kardavad, et ‘helikopteri Ben'(Ben Bernanke) on pumbanud nii palju raha majandusse, et kõrge inflatsioon ja hüperinflatsioon on vältimatud. See on üks põhjus miks praegu kullajooks toimub, mis on eeldatavasti kaitse inflatsiooni vastu.
Reaalsuses pole kindlamat kihlvedu, kui see, et USA ei koge olulist inflatsiooni paljudel lähiaastatel tulevikus.
Algame kõigepealt helikopteri looga. Peale finantskollapsi 2008l aastal USA valitsus (treasury ja fed kombineeritult) kulutas, laenas või garanteeris 29 biljonit (10ˆ12), et Wall Street’i päästa(see iseenesest on sajandi lugu, aga jäägu mõneks teiseks korraks). Mis hüperinflatsionistidele muret valmistab, on pangareservide rekordiline kasv, kui Fed laenas reserve, ostis toksilisi varasid ja ostis treasury võlakirju pankadelt. Fed sooritab oste ja laenab pangareserve krediteerides(Fedi kohustus) vastu saab Fed varasid(kas panga IOUsid või vara, mille pank müüb Fedile (Kristjani märkus: viimane on ka ikka kellegi IOU)).
Enamus sellest juhtus, kui Fed tegi QE1e ja QE2e(kvantitatiivne lõdvendamine), mis oli tingitud väärarusaamast, et Fed saab kvantitatiivse sihtmärgi seada(reservide kogust suurendades) hinna sihmärgi asemel(madal intressimäär), et majandust stimuleerida (see on hämmastav enesepettuse lugu, millest võiks mõni teine kord rääkida). See ei töötanud, nüüd tundub QE3 vältimatu ja see ei tööta samuti. Igal juhul on pankadel mõned biljonid dollarid, mida nad ei vaja.
Hüperinflatsionistid kisendavad:” hüperinflatsioon”! Niipea, kui pangad hakkavad välja laenama neid reserve, laenuvõtjad pumpavad majanduse täistööhõivest kaugemale, mis põhjustab inflatsiooni. Veelgi hullem, pangad saavad laenata mitmekordselt rohkem reservidest (nn deposiitide kordaja või rahakordaja), selle asemel, et laenata 2 biljonit, nad laenavad 20 biljonit või veelgi rohkem. See lisaks biljoneid meie SKPle(praegu umbes 14 biljonit), mis oleks kaugelt rohkem, kui meie majandus kaupu ja teenuseid toota suudaks. Ja loomulikult tuleks see kõik lisaks föderaalvalitsuse defitsiidile ning laenamisele. Seega võla poolt toidetud kulutamise mull viib meid Zimbabwe ja Weimari stsenaariumini.
Sellises analüüsis on mitmeid vigu. Esiteks saadakse valesti aru pangareservide ja laenamise suhtest. Teiseks saab see valesti aru majandussituatsioonist. Pangad ei laena reserve, nad ei saa seda teha, sellist bilansioperatsiooni pole olemas, mis võimaldaks pankadel laenata reserve, välja arvatud teisele pangale, millel on konto Fed’is. Põhjus on väga lihtne, reservid on sisend Fedi bilansis. Kui pank laenab reserve(välja), siis Fed debiteerib selle panga konto ja krediteerib teise panga konto. Sinul ja minul pole kontot Fedis. Ükski pank ei saa meile reserve laenata.
Mida siis pangad meile laenavad? Nende endi IOUsid(IOU-mina võlgnen sulle). Ütleme, et sa oled ‘krediidivääriline’. Sa läed panka ja küsid laenu auto jaoks, paadi jaoks, maja jaoks. Sa annad enda IOU pangale(lubades makseid teha) ja pank annab sulle tšeki (panga IOU), mille sa annad üle müüjale. Müüja deponeerib selle tšeki ja saab krediiti nõudmiseni hoiuse/deposiidi näol (kui see on teine pank, siis toimub arveldus reservides, me jõuame selleni hiljem). Teisisõnu pangad laenavad(välja) krediteerides nõudmiseni hoiuste kontod, mis on panga IOUd. Nagu MMTlased ütlevad: laenud loovad hoiused. (Kristjani märkus: seda ütlevad ka teised postkeinsistid, kui oled minu blogis lugenud, siis Richard Werner teeb seda, Steve Keen teeb seda jne, see on ainuõige kirjeldus tegelikult, noklassikud lihtsalt ei vaeva enda pead pangandusoperatsioonidega).
(Kui sa laenu ära maksad, siis deposiite debiteeritakse või deposiidid hävinevad. Sa kirjutad tšeki, pank debiteerib sinu nõudmiseni hoiuse konto ja sinu IOU on samaaegselt debiteeritud.(sinu IOU-mis sa oled lubanud laenudokumentides pangale maksta, see väheneb) Protsess on vastupidine panga (välja)laenamisele.)
Et asjas kindel olla, pangad loovad nõudmiseni deposiite, kui nad laenavad, nad ei laena reserve.
Nüüd sellest kuidas toimub tšekkidega arveldus. Kui pank saab tšeki teisest pangast(Kristjani märkus: tšeki on kirjutanud teise panga klient selle panga kliendile, tšekk on sisuliselt maksekorraldus), siis ta krediteerib nõudmiseni deposiidi konto ja saadab tšeki Fedi arvelduseks, Fed krediteerib selle panga reservide konto ja debiteerib teise panga reservide konto, mille vastu tšekk kirjutatud oli. Reservid ‘liiguvad’ ühest pangast teise. Jälle ei ole reserve ‘põgenenud’ majandusse, nad on endiselt turvaliselt Fedis. Nad ei saa lahkuda välja arvatud juhtudel, kus sularaha võetakse välja näiteks ATMist. Kui sa võtad sularaha oma kontolt, siis pank debiteerib sinu konto ja Fed debiteerib panga reservide konto Fedis. Sa oleksid muidugi võinud kulutada ka oma nõudmiseni deposiiti, aga sa vütsid mugavuse pärast sularaha välja (võib olla selleks, et finantseerida ebaseaduslikku ostu?).
Veel saavad reservid haihtuda, kui pangad ostavad treasury võlakirju Fedilt või Treasury’lt, nad ‘maksavad ‘treasury’te eest reservidega. Sellega on reservide lugu lõppenud. Välja arvatud sularaha väljavõtmine ja treasury võlakirjade ostmine, jäävad reservid Fedi lukku.
Mis lugu selle helikopteri Beniga on? Kui Fed ostis kõike seda rämpsu, samuti treasury võlakirju pankadelt, siis Ben krediteeris pankade reserve. Samuti muutis Fed oma praktikat ja hakkas intressi maksma reservidelt-25 baaspunkti. Nüüd treasury võlakirjad muutusid äravahetamiseni sarnaseks reservidega, nad on valitsuse IOUd, mis maksavad intresse. Pangad võivad nüüd hoida treasury võlakirju, mis maksavad intresse või reserve, mis maksavad intresse. See on portfelli eelistuse küsimus. Ühel on ‘maturity’ (duratsioon) näiteks 30 päeva, see on nagu tähtajaline hoius, teisel on duratsioon null, see on nagu tšekihoius. Kuna treasury võlakirjade turg on kõrgelt arenenud ja likviidne, siis pankadel pole probleemi liikuda välja tähtajaliselt hoiuselt(treasury võlakirjad) nõudmiseni hoiustele(reservid). Mingit karistust pole nagu me tavaliste tähtajaliste hoiuste puhul harjunud oleme.
Põhiliselt usutaksegi hüperinflatsiooni, sest arvatakse vääralt, et pangad tahavad kuidagi rohkem laenata siis, kui nad hoiavad “nõudmiseni hoiuseid”(reservid) “tähtajaliste hoiuste”(treasury võlakirjad) asemel. Tegelikult ei laena pangad kumbagi. Nad kasutavad reserve teiste pankadega arveldamiseks ja kliente sularahaga varustamiseks. Treasury võlakirjad täidavad selle finktsiooni sama hästi, pangad saavad alati teistelt pankadelt või Fedilt laenata kasutades treasury võlakirju tagatisena (samuti on neil teisi varasid, mida tagatisena kasutada välja arvatud likviidusjooksu korral).
Tegelikult pole pankadel reserve ja treasury võlakirju tarvis, et laene väljastada, kui me meelde tuletame, siis nad laenavad oma IOUsid. Kui nad peale seda vajavad reserve, et arveldada teiste pankadega(või kohustusliku reservimäära nõuet täita hiljem), siis nad laenavad testelt pankadelt (fed funds market), Fedilt (discount window) või müüvad varasid.
Pöördudes majanduse seisu juurde, välja arvatud spekulatiivne buum toorainetes(mis on lähedal enda lõpule), ei ole olulist inflatsioonisurvet. Neliteist miljonit inimest otsivad tööd. Isegi kõige roosilisemad ennustused näevad kõrget tööpuudust aastateks. Nagu Eric Tymoigne domonstreeris, saavutame enne 2008 jaan tööhõive taseme mitte enne 2017 ja vahepeal lisandub potentsiaalsesse töötajaskonda miljoneid keskkolli ja kolledži lõpetanuid, samuti immigrante. (http://neweconomicperspectives.blogspot.com/2011/09/after-great-recession-bleaker.html)
USAs on veel suhteliselt hästi võrreldes Jaapani ja Euroopaga. Kõik viitab praegu ’double-dip’ile’. Ma ootan finantskriisi tagasipöördumist lähipäevadel. Isegi Hiina majandus aeglustub, mis võib suurendada nendde püüdu toota konkurentsivõimelist eksporti.
Kus on kõik need laenajad, kes tahaksid ja oleksid võimelised laenama $2 biljonit või $20 biljonit, mida hüperinflatsionistid usuvad, et pangad tahavad laenata. USA erasektor (firmad ja majapidamised) on enda sääste suurendanud, nad ei ole laenamas, nad ei taha isegi enda vähenevaid sissetulekuid kulutada. Nad kardavad ja pingutavad püksirihma, maksavad laena ära ja koguvad nõudeid valitsuse ning pankade vastu.
Lühidalt ei ole väljavaated inflatsioonile olnud väiksemad alates 1930datest.
Money4nothingchicks4free 